Naine24 valentinipäeva-teemalise lugejamängu raames on laekunud juba väga palju kirju. Siin on nende lugejate kogemusi, kelle esimene suudlus oli õnnestunult romantiline ja mida naised meenutavad hea sõnaga.
Lugejad kirjutavad: esimesest suudlustest jäi kustumatu mälestus (vol 1)
5. veebruar 2014, 15:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paljud neiud ja noormehed väidavad, et nende esimene suudlus juhtus kogemata, suvalisel peol ja suvalise inimesega. Vähemalt meediast ja sõprusringkonnast on see kuidagi kõlama jäänud. Minu esimene suudlus oli väga ilus. See juhtus samuti peol, aga väga teistmoodi.
Olin 17-aastane ja üldiselt öösiti pidudel ei käinud, mõtted olid suunatud muudele asjadele. Ühel suveõhtul oli aga meie jalgpallimeeskonnal oma Saksamaalt külla sõitnud sõprusklubiga järve ääres istumine, seal olid kohal kõik suuremad fännid ja sõbrad. Täiesti ootamatult selgus, et ka mina saan sinna minna. Sõber viis mind kohale, ees ootasid juba sõbrad-tuttavad.
Täiesti ootamatult jäin õhtu edenedes ühe toreda meeskonnaliikmega rääkima, kõndisime silla peale, päike oli just loojunud kui istusime sillale ja suudlesime. See tuli kuidagi loomulikult, oli väga kirglik ja armas. Mul jooksis üheaegselt nii külma- kui kuumalaine üle selja, see pani mind värisema, kutt võttis tugevalt kaissu ja hoidis mind enda vastas. Ajasime juttu ja suudlesime terve õhtu veel palju kordi. Tõesti, see oli väga ilus ja armas esimene suudlus.
***
Oma esimese suudluse ajal olin umbes 13-aastane. Uskuge või mitte, see toimus teise tüdrukuga, minu parima sõbrannaga. Ei, kummalgi meil ei ole iialgi olnud kalduvusi samasoolisteks suheteks. Asi oli lihtsalt selles, et olime klassiekskursioonil mere ääres ning mängisime klassikalist pudelikeerutamist, mille üheks ülesandeks oli ka suudlemine. Ei mina ega mu sõbranna polnud aga kunagi kedagi suudelnud ning seetõttu kartsime, et me ei oska seda ja võime väga halva mulje jätta.
Otsisimegi vaikse paiga ning harjutasime teineteisega. See oli harjumatu ning meie jaoks kohutavalt naljakas, sest kujutage ette - kaks noort tüdrukut jooksevad teiste eest kuhugi peitu, et omavahel suudelda. Sellest ei saanud loomulikult keegi teada ning tol õhtul saime mõlemad ka oma esimese suudluse poisilt. Õnneks veel täpselt nendelt poistelt, kellelt seda salamisi soovinud olime. See suudlus oli imeilus ning jääb mulle igaveseks meelde kui armas romantiline kogemus.
***
Mina räägiksin lühidalt oma esimesest suudlusest. Nimelt mõned aastad tagasi, kui olin 16aastane, hakkasin käima endast aasta vanema noormehega. Olime väljas käinud neli korda - esimesel korral hüvastijätuks kallistasime, teisel korral oli hüvastijätuks musi põsele, kolmandal korral musi suule. Kõik see toimus järk-järgult.
Kui jõudis kätte neljas kord ning olime mu maja ukse ees, siis tahtis noormees hüvastijätuks seegi kord teha musi suule. Mina aga olin kannatamatu ja tahtsin juba nii väga kogeda esimest suudlust ning seepärast suudlesin siis teda ise esimesena. Kusjuures noormehe jaoks oli see samuti esimene suudlus. Pärast seda olid mul «liblikad» veel mitu päeva kõhus.
Ongi lahe meenutada, et meie esimene suudlus oli mõlema jaoks esimene ning mina olin see julgem pool. Alati ei ole poisid need kõige julgemad!
***
Minu esimene ja siiani hästi meeles püsiv suudlus oli 13aastaselt. Olime noormehega mõlemad 9aastased kui armusime üksteisesse esimesest silmapilgust ja kestab see siiani (olen hetkel 30aastane). Kuna mõlemad olime alles lapsed ja häbelikud ning kuidagi ei julgenud peale käest kinni hoidmise ka põsemusi teha, siis suudlusest ei tasunud unistatagi. Noormees oli aga julguse kokku võtnud ja ühel ilusal soojal suveööl, kui taevas oli tähti täis ning otsisime taevast väikest ja suurt vankrit, lausus ta, et need seal on väiksed asjad, aga see on suur. Seepeale suudles ta mind pikalt ja kirglikult. See hetk ja tunne on siiani meeles ning vahel naerame taevasse vaadates, et kas mäletad veel neid «väikseid ja suuri asju».
***
Peab tunnistama, et minu esimese suudlusega oli üks veider lugu. Mul tekkis poiss, kellesse olin väga armunud, aga kuna ma polnud varem suudelnud, olin veidi murelik. Olin veendunud ja teadlik, et selles vanuses poisid on rohkemastki huvitatud kui lihtsast suudlusest, isegi siis, kui poiss ei näita seda kohe välja. Ma olin ikka päris mitu nädalat peale poisi tekkimist mõtlik ning proovisin pidevalt ette kujutada, milline see esimene suudlus siis on. Kõige rohkem valmistas muret see, et ma ei tahtnud läbi kukkuda või end häbistada sellega, et ma veel ei oska.
Ühel ööl nägin unenägu, kus ma suudlesin tundmatuga. Ärgates oli päris naljakas olla ja proovisin kogetut täpsemalt meenutada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Unenägu oli juba hägune ja peaaegu peast pühitud. Möödus paar päeva ja sain poisiga öösel kokku. Istusime kahekesi ning mängisime kaarte. Naersime kogu aeg ja meil oli väga tore, kuni ühe hetkel, mil tekkis moment, kus me vaatasime teineteisele silma. Ja siis tuligi see suudlus, mille pärast ma nii mures olin olnud.
Pärast suudlust ütles poiss kohe, et suudlen hästi. Mul endal tekkis korraks väga kummaline tunne… See oli kirjeldamatu ning kestis mõned sekundid. Nüüdseks olen mõistnud, et seda tähendabki déjà vu.
***
Minu esimene suudlus oli siis, kui ma olin 14aastane. Mul oli siis oma esimene poiss-sõber. Meil oli oma kindel koht Viljandi linnas, kus me alati kokku saime, aga sel päeval jalutasime hoopis kuhugi kaugemale. Kohale jõudes istusime pingile ja ajasime juttu. Noormees üritas musi teha, aga ma pöörasin punastades kohe pea ära. Natukene aega oli vaikus. Siis mõtlesin mina sama teha. Võtsin julguse kokku, aga välja kukkus täpselt samamoodi nagu esimesel korral.
Niisiis istusime seal veel mõnda aega, naersime ja punastasime teineteise võidu. Lõpuks oli kell nii palju, et ma pidin noormehe bussile saatma. Hakkas ta siia bussile minema, kui äkki jooksis korraks bussist välja ja ma sain oma esimese suudluse. Too päev on siiani mõlemal meeles.
***
See oli täpselt kuus aastat tagasi, mil ma esimest korda suudlesin. Olin siis 18aastane. Minu noormees oli tol ajal 23, kes on nüüdseks olnud ka 5 aastat minu abikaasa. Ka tema koges seda esimest korda. Meile mõlemale meeldis see väga.
Olime selleks ajaks käinud kolm nädalat. Ma vilksamisi ootasin, kuna see võiks juhtuda. Alati, kui ta mind koju viis, arvasin, et ehk nüüd. Aga ei. Ka tema ootas tegelikult seda, kuid mida rohkem oodata, seda suurem on ootusärevus.
Esimene suudlus toimus juhuslikult, sel ajal, kui ma ei osanud seda oodata. Istusime koos diivanil, vaatasime filmi, meie pilgud kohtusid ja siis see juhtuski. Me suudlesime teineteist. Vaikselt, õrnalt puutusid meie huuled kokku. Mu ihukarvad tõusid erutusest püsti. Ei teadnud, kas hingata või mitte. Läksin aga vooluga kaasa ning tulin olukorraga kenasti toime. See tunne oli imeline - tunda terves kehas värinaid, suudeldes kedagi, keda väga armastad. Sellest ajast hakkasime me üha rohkem teineteist suudlema. Enam ma ka ei kartnud, et kas ma oskan või mitte.
Võta Sinagi osa meie valentinipäeva-teemalisest lugejamängust. Vaata lähemalt SIIT!