Naistearst: lapse sünd teeb iga kord hinge härdaks

Ailen Aluri

FOTO: Ajakiri Üks

Ta koob, küpsetab ja teeb tervisesporti, ent eelkõige on naistearst, keda patsiendid kiidavad ja kolleegid armastavad – Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliiniku viljatusravikeskuse günekoloog Ailen Aluri. Küsimusi esitab ajakiri ÜKS.

Mis paneb naistearsti hinge laulma?

Lapse sünd. Olen nüüd kümme aastat sünnitusi vastu võtnud ja iga kord teeb hinge härdaks, kui laps oma hääle kuuldavale toob. Mõnikord mõtled küll, et sellega harjub, aga ei. Sünd on ikka midagi väga erilist.

Ja millised on rõõmsad hetked viljatusraviarsti töös?

Kui paar teatab, et rasedustest on positiivne ja kui vaatad ultrahelis seda pisikest paari sentimeetrist loodet, kel süda tugevalt lööb – see on väga ilus pilt. Eriti suur on rõõm nende paaride puhul, kellel on olnud palju raseduse katkemisi.

Ent mis teeb meele kurvaks?

Üsasiseselt surnud lapsed – see on vanematele tohutult raske, sellise lõpuga raseduseks ei ole keegi valmis. Lisaks tuleb kogu sünnitusprotsess läbi teha, ehkki stiimulit pole: keisrilõige pole näidustatud, seda tehakse vaid lapse või ema elu päästmiseks. Emaüsasisest surma võib juhtuda igas vanuses lootega. Põhjust tihti ei leitagi, mingit patoloogiat ei näita ei uuringud ega lahang. Kurvad on ka sünnitusjärgsed hällisurmad, kui ema leiab kodus voodist lapse surnuna. Õnneks seda ühes peres kaks korda ei juhtu ja taolise kurva kogemuse läbi elanud sünnitavad üsna ruttu uuesti.

Miks teist arst ja just naistearst sai?

Mul oli juba põhikoolis kindel soov arstiks saada. Arvatavasti tänu emale, kes töötas Ida-Tallinna Keskhaigla sünnituseelses osakonnas ämmaemandana. Mäletan, kuidas nädalavahetustel valvetes kaasas käisin. Tollal steriliseeriti süstlaid metalltrumlites keetes… see trumli avamise kõla... need instrumendid… tundus nii põnev.

Aga viljatusraviarst?

Kui hakkasin lõpetama residentuuri Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliinikus, küsiti, kas tahaksin jääda. Viljatusravikeskuses oli tollal, 2007. aastal, kaks arsti, aga töömaht kasvas, ühte oli juurde vaja. Nii jäingi. Õppima hakkasin samas dr Tiina Loogi ja dr Tiina Rassi käe all.

Kuidas kulges arstiks saamine?

Pärast arstiteaduskonna lõpetamist õppisin aasta üldinternatuuris, siis töötasin aasta üldarstina Kuressaare tervisekeskuses Meri, neli aastat õppisin sünnitusabi ja günekoloogia eriala residentuuris. Õpiaastaid tuleb kokku 11.

Viljatusravi kasutab üha enam paare. Kas on meie tervis viletsamaks jäänud või on infot viljatusravi kohta lihtsalt rohkem liikvel?

1994. aastal alustas dr Andrei Sõritsa TÜ Naistekliinikus esimesena kunstliku viljastamisega. Aastal 1996 oli tollane Tallinna Keskhaigla järgmine. 2008. aastal loodi siin eraldiseisev üksus viljatusravikeskuse nime all. Nüüd on viljatusraviga tegelevaid raviasutusi Eestis juba viis ja patsiente jätkub kõigile. Nii et jah, viljatuse põhjust on üha enam.

Teil on viljatusraviarstina kuue aastane kogemus. Millised muutused on selle aja jooksul toimunud?

Õnnestumiste protsent on kasvanud. Aastaid tagasi maksis haigekassa kuni kolme kehavälise viljastamise eest, praegu arvulist piirangut pole, proovida võib naise 41-aastaseks saamiseni. Pärast seda tuleb viljatusravi eest endal tasuda. Paljudes Euroopa riikides see nii ei ole, viljatusravi kinni ei maksta. Soome näiteks toetab ühe lapse saamist – kes kunstlikult viljastades rohkem lapsi tahab, peab edasi ise maksma.

Umbes kolmandikul juhtudel peetakse viljatuse põhjust naise-, kolmandikul mehe- ja kolmandikul mõlemapoolseks, 10 protsendil on põhjus teadmata. Millised on naistel peamised lastetuse põhjused?

Keskkond, kodukeemia, toit, liikumine, eluviis põhjustavad paljusid haigusi nii naistel kui meestel. Naistel esineb üha sagedamini endometrioosi (emaka limaskesta kude areneb väljaspool emakat: munasarjades, kõhukelmel, soole või kusepõie pinnal). Viljatuse põhjus võib olla ka ovulatsiooni mittetoimumine, hormonaalsed muutused või suguhaigused. Viimaseid on varasemaga võrreldes küll vähem. Nõukogude aja põhilist suguhaigust gonorröad esineb üliharva, samuti süüfilist, klamüüdiat aga kordi rohkem. See võib kaasa tuua munajuhade kahjustuse ja liited või emakavälise raseduse. Ohtlik on ka papilloomiviirus HPV, mõned agressiivsed vormid tekitavad emakakaela muutusi ja -vähki. Kui teiste suguhaigustega võivad tekkida kaebused, siis HPV puhul neid pole – selle esinemise saab kindlaks teha ainult PAP- või HPV-testiga.

Ja meestel?

Ülikoolis räägiti juba 13 aastat tagasi, et sperma kvaliteet läheb aina kehvemaks. On meiegi patsientide hulgas väga halva spermogrammiga 25-aastaseid. Uuringud on tõestanud, et kodukeemias ja isegi deodorantides leidub spermatosoididele kahjulikke aineid. Üks USAs tehtud uuring näitas, et meestel, kes räägivad päevas mobiiliga üle nelja tunni, on sperma liikuvus 25 protsenti kehvem võrreldes nendega, kelle kõneaeg jääb alla tunni. Mobiili taskus või vööl kandmine tõstab vaagnapiirkonna temperatuuri, ent seemnerakud sooja ei talu. Seepärast ei maksaks meestel lülitada autos sisse ka istmesoojendust. Veel üks põhjus on elupõletamine: suitsetamine, alkohol, suguhaigused, samuti ülekaal. Kehamassiindeks KMI üle 30 vähendab meestel viljatust oluliselt ja mõjutab sperma kvaliteeti rohkem, kui munaraku kvaliteeti naistel.

Viljatus ei ole üldjuhul kaasa sündinud. Mida inimene ise teha saab, et lastetus teda ei tabaks?

Pidage lugu tervislikest eluviisidest, sünnitust ei tasu väga kaugele edasi lükata. Eluea tõustes hakkab munaraku efektiivne tööiga langema, eriti pärast 35. eluaastat. Mõnele 40- või 45-aastasele regulaarse menstruaaltsükliga naisele, kes on ahastuses, et ta loomulikul teel ei rasestu, on seda väga raske selgeks teha. Suguhaigustest ja infektsioonidest hoidumiseks kasutage kondoomi, hoidke kehakaal normis. Ülekaalust vabanedes on tulemused paremad nii kunstliku viljastumise kui raseduse puhul. Saledatel ja tervislike eluviisidega naistel kulgevad rasedused üldiselt kenasti. Ülekaalulistel on probleeme kogu raseduse jooksul, ülekaal annab halva alguse.

Kui tegelda mediteerimise või muul moel pingete maandamisega, siis poleks ehk viljatusravi vajagi, sest inimeses valitsevad rahu ja tasakaal. Kas teie viljatusravikeskus sellealast nõustamist pakub?

Psühholoogi pole meile haigekassa poolt ette nähtud. Küll on meil psühholoogiharidusega raseduskriisi nõustajad. Stressimaandamise peale võiks rohkem mõelda küll. Head teevad keskkonnavahetus ja puhkus. Oleme selle mõju näinud patsientidel, kes otsustanud kunstlikul viljastamisel või ravimisel aja maha võtta… ja naine jääb rasedaks loomulikul viisil. Eks viljatud paarid ole tegelikult pinge all. Ütlevad ise ka, et ovulatsiooni ajal muutub lapsetegemine justkui kohustuseks, see võtab mõnu ära.

Kui palju rasedustest katkeb?

Kõikidest rasedustest katkeb peaaegu 50 protsenti. Osad neist sedavõrd alguses, et naine ei pruugi ise arugi saada, lihtsalt menses jääb veidi hilisemaks. Statistikasse jõuavad raseduse katkemised siis, kui naine on rasedana arvele võetud.

Kas näiteks 22-aastane naine, kes last veel ei taha, saab lasta oma munarakud külmutada?

See on võimalik, aga ei ole väga levinud. Oleme kasutanud seda üksikutel juhtudel, kui noor naine on haigestunud vähki ning teda on ees ootamas keemia- ja kiiritusravi, mille puhul on oht munarakkude kahjustamiseks. Õnneks on ka vähiravi muutunud ning paljud naised võivad  pärast keemiaravi lõppu rasestuda loomulikul teel ja sünnitada terve lapse.

Kuidas on surrogaatemadusega?

Meil on vabatahtlik munaraku- ja spermadoonorlus, aga surrogaatemadust mitte. Kaasasündinud emaka puudumisega naistel ongi geneetiliselt oma lapse saamiseks see ainus võimalus. Tean, et inimesed on käinud Venemaal ja Ukrainas, kus surrogaatemadus on seadusega lubatud ja Euroopa riikidest ka taskukohasem.

Ühes palatis on need, kes nähakse hullu vaeva, et last saada, teises tahetakse laps kaotada - eetiliselt täiesti vastandlikud olukorrad. Kas Eestis tehakse aborte palju?

Õnneks varasemast vähem. Statistika järgi on need valdavalt naised, kel juba pere ja lapsed. Teismeliste ja väga noorte naiste aborte tuleb ette harva, sest meil kasutatakse väga usinasti rasestumisvastaseid vahendeid. Olin hiljaaegu Euroopa günekoloogidega konverentsil, kus Briti arstid kurtsid tohutut probleemi teismeliste abortide, rasedate ja sünnitajatega. Kõik rasestumisvastased vahendid on seal tasuta, neid lihtsalt ei kasutata. Eestis on pikaajaline teavitustöö vilja kandnud. Noored on nõustamiskabinetid väga hästi omaks võtnud. Esimesele visiidile ei tulda alati emaga, vaid ise, ja mitte probleemiga, vaid ämmaemandalt või naistearstilt nõu küsima. Iseäranis, kui on alustatud suguelu.

Teoreetiliselt oleks ju tore, kui viljatusravikliinikuid patsientide puudusel vähem oleks, siis saaks maksumaksjate raha muul moel kasutada. Kui inimene oma tervise hoidmisega tegelda ei viitsi, tekib küll ebaõigluse tunne. Mil määral ollakse valmis oma tervise eest vastutust võtma?

On tublisid, aga mitte väga palju. Inimene on nii mugav, et ei taha ennast oma tervise parandamiseks millekski sundida. See pole nii ainult viljatute patsientide puhul, ka kõrge vererõhk, ateroskleroos või suhkruhaigus ja ülekaal sõltuvad ju tegelikult inimese elustiilist. Ent pigem võetakse tabletti, kui hakatakse tegelema kaalu langetamisega.

Kuidas ise oma tervist hoiate, pingeid maandate?

Teen tervisesporti. Elan Pelgulinnas Stroomi metsa ääres, kus on selleks ideaalsed võimalused. Günekoloogiaosakonnas lõikusi tehes ja terve pika päeva seistes tunned, et on vaja trenni. Kevadest sügiseni üritan paar korda nädalas tervisejooksu või kepikõndi teha, talvel jään tubasemaks. Kui tööl pinged kuhjuvad, toetavad kolleegid. Räägid end raskematel hetkedel tühjaks, arutad töökaaslastega, ja hakkabki kergem. Meil on hästi tore kollektiiv.

Mis teid teie töös kõige enam häirib?

Osaliselt läbi meedia kujundatud suhtumine meditsiini. Meditsiini üldse. Paljud tulevad arsti juurde eelarvamusega, et me ei taha inimesele head või teeme vägisi midagi halba. Tunned, et see ei ole õiglane. Tegelikult teeme ju hingega oma tööd, üritame anda patsiendile parimat. Sünnitusel tahame ju meie ka, et laps tuleks ilmale võimalikult turvaliselt. Kompromissi leidmine ja inimesega jutule saamine tekitab väga suurt lisapinget.

Olete 2008. aastast ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli ämmaemanduse õppetooli õppejõud. Mille poolest on õpetamine vahva?

Tulevased ämmaemandad on hästi tublid. Kuulavad, küsivad, mõtlevad kaasa – on valinud selle eriala kutsumuse, mitte raha pärast. Eestis ei ole see töö ju rahalises mõttes tasuv - tööl tuleb olla öösiti, nädalavahetustel, töö on väga vastutusrikas: võetakse ka iseseisvalt normaalselt kulgevaid sünnitusi vastu, arst ei pruugi raseda ja sünnitajaga kokku puutudagi.

Kuidas teie tööpäevad välja näevad? Kas hobideks aega jääb?

Tööpäev algab hommikul kell 8. Lühikesel päeval on vastuvõtud kella 14ni, pikal kella 19ni. Pärastlõunal on ka vastuvõtud Medicumis või loengud Tervishoiu Kõrgkoolis. Kolm-neli korda kuus olen öösiti või nädalavahetuseti valves.

Hobideks jääb aega ikka. Sügisel ja talvel armastan kududa ja heegeldada – see on mõnus stressimaandaja. Koon kampsuneid, meie haigla ämmaemandatelt õppisin ära ka Haapsalu sallide tegemise. Ja need lähevad tõepoolest sõrmusest läbi! Aastas korra püüan nädalakeseks reisima minna (pikemalt ei saa töö pärast), suvel aga ei raatsi Eestist kuskile sõita. Veel meeldib küpsetada - mitte iga päev, aga vahest on hästi mõnus köögis toimetades aeg maha võtta. Kui olen leidnud mõne põneva magusa retsepti (olen maiasmokk), kutsun sõbrad-sõbrannad proovima.

Tasub teada

  • Sünnitust ei tasu väga kaugele edasi lükata: munaraku tööiga langeb pärast 35. eluaastat.
  • Kes räägib päevas mobiiliga üle nelja tunni, sel on sperma liikuvus 25 protsenti kehvem kui alla tunni kõnelejal.
  • Mobiili taskus või vööl kandmine tõstab vaagnapiirkonna temperatuuri, seemnerakud aga sooja ei talu.
  • Inimene ei taha end tervise parandamiseks millekski sundida: pigem võtab tabletti kui langetab kaalu.
Tagasi üles