Kristiina Ojuland: kus on naise koht?

Kristiina Ojuland

FOTO: Peeter Langovits

Miks on Eestis naisi poliitikas vähe? Kas sellepärast, et neid ei lasta teatud tasemest kõrgemale või nad ise ei soovi olla vastutajad? Euroopa Parlamendi liige ja Rahva Ühtsuse Erakonna üks asutajatest, Kristiina Ojuland, pakub naistepäeva eel võimalikke vastusevariante.

President ohkab aastapäevakõnes, et ei saa sundida naisi tagasi kiriku-, kodu- ja köögikeskseteks sünnitusmasinateks. Naisorganisatsioonide rohkusest hoolimata ei liigu need naised köögist, kirikust ja kodustest toimetustest vabal ajal ometi ka avalikku ellu, et riigi asjade üle otsustada. Mille taha naiste sajanditetagustest stereotüüpsetest soorollidest vabanemine tegelikult kinni jääma kipub? Kas äkki selle, et laiem ühiskondlik hoiak on siiani pigem naiste poliitikas osalemise suhtes tõrjuv?

Hirm kõrgete kontsade ees

Enamik naisi, kellega olen rääkinud poliitikasse tulemisest, küsivad kohe vastu, kuidas mina poliitikas olnuna suudan nii pikalt taluda isiklikku laadi kriitikat, olgu siis juuksevärvi, välimuse, stiili või kasvõi selle üle, mis kotti või kui kõrgeid kingi ma kannan. Meeste välimus poliitikas ei mängi mingit rolli, nad võivad minna paksuks või kiilaks, kanda ülikalleid Rolexi käekellasid või plekilisi pintsakuid, kuid keegi ei arva, et see peaks või võiks kuidagi mõjutada nende otsuste tegemise kvaliteeti poliitikuna. Küll aga ollakse üdini ja mõnuga kriitilised naiste suhtes. Eriti nende naiste, kes ei arva, et poliitikasse minek tähendab iga hinna eest oma soo varjamist maskuliinsematena mõjuvate rangete kostüümide, madalate kingade ja muu klassikalises mõttes mittenaiselikuga.

Õnneks on ka naisi, kes julgevad isegi otsustajate hulka pääsedes kanda tikk-kontsi ega vaheta neid «poliitikule kohaste» impersonaalsete jalanõude vastu. Jah, neil naistel peab olema ainult keskmisest rohkem julgust ja külma närvi. Sest nad muutuvad ohtlikuks neile samadele, kes naiselikkuse ja omanäolisuse tõid ohvriks mingile praeguseni püsivale poliitikukuvandile, kes peaks olema hall ja ilmetu. Märkan üha, et kui minust kirjutatakse mingi negatiivne lahmiv artikkel, pannakse sinna juurde malbe pildike, kus ma kindlasti kannan midagi õrna ja heledat. Miks? Sest kontrast töötab tähelepanu tõmbajana. Ilus, hoolitsetud naine koos rämeda poliitilise pealkirjaga garanteerivad klikisaju ja lahmivate kommentaaride tulva. Kui seal oleks hallis ülikonnas tavaline mees, ei märkaks seda teksti paljud. Eks see teeb poliitikasse tuleva naiseliku naise ohtlikuks ka meespoliitikutele. Sest nemad peavad oma avaldustele tähelepanu tõmbamiseks pidevalt uusi võtteid nuputama. Selle asemel on neil kasulikum rõhuda stereotüüpsetele suhtumistele, mis «tõsise väljanägemisega mehe» ütlused teeb tõsiseltvõetavamaks kui naise (ja hoidku jumal veel, kui ilusa naise) arvamused.

Kuidas murda kujunenud maatriksit naispoliitiku peal, kes peab olema ideaalis meheliku välimuse ja olemisega. Miks ei tohi naine jääda poliitikuna naiselikuks, kanda seelikut ja minu pärast kas või kunstküüsi? Blondid ei tohiks üldse poliitika peale mõelda. Aga mida teha siis, kui oled naturaalne blond? Siis ei jäägi üle muud kui lüüa selg sirgu ja lasta mööda külge alla hurjutused blondistereotüüpide aadressil. Paraku paljud naised ei soovi muuta end kahurilihaks kommentaatoritele ja nii olemegi fakti ees, et enamik otsustajad on mehed. Ometi on meie ühiskonnas rohkem naisi. Kõige küpsemas ja poliitilises mõttes viljakamas eas 30-55 on 2013. aasta rahvaloenduse andmetel 2 170 naist rohkem kui meest. Ometi arvavad ka naised, et kuigi nad ei oota ammu enam mehelt ülalpidamist ja kodustes asjades tema eest otsustamist, peaks mehed ometi riigi tasandil nende asemel ja nende eest otsuseid vastu võtma.

Samas kui naised on seadusloojatena eemale tõrjutud, siis saamegi järjest uusi õigusakte, mis on meeste poole kreenis. Toon siinkohal ühe elulise näite - laste ülalpidamiskohustustest eemaleviilimine meeste poolt. Kujutage ette, et olete üksikema ja tahate seaduse järgi nõuda lapse kasvatamiseks tema isalt alimente. Paljudel juhtudel jäätegi õigust nõudma, kuna see on kallis ja aeganõudev protsess, mis tihtipeale lõpeb soovitud tulemuseta. Olete kaotanud energiat ja saanud kogeda pikaajalist stressi. Soomes, kus 2012. aasta OECD andmetel moodustasid valitsuses naised 50 protsenti, on ka selle valdkonna seadused teistsugused. Riik hüvitab lapse kasvatamiseks vajamineva summa ja nõuab selle ise oma kohustusi vältivalt rongaisalt sisse. Riigi käes on palju tugevamad ja kaugeleulatuvamad hoovad kui üksiksikul. Kui Eestis oleks riigivalitsemise juures rohkem naisi, oleksid ka meie seadused rohkem näoga inimese poole pööratud. Ütlen teadlikult mitte naise, vaid inimese poole.  

Kus on siis naise koht? Kas poliitikas või sellest väljaspool? Kas vajame muutusi või mitte? Igaüks võiks selle küsimuse endale esitada. Kui naised ei ole valmis poliitikasse tulema, siis oleme kümne aasta pärast sama kaugel kui praegu. Aasta pärast toimuvad Riigikogu valimised. Naised, tulge kapist välja! Aitab juba kõrvaltvaatamisest ja allaandmisest. Tegutseda on vaja, mitte loota, et ehk kunagi lähevad asjad paremaks. Ei, iseenesest ei juhtu midagi. Nii nagu ei tule toit meie lauale, vaid soovist, et see juhtuks, ei toimu ka poliitikas muutust, kui me selleks ise midagi ette ei võta.

Tagasi üles