Laste arengus tuleb enamikel varem või hiljem ette suuremaid või väiksemaid käitumisprobleeme. On need just probleemid, aga nendes olukordades on vanematel keerulisem toime tulla küll. Vaatame, kuidas võiks selliste olukordade puhul käituda.
Kuidas lapse jonniga toime tulla?
14. jaanuar 2014, 10:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimene selline mure on väikelaste jonn, mis on igati normaalne ja tuleb tavaliselt sellest, et lapsel on mingid vajadused ja seetõttu ta kehtestab end läbi jonni, kirjutab Emmede Klubi.
Jonn tekib seoses minateadvuse tekkimisega. Tavaliselt on kõige kangem jonni-iga teine eluaasta. Jonni võib esineda rohkem siis, kui laps on unine või näljane, või on perekonnas pingeid.
Lapse peale karjuda, teda ähvardada või jonni vastu ajama hakata ei ole mõtet - see ei toimi. Tuleb meeles pidada, et sa oled lapsele ise eeskujuks.
Kõige tähtsam, ent samas ka kõige keerulisem, on jääda rahulikuks. Tuleb jääda oma otsustele kindlaks ning aru saada, et jonn on lapse arengule vajalik.
Iga vanem peaks enda piiri ära tundma, kui ta tunneb, et nüüd hakkab limiit täis saama ja «plahvatus» on lähedal. Sel juhul tuleks minna teise tuppa, jätta laps korraks omaette ja öelda, et tuled kohe tagasi. See on parem, kui lapse juuresolekul endast välja minna.
Tihti aitab laste puhul see, kui nende emotsioone tagasi peegeldada. Kui laps soovib näiteks kindlat riideeset selga panna, aga see on pesus, võiks talle öelda: «Sa oled pettunud, et sa ei saa seda selga panna. Sa juba mõtlesid selle peale ja sa tahtsid seda kanda.» See aitab lapsel ka enda emotsioonidest paremini aru saada ja rahustab teda.
Kui laps hakkab halvasti käituma ja seda tegema rohkem kui muidu, tasuks mõelda selle peale - mis on muutunud? Kas on perekonnas palju pingeid või on midagi muutunud? Tavaliselt väljendab käitumine midagi. Mõjutada võib ka see, kui reeglid ei ole paigas - kord võib, kord ei tohi jne.
Kui laps vaidleb vastu, ei tasu temaga pikalt vaidlusesse langeda. Võib öelda pigem: «Mulle ei meeldi, kui me nii räägime». Selle üle võiks lihtsalt rahulikult arutleda.
Laste omavaheliste vaidluste puhul võib samuti kõrvalt öelda, et sul on väga paha seda kuulata. Sageli suudavad lapsed ise omavahelisi probleeme lahendada, aga kui tundub, et nad enam hakkama ei saa, tuleks sekkuda ja neid aidata.
Näiteks võib neil aidata mänguasjad omavahel ära või pakkuda neile mõnda muud mängu. Meeles tasub pidada seda, et sa ei lähe nende probleemi ise ära lahendama, vaid pigem lähed neid aitama.
Lastele tuleks ka näidata, kuidas koos mängimine üldse käib - seda tuleb tihti lastele õpetada. See tähendab seda, et lapsevanem istub lastega koos ja mängib nendega, õpetab neid jagama ja koos mängima.
Vahel, kui päeva jooksul on palju väsitavaid sündmusi, piisab pisiasjast, et tekiks suur draama. Laps tahab lihtsalt momenti, et ennast välja elada. Lapsega koos võiks minna rahunemistoolile või võtta laps kaissu ja lasta tal pinged välja nutta.
Paljusid neid soovitusi on kerge öelda, kuid raske teha. Kui sa oled ikkagi väsinud, on keerulisem rahulikuks jääda, lapsele tema tundeid peegeldada ja loov olla, aga vahel eksida on samuti loomulik. Kui sa ise lähed üle piiri, ära unusta vabandada. Meie oleme oma lastele kõige suuremad eeskujud ja peaksime käituma nii, nagu me tahame, et lapsed seda teeksid.
Lapsed saavad meie jutust palju rohkem aru, kui me seda arvame. Nendega võiks rääkida nagu pisikeste täiskasvanutega. Neile tuleb lihtsas keeles ära seletada, kuidas asjad käivad ja kuidas mingi konkreetne olukord sind tundma paneb.