Me eelistame brändikaupu, sest need on märgiks kvaliteedist. Sellest, kas toote hind näitab tema tegelikku väärtust ja kuidas see hind üldse tekib, kirjutab Ooolala moeblogi.
Mis on brändiriiete tegelik hind ja väärtus?
9. jaanuar 2014, 15:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii eestlased kui ka teised endiste nõukogude riikide elanikud paistavad silma sellega, et meil ollakse tugevalt brändiusku. Põhjus on lihtne – umbes poole sajandi vältel võis meie poodidest osta vaid ühetaolist, tihti ülimalt kehva kvaliteedi ja koleda väljanägemisega kaupa. Õnnelikud, ja teistest paremad, olid need, kellele välismaa sugulased kirjut ja erilist lääne nänni saata said.
Kuigi vahepealsete aastatega oleme me ise saanud osaks «läänest», pole see mentaliteet kuskile kadunud. Meie jaoks tekitab heaolutunnet teadmine, et saame osta «firmakaid» või lubada endale lihtsalt naeruväärselt kalleid asju, kuigi me neid ilmtingimata ei vaja. Või, mis veel hullem, päriselt lubadagi ei saa.
Brändikauba ostmisel sisendame me endale, et see on kindlasti kvaliteetne ning eriline. Jah, hea bränd saab olla kvaliteedi tunnus, kuid siingi peab endale aru andma, et me ei maksa sugugi vaid kvaliteedi eest. Ja kallim asi pole sugugi tingimata kvaliteetsem.
Jõhkralt üldistades võiks öelda, et pärast tootmisest väljumist on riideeseme enda väärtus umbes 5-10 protsenti selle letihinnast. Edasi järgneb kadalipp, kus enne ostjani jõudmist käib ese läbi pika maa, käies läbi erinevatest vaheladudest, tollidest, edasimüüjatelt… Igas punktist lisandub toote hinnale mingi protsent, maksta tuleb maksud ning maksab ka transport ise. Omaette oluline on ka see, et võimsate moefirmade jaoks võib meie väikese Eesti turg olla liialt väike selleks, et pidada mõttekaks oma tooteid ise siin turustada. Nõnda võib juhtuda, et mõni kohalik entusiast, kes brändi maale tooma hakkab, maksab juba ise toote eest peaaegu täishinna ning peab sinna lisama ka oma kulud, maksud ning loomulikult, kasumi. Mis mõningate näidete puhul selgitab, miks meie tavapoodides firmarõivad oluliselt rohkem maksavad kui mujal. Eks poolel häälel tuleb tunnistada ka seda, et mitmed brändid, mis meil üsnagi hinnas on, on ülejäänud maailma jaoks täiesti keskpärased.
Kui me jätame kõrvale need brändid, mis turustavad end pigem keskmisele ja sellest pisut jõukamale inimesele, oleks aus eraldi rääkida ka koorekihist. Esemetest, mis võivad maksta kordades rohkem kui meie kuupalk. Esemetest, mille poole ka mitmed eestlannad unistades õhkavad.
Siin tuleb ausalt tunnistada, et nende esemete puhul maksabki kõige rohkem see brändi nimi. Või õigemini, emotsioon ja uskumine, et olles võimelised ostma ülikalleid brändikaupu, oleme me kinnitanud oma staatust! Sellised inimesed jälgivad hindu hoopis teisiti kui meie. Mida kallim, seda ihaldusväärsem, sest «odav» asi tekitab neis kahtlust. Loomulikult ei tasu unustada ka seda, et kuigi neid ülikalleid esemeid saab endale soetada siiski vaid väga väike osa inimestest, hoiab meedia (ka moeblogid) luksusesemete hindadel silma peal ning tegeleb tihti välja rehkendamisega, palju kellegi elu maksma läheb. Edevusest tingituna on väga lihtne tunda survet kulutada rohkem.
Väga mitmed kallid moefirmad ei tee kunagi avalikke soodusmüüke, sest nad müüvad muljet sellest, et nende esemed on alati stiilsed ja luksuslikud. Loomulikult ei müü nad kõiki müügis olnud esemeid maha ning nii müüakse outlet-kaubad eraldi maha kuskile kaugemale, pisemale seltskonnale.
Omaette tähenduslik on ka see, et veel paar aastat tagasi räägiti, kuidas rikkad Vene turistid Tallinna vanalinnas luksusbrändide esinduspoode külastades uskusid, et müüdavate esemete näol on tegemist võltsingutega. Neil maksid need samad esemed lihtsalt oluliselt rohkem, sest nii olid need esemed ihaldatumad. Turundusinimesed oskavad kindlasti rääkida lugematuid legende sellest, kuidas mõni toode sai populaarseks alles siis, kui ta oma hinna kõrgustesse lõi. Me oleme harjunud uskuma, et odavam on halvem.
Mingis skaalas on see tõsi, sest loomulikult ei saa 20 euro eest kvaliteetset talvesaabast. Kuigi konkreetseid mõistlikkuse piire on raske maha tõmmata, on loogiline see, et 1000 eurot maksavad talvesaapad pole kindlasti 5 korda kvaliteetsemad kui 200-eurosed saapad. Seda põhimõtet tasuks kindlasti silmas pidada, näiteks kasvõi lihtsat t-särki ostes. Jah, kiirmoebrändi odav särk lendab juba mõne pesu järel prügikasti, kuid samas pole mõtet kvaliteedile mõeldes kulutada ka rohkem kui mõistlik.