Hingesugulast võiks kirjeldada kui inimest, kes meid alati teiste ees kaitseb, on meie poolel ja näeb meis seda, mis teistele märkamatuks jääb. Hingesugulane helistab hetkel, mil mõtleme, et helistaks talle.
Kes on hingesugulane?
1. veebruar 2014, 10:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hingesugulane teab, kuidas me end tunneme ka ilma küsimata, osates tähele panna ja mõista meie kehakeele pisimaidki, ainult talle nähtavaid nüansse. Saame teda täielikult usaldada, sest ta on alati aus ja tema teod ei peida varjatud salasepitsusi. Ta on inimene, kes oskab lugeda meie mõtteid ja tunnetada meie vajadusi veel enne, kui neist ise aimugi saame, kirjutab ajakiri Sensa.
See ei ole perfektne suhe, kuid kindlasti ei ole see ka suhe, milles valitseks sõge armukadedus ja usaldamatus. Selles suhtes ei esine dramaatilisi tülisid ja see ei pane meid tundma end armetu või ebakindlana. Meil ei ole pidevat vajadust oma partnerit kontrollida ning temal omakorda ei ole alati midagi tähtsamat teoksil just siis, kui teda vajame. Hingesugulane ei kritiseeri, ajendatuna omaenese ebakindlusest ja alaväärsuskompleksist, ning temaga koos ei pea me elama pidevas mahajäetusehirmus.
Selleks, et hingesugulast ära tunda, tuleb esmalt õppida tundma iseend, sest ainult iseendina oleme võimelised märkama hingesugulase tunnuseid. Suhe hingesugulasega on tasakaalus, elujõuline ja positiivne. Selles puuduvad manipulatsioonid ja ekspluateerimine – õige inimesega koos tunneme end turvaliselt. Kõik lihtsalt sobitub pilti ja tekib tunne, et kõik on täpselt nii, nagu olema peabki. Suhe on kirglik ja tasakaalus ning kõik, mis koos ette võetakse, osutub edukaks, lisaks tervitavad partnerid ka teineteise isiklikke edusamme.
Hingesugulane ei oota, et muutuksime, ta aktsepteerib meid sellisena, nagu oleme, ja annab oma parima, et näha meis parimat. Selline inimene täiendab oma kaaslast ja see on armastus, mis kasvab iga päevaga ning on tasakaalu, jõu ja julguse allikaks. Vahel öeldakse, et omavahel tõeliselt ja hästi klappivad partnerid on nii sarnased, et nende välimuses ja näojoonteski on midagi sarnast.
Paljud usuvad, et hingesugulus tähendab igavikulist sidet. Ühe teooria kohaselt on hingesugulastel nii nagu kaksikutel – võime mõtete vahendusel suhelda. On täheldatud mitmeid telepaatia, mõtteülekande ja isegi samade tegevuste sooritamise juhtumeid teineteisest paljude kilomeetrite kaugusel olevate inimeste vahel. Just nii toimibki side kahes kehas paiknevas ühishinges, mille puhul eraldatus on illusoorne: teine inimene on osa meist ja tunneme teda igal hetkel vahemaast hoolimata, olles pidevalt samal lainepikkusel.
Hingesugulaste puhul ei kehti aeg ja ruum, kuna nad elavad maistest mõõtmetest väljuvas keerukas koosluses. Hingesugulaste puhul ei mängi vanusevahe mingisugust rolli, ka välimus või päritolu ei ole olulised, sest kogu saladus peitub hinges, mis asub sügaval sisemuses.
Psühholoogid väidavad, et igaüks meist on teadlik vaid ühest kümnendikust oma soovide ja vajaduste koguhulgast. Kõik ülejäänu on meie isiksuse varjatud aspektid, mida sageli eitatakse ja hingesoppidesse peitu surutakse ning just need sopid peame esmalt üle vaatama mõistmaks, mida või keda soovime.
Ennekõike tuleks aga vabaneda ülemäärastest nõudmistest ja ootustest armusuhtele, sest just see sillutabki tee luhtumistele. Paraku ei ole olemas mitte mingisugust retsepti või kriteeriumi, mille alusel hingesugulast üles leida või mille põhjal hinnata, kas meie kõrval hetkel olev inimene seda on või ei ole. Hingesugulus jääb jätkuvalt saladuseks, ennekõike ilmselt tänu sellele läbi aastasadade omistatud imeväele. Kui leiad suhtes sisemise rahu, võid olla kindel, et oledki saanud kokku hingesugulasega. Kuid ennekõike peab iseenesega rahu tegema, olgu su kõrval siis partner või mitte. Võib-olla peitub just selles kogu müsteeriumi lahendus.
Hingesugulastest loe pikemalt veeburarikuu ajakirjast Sensa!