Mida teeb tugiisik sünnitusel?

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Lapse sünd on ime. Sünnitajal on enamasti palju kindlam ja julgem tunne, kui tal on kõrval keegi lähedane, keda ta usaldab ja kes talle sellel tähtsal sündmusel tuge pakub.

Emmede Klubi uuris ämmaemand Meelike Reimerilt, kuidas sünnitajat aidata. Lisaks rääkisid Joel ja Veronika, kuidas neil eelmine kord sünnitus läks. Vaata ka videot SIIT!

Ämmaemanda näpunäited

Iga naine ootab oma tugiisikult eelkõige tuge ja see on iga naise puhul täiesti erinev – mida just temal vaja on. Näiteks: silitused, puudutused, massaaž, kaasa hingamine, häälega hingamine, näo ja suu lõdvestamine, kallistamine, hellitamine, lohutamine ja ka kiitmine, perekoolis õpitu meelde tuletamine.

Kõik see innustab ja teeb naist natuke tugevamaks. Muidugi on hea, kui tugiisik teab, mis sünnitusel toimub – kui ta teab, kuidas tita ema sees edasi liigub, kuidas ema saab tita edasiliikumist aidata ja kuidas emakakael kõigepealt avaneb ja alles siis hakkab laps emakakaelast läbi tulema ja sündima. Kui ta tajub kogu seda infot, on tal kergem hakata toetama.

Tugiisik ei tohi ära unustada, et haletsemine ei ole toetamine. Naine vajab eelkõige tuge, positiivsust, toetust ja tegelikult naine tahab ka seda, et teda usaldatakse. Iga tugiisik peaks usaldama, et minu naine on maailma parim sünnitaja! Kui see on juba mõtetes, tuleb kõik muu juba iseenesest.

Vahel on nii, et mees ei julge sünnitusele kaasa tulla, sest ta lihtsalt ei tea, mis seal toimub. Kui mees juba perekooli loengutes käib ja ennast asjaga kurssi viib, võib nii mõnelgi meelsus muutuda.

Vahel võib ka sedasi olla, et naine tajub, et võib-olla parem tugiisik või toetaja oleks hoopis tema sõbranna või ema. Keegi selline vahva ja armas lähedane, keda naine usaldab ja kellega ta tunneb, et ta on vaba, loomulik ja ta ei karda.

Teiste kogemused

Joel ja Veronika, kes parajasti teist last ootavad, räägivad videos, mida nad esimesest sünnitusest mäletavad.

Nemad tulid uuesti perekooli, et kindlustunnet juurde saada ja endale meelde tuletada ning üle korrata, mida sünnitusel teha.

Joel mäletab eelmisest korrast, et see oli väga liigutav kogemus nii tema kui naise jaoks. Suuremalt jaolt oli küll palju ootamist, aga ta sai selle aja jooksul moraalseks toeks olla, naist voodist vanni ja tagasi aidata, aidata liikuda ja käest kinni hoida, silitada ja masseerida. Mitte midagi keerulist seal ei olnud.

Tema meelest on kõige tähtsam see, et sa oled seal toeks kohal ja teed mis saad, et aidata. Ta ei vahetaks seda kogemust kindlasti millegi vastu. See oli elumuutev ja lähendav kogemus ja kui keegi tema käest küsib, soovitab ta kindlasti mehel kõrval olla.

Veronikale on samuti väga tähtis, et mees olekski lihtsalt tema kõrval olemas ja aitaks kui midagi vaja.

Inimesed on väga erinevad ja vajavad väga erinevat abi. See, kes tuleb lapseootel ema sünnitusele toetama, on ema ja pere valik. Alati ei pea see olema lapse isa, kes naist sünnitusele toetama tuleb.

Koos on alati kergem. Rasketel hetkedel teineteisele toeks olemine teeb selle olukorra palju lihtsamaks ja ka häid hetki koos kogeda on palju suurem rõõm. Tugiisikult ei oodata sünnitusel mitte midagi üliinimlikku. Kui sa kahtled, kas sünnitusele minna või keda kaasa võtta, soovitan kindlasti perekooli loengutes ära käia. Sealt saavad võib-olla nii mõnedki küsimused vastuse ja hirm kaob.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles