Sõbralik külagurmee Pringi külas Viimsis

Britt Rosen
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Arter käis Eesti sünnipäevakuusse paslike retseptide järel Pringi külas Viimsis. Hõbelusikaga pärjatud külarestoranist Roots anti kaasa mahlakate metsseakotlettide ja moosiga kama-toorjuustu magustoidu tegemise õpetus.
 

Me võiks kirjutada suisa raamatu, kuidas ilma rahata restorani teha, naeravad nakatavalt «rootsukad» – nii nad end ise kutsuvad – Liis Mäll ja Maria Sepper, kui Viimsi külarestorani Roots kolme aasta tagust algust meenutavad.

Palju tehti ise ja sõbrad-tuttavad käisid talgute korras abiks. Remonditi, küüriti, värviti seinu, lihviti koridori ja mööblit – selgus, et peakokk Reijo Mäll on laudade lihvimises vägagi osav. Kuni lõpuks tuli avamispäev, mis rahvarohkusega pani pererahva võimed tõsiselt proovile, ehkki restoranitöö kogemus oli kõigil kolmel varasemast olemas.

Edasi tuli veel kiirem aeg, kui ööbiti kohapeal ja oldi ühtaegu ettekandjad-varustajad-nõudepesijad-kokad. Pesemata nõude kuhjad ulatusid hetketi maast vööni, ühest komplektist kahvleid-nuge oli vaid kaksteist...

Nüüd särab aga nende mere lähedusest aimu andva skandinaavialiku sisustusega söögikoha letil värske Hõbelusika gastronoomiakonkursi auhind, mis võideti äsja kodu-, küla- ja pererestoranide kategoorias. Peale selle ei ole Rootsu püsikundede hulgas enam sugugi üksnes ümberkaudne rahvas, vaid nende kokakunsti käiakse nautimas ka näiteks Tallinna lahe teisest otsast Kakumäelt. Veidike maad linna poole, otse rannaliival tegutseb aga suviti külarestorani laiendus, Rootsu rannabaar – läinud päikeselisel suvel oli seal tööd nii palju, et kahvatu nahatooni pärast narrisid sõbrad neid «Videviku» filmi vampiirideks.

Menüü ka koertele

«Meil ei olnud tegelikult mingit suurt plaani,» nendib Maria. «Ja see kõik juhtus kuidagi kogemata,» lisab Liis, kelle ema oli kunagise pimedat koobast meenutava pubi üürile võtnud ja siis mõelnud, et jätab söögikoha hoopis noorte hoolde.  

Igatahes oli naistele kohalikke laste ja koertega jalutajaid ning sportijaid vaadates-küsitledes selge, et valge laudlinaga restorani ega ka ööklubi nad ei tee, pigem rõhuvad perekesksusele, mõnusale olemisele ja lihtsale söögile.

Nüüd on Roots ainus söögikoht Eestis, mis võib uhkeldada ka koerte menüüga. See tähendab, et kausi vett saab pere lemmik kohe ette, kuid edasine sõltub juba koerast: mõni tahab seakõrva närida, teine tavalist koeratoitu, kolmas aga midagi peremehe menüüst, kuid ilma maitseaineteta. «Siis teemegi, olgu või böffi,» sõnab köögi pealik Reijo.

Ka lastele lähenetakse pisut teisiti, grammike harivamalt. Näiteks ei pakuta seal friikartuleid ega viinereid. Sellepärast on mõned emad lastega ukselt isegi tagasi läinud. «Põhimõtteliselt ei paku,» on Maria otsustav. Küll aga võib saada lihapalle kartulipudrutupsudega või ka midagi sellist, mida toidusedelis ei ole – isegi makarone võiga, kui laps tahab. Või hoopis böffi või sinimerekarpe – nad on näinud nelja-aastast, kes vanemate sõnul pidi sinimerekarpide alal olema juba nii suur asjatundja, et tema maitse järgi võib hinnata restorani headust. Lisaks võivad lapsed käia Põngerjate kokakoolis, kus õpitakse ühiselt tegema pitsat või torti või spagette ja lihapalle.

Borš on hitt

Hiljuti käiku läinud tuliuues menüüs on aga häid maitseid ja kokanduslikke varjundeid igast maailma nurgast varasemaga võrreldes rohkem, rannarahva roogadest vähem – kalameeste saagis ei saa ju kunagi kindel olla. Vaid borši ei julgenud pererahvas senistest toiduhittidest menüüst välja jätta. Boršisõltlasi võib mõista, sest see on seal tõesti eriline: sidrunimahla, küüslaugu, suhkru ja adžikaga. «1. jaanuaril ainult seda ja külma õlut küsitaksegi,» mainib peakokk.   

Vürtsikaid tiigerkrevette ja böffi saab endiselt, kuid varasemat kõige müüdumat rooga, minipikkpoissi, enam mitte. «Täit muutust oli vaja,» põhjendavad nad. See-eest kiidab kokk uustulnukaid, Guinnessi õlles hautatud põdraliha ja Parmesani juustu koorikus kana.

Naised omakorda kiidavad lahtise käe ja loomingulise meelega kokka, kes armastab rikkalikku maitset ja värskeid ürte, kuid seda nii, et põhitoiduaine jääb alati ka kokanduslikes piruettides särama.

«Võtke siia ja lõhe ceviche’i,» soovitab uudistajaile restorani naisvägi oma lemmikut, milleta nad pärast Brasiilias käiku Rootsu kuidagi ette ei kujuta.  

Neidsamu metsseakotlette saab aga vabariigi aastapäeva aegu. Teine võimalus on kodus järele teha. Vaata kotlettide retsepti SIIT ja kama-toorjuustu magustoidu retsepti leiad SIIT!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles