Pirgit Toomel: suhte võimalikkusest draamasõltlasega

FOTO: SCANPIX

Kas sind või sinu kaaslast võib Draamakuningannaks või Draamakuningaks nimetada? Meeldib sulle õli tulle valada hetkedel, mil tark inimene suu kinni paneks ja maha rahuneks, või harrastab seda sinu teine pool? Kas te kannatate draamasõltuvuse all?

Draamasõltuvus on samasugune vaimne sōltuvus nagu iga muu sõltuvus. Ta ei erine alkoholi, narkootikumide ja meditsiinravimite kuritarvitamise tagajärjel ega kasiinos panuste peale mängimisel tekkinud vaimsest seisundist, mida iseloomustab iha ja vastupandamatu tung sama emotsiooni järele. See on krooniline vajadus draamatseda, et valla lasta tavapärane vōi sellest suurem annus negatiivseid emotsioone ja tekitada enda rahuloluks stressihormoone. Kõlab imelikult?

Oled sa märganud toidupoe järjekorras seisvaid rahutuid kliente, kes end kannatamatusest näost punaseks vihastavad ja seejärel üle poe räuskama kipuvad? Restoranikülastajaid, kes toidu seest juuksekarva leides ka kōikide teiste inimeste söögiisu oma käitumisega ära rikuvad? Liikluses närveldajaid, kes igale teisele autojuhile keskmist sõrme näitavad? Draamasõltlane vajab probleeme, et end elavana tunda.

Eelpool kirjeldatud isikutele on pidev adrenaliinijanu soolaks toidule ehk vürtsiks igapäevaelule, ilma milleta nad ka kõige parema tahtmise juures hakkama ei saa. Pinge kütab kirgi, kiirendab pulssi ja tugevdab südamelööke. Olgu viimase taga mõni järgmine ärevushoogudest vōi süvenenud paanikahäire, kuid igaljuhul paneb see tundma end elavana. Emotsioonide-Tivoli, mille kõrval stabiilne ja rahulik elu tundub tühi ja mõttetu. See on ka põhjuseks, miks draamasõltlased kipuvad kõiki oma suhteid pingestama ja selle tagajärjel probleemitsema.

Siinkohal unustatakse, et pinge, ärevus, paanika jms ei ole tunded, mis kahe inimese südant algselt soojendasid. Vaidlused, karjumised, asjade loopimine, sõnalised solvangud ja halvimal juhul isegi füüsilised kähmlused, mis enamasti lõppevad dramaatiliste lahkuminekutega ja kirglike äraleppimistega, ei ole armastus. Paraku ei tunnista enamik draamasõltlasi endale oma probleemi ja selle tõsidust. Arvestades, kuidas meedia müüb probleemset elu, siis ei saa seda ka pahaks panna. Kuid pingete tekitamise vajadus ei tulene ainult televiisorist, vaid ka harjumustest, perekondlikust taustast, tähelepanuvajadusest, madalast enesehinnangust jms. Tihtipeale kompenseeritakse draamadega oma sisemist tühjust ja depressiooni.

Tülid kutsuvad esile emotsioonaalse plahvatuse, mida kirjeldab adrenaliinilaengu haripunkt. Kuid nii nagu elu, mis käib üles-alla, ei jää ka need emotsioonid püsima. Sellele järgneb protsess, mis vallandab inimkehas stressihormoonid. See kõik on sõltuvust tekitav ja kutsub esile kroonilise vajaduse ebastabiilsete olukordade ja emotsioonide kõikumiste järele. Kurb aga tõsi on siinjuures asjaolu, et draamasõltlane teeb seda kõike enda heaoluks, oskamata teist isetult armastada ja tema tunnetega arvestada. Elu on täpselt nii vürtsikas ja elamusterohke nagu see olema peab.

Kui sa arvad, et sa oled draamasõltlane, siis analüüsi oma minevikusuhteid võrdluses olevikuga, mõistmaks, kas sa kasutad jälle samu provokatiivseid mänge uue inimese peal. Nii kaua kuni sa ennast ei muuda, ei muutu ka sinu minevik, olevik ja tulevik. Kui sa oled avastanud end suhtest draamasõltlasega, siis sul on kaks valikut: 1) pidurda draamatsemist allumata tema provokatsioonidele; näita, et sa väärid usaldamist, soojust ja kodurahu; kasvata tema enesekindlust ja kiida teda ilusate hetkede eest; 2) või kui sa tema probleemidest jagu ei saa, siis on aeg lõpetada suhe enne, kui ka sinust on draamasõltlane saanud.

Tagasi üles