Elisabet Reinsalu: miks me peame üksteist materdama?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Elisabet Reinsalu

FOTO: Liis Treimann

Kahe menuseriaaliga tuhandete Eesti kodude iganädalaseks külaliseks saanud Tallinna Linnateatri näitleja näeb Eesti elus nii mõndagi häirivat, aga ei taha kedagi hukka mõista, sest usub, et meie, eestlased, peame hoidma üksteist nagu perekond.

Elisabet Reinsalu

FOTO: Liis Treimann

Kas tõesti peab igal usutlusel olema pikk sissejuhatus? Ei pea! Elisabet Reinsalu (37) on saanud teleekraanil sedavõrd tuntuks, et leierdav hoovõtt enne vestluse algust oleks tarbetu. Asugem asja kallale!

«Kartulid ja apelsinid», mis on spetsiaalselt teile kirjutatud seriaal, on vaadatavuse tipus, nagu ka «Pilvede all», kus teil on samuti kandev roll. Te ei võta neid fakte ju niisama, et ahah, tore on.

(Mõtleb.) Olen väga tänulik selle eest. Ega keegi ju tea, kuidas üks või teine seriaal minema hakkab. Aga annan endale aru, et kogu aeg ei saa olla laineharjal. Jah, kui tagasi vaatan, siis 2013 oli nagu minu aasta. Kuid enamik aega tuleb oodata nagu surfar korralikku tuult. Kindlasti tuleb aeg, kus ma ei libise nii mõnusalt laineharjal – see on paratamatus, sellega tuleb leppida. Aga praegu, nagu abikaasa ütleb, tuleb rahulolu rasva koguda.

Tegelikult olete saanud sama hästi kui kaubamärgiks: teie näol ja nimel on väärtus, need müüvad.

Ma ei tahaks kasutada nii suuri sõnu  nagu kaubamärk, sest mul ei ole miski lihtsalt tulnud. Olen pingutanud, vaeva näinud. Mul kulus ikka kaua aega, et aru saada, et näitlejaks olemine on minu tee. See ei läinud nii, et astusin võtteplatsile või proovisaali ja andekarikast hakkas kohe purskuma. Vahel võib olla raske, mitte midagi ei tule välja, ja siis on väga halb.

Olete mõelnud, mida olete õigesti teinud, et nüüd nii suurelt pildil olete?

Väga raske vastata. See, mis olen õigesti teinud, on seletamatu asi, millele näppu peale panna ei saa.

Kui suur on kartus, et äkki see kõik ühel päeval lõpeb?

Arvan, et tuleb leida tasakaal hetkes viibimise ja unistamise vahel. Unistamine on võimas asi, aga tulevikus elamine ei ole alati kõige õigem. Tahaks, et praegu ja siin oleks mõnus ja hea. See ei tähenda, et tahan lebada siidpatjadel, kaaviari lusikaga sisse süüa ja šampanjat peale valada – kuigi seda võib ka vahel teha (muigab). Tahan lihtsalt rõõmu tunda.

Olen olnud suur muretseja ja pabistaja, kohe haigluseni välja, aga olen sellest üle saanud. Erialased saavutused on mänginud selles suurt rolli: on tulnud enesekindlus, usk iseendasse. Varem ei olnud mul seda palju, ehkki kõrvalt vaadates võisin jätta vastupidise mulje. See oli vast kaitsemehhanism.

Ma ei tea ette, mis mu karjääris juhtub. Mäletan, kui olin noor näitleja – tegelikult 26, küllaltki vana juba (naerab) –, alles linnateatrisse tulnud, ja mul oli suurepärane võimalus mängida David Auburni näitemängus «Tõestus», mille lavastas Ain Prosa. Mõtlesin siis, et võib-olla ongi mu lagi käes, äkki see ongi minu karjääri tipp... Aga pärast seda oli tunduvalt lihtsam edasi ronida: tuli üks ja teine ja siis kolmas roll, seejärel tulid vahepeal lapsed. Ei tasu liiga palju ette mõelda.

Sellegipoolest, usun, et hoiate mingid rauad tules ja kõrvad lahti, mis võimalused on paistmas.

Ma ei ole kunagi raudu tules hoidnud. Ma ei ole käinud olulistel vastuvõttudel, filmide esilinastustel, seltskonnaüritustel, ja ei tunne selle järele ka vajadust. Samuti ei ole ma käinud lavastajate uksele koputamas. Ma olen väga vilets strateeg.

Ühe korra olen käinud ennast siiski pakkumas. Kui nägin kinos animafilmi «Ratatouille» treilerit, küsisin audiofirmast, kas te olete selle helindamiseks näitlejad juba valinud. «Ei ole!» Ütlesin, et kui kutsute mind proovilugemisele, tuleksin hea meelega. Läksin ja saingi – ja see oli vahva töö. Siis mõtlesin, et teatud ringkondades on täiesti tavaline, kui astud ülemuse juurde ja ütled, et ma tahaks seda või teist projekti juhtida. Miks me eeldame näitlejatelt võltstagasihoidlikkust, et ei sobi endale tööd küsida?

Mil määral jälgite oma kujuteldavat kohta Eesti näitlejate hierarhias? Teil on ju väga konkurentsitihe eriala.

Nõus, et on konkurentsitihe, aga Eestis oleme konkurentsist peaaegu et vabad.

Sisimas ka?

Sisimas võib-olla mitte. Aga selles mõttes oleme küll vabad, et Venemaal või Inglismaal kandideerib ühele rollile sadu inimesi. Kui sa seal korra libastud, lähed proovi ette valmistamata, hüppab järjekorrast keegi kohe sinu asemele. Selles mõttes oleme me Eestis hoitud.

See, kuidas ma teistele paistan, on hoopis midagi muud, aga iseendale tundun ikka veel algaja. Kui alustan uut tööd, alustan seda täpselt samamoodi, nagu teatrikooli lõpetades rolliga töötamist: sa oled puhas leht.

Sa ei saa näitlejana kunagi valmis. Selles mõttes on see äge amet. Lisaks saad enda kohta teada asju, millest sul aimugi polnud.

Näiteks?

Kui mängisin sarjas «Pilvede all» Mari, avastasin autot parkides, et kõrval on keegi valesti parkinud. Kerisin aknaklaasi alla ja ütlesin midagi (teeb õiendavat häält). Pärast mõtlesin, et issand, varem poleks ma selle pealegi tulnud, et niimoodi käituda! Minus tekkis mingi bravuur. Ilmselt sellest, et olin avastanud endas tundespektreid, mille olemasolust endas ma varem ei teadnud. Olen kogu aeg pidanud ennast tagasihoidlikuks – mille peale mu sõbrad naeraksid. Aga vähemalt avalikus kohas ei ärple ma kunagi ega ütle, kui leib on kõva või supp soolane, et viige tagasi. Ma kannatan ära.

Kas tänu rohkele tööle on te elu kerge – et pole muret homse pärast – või hoopis raske, et ajast tuleb puudu?

Suvel ja sügisel, kui oli hästi pöörane aeg, flirtisin mõttega, et tahaksin haihtumiseksperdi poole pöörduda – ma lihtsalt enam ei jõua. Aga andsin endale kohe aru, et vastupidine olukord oleks tuhat korda hullem. Kõigega saab hakkama!

Ma ei vaja väga palju und, seitse tundi on normaalne, mõnikord kuus. Ma naudin ka mitte midagi tegemist, lihtsalt logelemist.

Kui palju selleks võimalust leiate?

Nüüd aasta alguses leidus. Enne seda väga palju mitte.

Inimeste vajadused on väga erinevad ja neid teevad õnnelikuks erinevad asjad. Mulle on väga oluline, et saan viibida koos targemate inimestega, kes mind inspireerivad. Olen küll töökas, aga ma ei ole isekäivituja, vajan trigger’it (e. k päästik). Kahjuks on suuri isiksusi meie ümber väga vähe, nii teatris kui ühiskonnas tervikuna. Ma ei tea, miks. Kõik kuidagi lahustub ja ühtlustub... Ja minu meelest on noores põlvkonnas tendents sinnapoole – võib-olla teen neile liiga? –, et eeskujusid ei olegi vaja, et oleme ise isiksused. Aga vaat ei ole! Mõtlen tagasi selle aja peale, kui olin 20+. Ma ei olnud mingi isiksus.

Kui palju häirib teid see, et tänapäeval hinnatakse ja teatakse Eesti näitlejaid, ka teid, paljuski selle järgi, kui sageli näeb neid televisioonis?

Mind ei häiri. Ma ei löö om+a elu lahku, et see on minu sarja- ja see on minu teatrielu. See, et mul on olnud õnn mängida kolmes väga heas sarjas, on andnud mulle professionaalset enesekindlust. Võib-olla ei ole ma tüübilt eriti kino- või telenäitleja, vaid rohkem teatrinäitleja, sest mu nägu liigub väga palju, kulmud tõusevad, žestikuleerin palju. Seda enam olen tänulik neile inimestele, kes on kutsunud mind mängima sarjadesse. Olen saanud kogemuse mängida kaamera ees.

Mil määral tundsite oma näitlejatest vanemate ootusi, et peaksite käima nende jälgedes, sest jätsite ju meedia ja reklaami õpingud pooleli ning läksite lõpuks lavakooli?

Linnar Priimägi pani meile kokku väga huvitava õppekava, mille peal lasen liugu seniajani. Ta pahandas minuga küll, kui ütlesin, et lähen ära. Kolm aastat õppisin tema juures, sisuliselt jäi teha ainult lõputöö ja saada paar ainepunkti.

Ma olen pikaldane inimene. Mul läheb kaua aega, et aru saada, mida tahan. Ja olen trotslik: kaua aega võitlesin selle vastu, kui paljud inimesed ütlesid, et mine lavakasse. Aga tollal [1990. aastate keskel] oli kunstiinimestele väga keeruline aeg. Mina tahtsin, punkt üks, targaks saada, ja punkt kaks, tahtsin ametit, mis mind toidaks.

Ega suguvõsast keegi hiljem enam arvanud, et ma lavakasse lähen. Ema pidi jahmatusest äärepealt vanni kukkuma, kui kuulis, et olen esimesest voorust läbi saanud.

Mõtlesin, et kui ma lõpuks ikkagi sisse ei saa, siis maailma lõpp see ei ole, aga senist elu edasi elada ka ei taha, lähen kas või välismaale au pair’iks. Olin jõudnud äratundmisele, et kontoriinimese elu, nagu seda on reklaamibüroos töötamine, mis on küll keskmiselt kreatiivne, pole mulle.

Töötasin õpingute kõrvalt algul Microlinkis, siis Sacco & Vanzetti reklaamibüroos, seejärel veidi aega Valior Hulgi reklaamiosakonnas. Ega ma ühtegi reklaami välja mõelnud, olin lihtsalt jooksupoiss. Olin õnnetu, ei suutnud käia üheksast viieni tööl.

Aga niipea kui Toompeal lavakooli uksed lahti läksid, tundsin, et olen õiges kohas. Rahunesin maha.

Hiljutises «Kartulite ja apelsinide» osas palus psühholoog Vivian ühte naist, et too ütleks kolm sõna, mis teda iseloomustaks. Palun teil teha seda enda kohta!

Olen töökas. Kohusetundlik. Tujukas, nii heas kui ka halvas mõttes.

Ja minuga saab nalja, sest mul lähevad mõned asjad sassi. Suudan laua taga istudes analüüsida mingit tegelast, suudan ettekirjutatud teksti enda oma pähe esitada, aga elus võib mul juhtuda, et ma ei saa kõigest, mis puudutab inimsuhteid, väga adekvaatselt aru. Mul on elav fantaasia, mistõttu hakkan juurde mõtlema ja ette kujutama, mida teine inimene mingi lausega mõtles, miks ta niimoodi ütles. Võin sellega mõnikord puusse panna.

Produtsent Toomas Kirss kiidab teie meeletut töövõimet ja pühendumist. Kust need saanud olete?

Need tulevad kodusest kasvatusest. Ja ma läksin nelja-aastaselt iluvõimlemisse, hiljem tegelesin balletiga. Teatav oskus pingutada, isegi kui see kohe ei anna tulemust, tuli kindlasti spordist ja balletist, mis olid jube rasked.

Ma olen perfektsionist, ja see ei ole alati väga hea. Kuna olen kohusetundlik, tahan kõik õigesti ära teha, ei taha eksida – see võib mind mõnikord kammitseda, tekitada stressi. Aga olen tähele pannud, et kui eksimishirmust lahti lasen, hakkavad juhtuma toredad asjad, ja selle pealt võib lennata ei tea kuhu.

Ilmselt on perfektsionismi taotlus ka mingi tähelepanuvajaduse vorm. Me tahame ju, et meid hinnatakse selle järgi, mida me teeme, ja et hinnatakse positiivselt.

Kui palju olete kohanud neid, kes samastavad teid psühholoog Vivianiga ja tulevad nõu küsima?

Just intervjuule tulles astus mulle ligi üks naisterahvas, minust ehk veidi noorem, ja küsis: «Vabandust, kas teie olete sarjast «Kartulid ja apelsinid»?» Ütlesin, et olen küll. Tema: «Rõõm teiega tutvuda! Ma ise tulin alles hiljaaegu Tallinna, otsin tööd ja korterit.» Tundsin, et ta tahab minuga nagu psühholoogiga vestelda. Soovisin talle jõudu.

Mõtlesin, et näitleja amet on mingis mõttes nagu teenindaja amet. Ei, ma ei arva, et ma kellegi elu paremaks muudan või oskan nõu anda, aga selliste hetkede nimel ma seda tööd teengi.

Mulle ei ole tähelepanu olnud kunagi liigne ega koormav. Ma ei saa aru, miks osad selle pärast virisevad – see on ju osa näitleja tööst, me tahamegi tuntud olla. Ma saan aru, kui elad Hollywoodis ja oled Brad Pitt ja ei saa oma maja uksest välja astuda, paparatsod ootavad. Aga meil ei ole siin keegi Brad Pitt! Vastupidi, sellised kohtumised annavad jõudu, kui keegi leiab hoolimata oma raskest olukorrast, kui pole tööd ja elamiskohta, endas jõudu ületada võltshäbi ja astuda mulle ligi ja ütelda häid sõnu.

Olete varem öelnud, et teid huvitab Eesti elu. Selle kohta näitlejailt enamasti ei küsita, aga seda huvitavam oleks kuulda, mis te Eesti asjadest arvate.

Natuke ärritab inimeste negatiivsus. Me oleme nii väikesed, nagu ka president ütles, et me ei saa lubada endale üksteise vihkamist. Aga seda ma näen. Miks me peame üksteist materdama, sellest ma aru ei saa – see on mulle nii võõras!

Positiivne hoiak on palju kergem. Imetleda on palju kergem kui kadestada. Aga meil on kõik milleski süüdi: poliitikud on süüdi, kõik on halvasti tehtud... Jah, ma olen nõus, võib-olla seitse asja kümnest on halvasti, aga kolm asja on ülihästi – kuid inimesed seda ei näe. Saan aru, et selle lausega tekitan kindlasti juurde neid, kes mõtlevad: mis viga tal nii rääkida, tal on kõik asjad paigas, karjäär läheb hästi.

Aga miks me oma rahva hulgast tulnud inimesi ei aita ega toeta? Saan aru, et nõukaajal kõik kirusid Vene valitsust, k.a venelased – see aitas meil hakkama saada. Saan aru, et me ei kannata võõralt poolt tulevaid inimesi. Sellel on oma ajalooline taust ja see on isegi mõistetav – see on hoidnud meie, eestlaste elujõudu läbi jubeda katsumuste aja, kus kõik on meid pilastanud ja vägistanud ja orjastanud. Aga nüüd sellist aega enam ei ole – ja ikka kirume üksteist. Võiks selja sirgeks lüüa. Me oleme peremehed omal maal.

Sõitsin hiljuti mitme sihtkoha vahel lennukiga. Kui jõudsin lõpuks Estonian Airi pardale, küsis stjuardess ühelt naiselt, kas see on tema kohver seal üleval. «Jaa, on küll!» vastas too nipsakalt. Kas ma tohin selle ettepoole tõsta, küsis stjuardess. [Reinsalu teeb irisevat-vinguvat häält]: «No ma ei tea, kui te just peate...» Stjuardess ütles hästi viisakalt, rahulikult: «Kui see luuk ei lähe kinni, ei saa me lendu tõusta.» [Teeb taas vastikut-upsakat häält:] «Noh, hea küll.» Stjuardess vedas kohvri salongi ette.

Kui Tallinnas maandusime, hakkas too naine vahekäigus kõigist mööda pressima. Minu kõrval istus üks noor naisterahvas, kes oli mult enne väljalendu viisakalt küsinud, kas võib oma mantli panna minu mantli peale – ütlesin, et loomulikult! –, ja too noor naine ütles, et vabandust, te ei saa siit mööda, kõik ootavad.

«Aga mu kohver on seal ees!» Noor naine ütles, et oodake, palun. [Teeb vinguvat-protesteerivat häält:] «Aga äkki lasete mind mööda siis!?» Hakkasime kõik nühkerdama, et saaks eest ära ja ta saaks oma kohvri juurde. See oli hästi vahva näide sellest, et tere tulemast Eestisse.

Aga mul pole mingit õigust hukka mõista, sest ma olen ka eestlane. Me oleme nagu perekond. Ma olen täpselt samamoodi väikse Eesti perekonna liige, kuigi mu välimus väga ei vasta klassikalise eestlase omale. Ma tahan siin elada, ma ei taha siit kusagile kolida, ma armastan Eestit.

«Kartulite ja apelsinide» alguses kuulutate psühholoog Vivianina, et töö ja pereelu ühitamine ei ole naistel võimalik. Kuidas teie peres see edeneb?

Ega see kerge ole. Iga töötav naine, kes on ema, teab, millest ma räägin, ja saab sellest aru. On olukordi, kus kõik jookseb õlitatult ja kõike on võimalik teha, ja on olukordi, kus kõik on väga keeruline. Aga lapsed peavad olema, ilma nendeta oleks... täitsa jama.

Kui oleme 70+ ja jõngermannid tahavad ikka veel meie juurde tulla, siis oleme õnnestunud lapsevanema rollis. Seda näitab aeg.

Teie ametis on kahe elu ühitamine vist ekstra raske, sest ega te saa ju proovist ära tulla ja õhtul peate kindla peale lavale minema?

Jah, üheteistkümnest kolmeni olen proovis, kuid telefoni panen siiski hääletu peale. Ja kui teistel lõpeb õhtul tööpäev, siis minul algab. Kui mul on etendus, loeb lastele isa õhtul unejuttu. Nad on sellega leppinud, see on nende elu. Nagu minul on minu elu.

Kui palju võtate professionaalset elu koju kaasa?

Mu töö on selline, et see ei lõpe kunagi: loen, analüüsin, õpin teksti, töötan osaraamatuga, kuulan muusikat, loen raamatuid, mis on asjaga seotud või annavad inspiratsiooni. Arvan, et kõik oma ala professionaalid teevad niimoodi. Tuleb osata leida lihtsalt tasakaal: ühel hetkel lähevad lapsed magama ja siis saab tööga jätkata.

Olete ise kartul või apelsin?

(Naerab.) Tegin testi ära, seda on kuuldavasti teinud 65 000 naist, ja sain teada, et olen kartul. Väga normaalne! Ütleks südame rahustuseks kõigile naistele, kes tunnevad end kuidagi puudutatuna, et see on meelevaldne liigitus või naisi alandav: see on lihtsalt üks seriaal, ühe inimese väljamõeldud lugu, millel ei ole reaalse eluga selles mõttes mitte mingit pistmist, et seda elu elavad väljamõeldud tegelased.

Prognoosisin, et vastate nii: kodus olen kartul, aga kui välja lähen, siis mõnes olukorras apelsin.

Pigem vastupidi: ma võin kodus olla täielik fuuria. Mul on ikka mõnikord luud nurgas, juuksed lähevad veel mitu korda rohkem krässu.

Millest selline mitte-eestlaslik väljanägemine?

Mõlemalt poolt suguvõsast. Ema isa oli suurte pruunide silmade, puhmas kulmude ja suure juuksepahmakaga. Isapoolne suguvõsa on pärit Võrtsjärve kandist, kuhu väidetavalt tulid Napoleoni väeosad maapakku, ja eks nad seal eesti talutüdrukuid lakka viisid. Mu isa vanaema läks hauda 93-aastaselt pikkade mustade juustega, mitte ühtegi halli karva ei olnud.

Ja iseloomus lööb ka päritolu välja?

Jah, lööb küll mõnikord. Päeva lõpus mõnikord mõtlen, et oli mul vaja ikka niimoodi käituda, miks ma ei saa rahu... Olen kärts-mürts naine, mõnikord prähman mõned asjad välja ilmaasjata, aga ainult lähedastega (naeratab), mis on eriti karm. Võõraste inimestega võin olla väga meeldiv.

Kuhu suunda tahate edasi minna, kuhu areneda? Miks mitte proovida näiteks mõnes lastetükis mängida krokodilli või kuskil mõnda koledat naist?

Väga hea meelega! Ma ei taha end suruda raamidesse. Hester Swane’i roll etenduses «Kassirabal» ongi teistsugune: see naine ei ole ilus, ta võib olla räige ja räme, vingerdada nagu uss kellegi põlvede ees ja samas kõik südamest välja öelda. See roll oli mulle väga hea pakkumine – femme fatale, tragedienne. Annan endale aru, et ma ei ole mingi klassikaline iludus (naerab), ja ei tahagi olla. Sest ilusatel naistel, arvan, on raske, raskem kui teistsugustel.

Praegu olen oma eluga sellises seisus, kus tunnen, et olen rahul, ei karda mitte midagi, ei taha mitte midagi, ei vaja mitte midagi. Loomulikult on mul mingid unistused, sest need peavad igaühel olema. Aga kui ma oma nüüdses eluetapis viriseks, siis kõrvaltvaatajail oleks mulle väga raske kaasa tunda.



Elisabet Reinsalu (37)

Sündinud 21. aprillil 1976 Tallinnas

2002 lõpetas Eesti Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli XX lennu

Enne seda õppis Tallinna Pedagoogikaülikoolis kolm aastat meedia ja reklaami erialal

Viimaseid rolle linnateatris: «Kassirabal» (Hester Swane), «Keti lõpp» (Naine ja Jänes), «Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.» (proua Horst), «Aeg ja perekond Conway» (Madge Conway)

Teatrirolle mujal: «Utoopia rannik. II osa. Laevahukk» (Natalie Herzen) draamateatris, «Krahv Dracula sügis» (Minoru Betsuyaku) Polygon Teatris

Teleseriaalid:

«Ohtlik lend» (ETV 2006–2007)

«Tuulepealne maa» (ETV 2008)

«Pilvede all» (Kanal 2 alates 2010)

«Kartulid ja apelsinid» (TV 3 alates 2013)

Preemiad:

Voldemar Panso nimeline preemia noorele näitlejale 2001

Linnateatri kolleegipreemia: parim naisnäitleja 2005

Linnateatri publikupreemia 2008

Eesti Draamateatri kolleegipreemia 2013

Perekond: abikaasa Ardo on ettevõtja, tütar Nora (9), poeg Felix (5)

Vanemad on näitlejad Mari Lill ja Tõnu Tamm

 

Arvamus

Maarja Bärenklau

sõbranna, keskkooliaegne pinginaaber Õismäe humanitaargümnaasiumis

Elisabet on jonnakas ja jäärapäine. Mäletan, kui pusisime kooli ajal raskete ülesannete kallal. Tema näris, kas või nui neljaks, ka kõige keerulisemast matemaatika või keemia ülesandest läbi. Imetlusväärne! Seesama jonn, olgu teatris või isiklikus elus, on jäänud temasse seniajani.

Ta võib olla ka trotslik. Kõik eeldasid, et läheb pärast keskkooli kindlasti lavakasse – ta on ju näitlejate tütar. Aga minu meelest jättis ta just trotsi pärast sinna minemata, hoopis nühkis pinki pedagoogikaülikoolis Linnar Priimägi juures. Muudkui õppis ja õppis, aga lõpuks käis tal kiiks siiski ära ja läks õnneks lavakasse.

Käime paar korda kuus hommikuti kepikõnnil ja viimati mõtlesin, et see trots, temperament ja kerge hullumeelsus on mingil kujul alles, aga 20 aastat on nurki siiski tasandanud ja lihvinud. Kuid hinges on ta ikka väike punkar, ehkki nüüd on tal ilusad lokid ja kleit seljas.

Tagasi üles