Pirgit Toomel: ma olen kihlatud!?

FOTO: SCANPIX

Suures jõulutuhinas jõudsin ka mina sel aastal oma jalgadega Eestimaa pinda puudutada ja sellega siinse pinna taaskord kõikuma lüüa. Kas sinu pühad möödusid sama pööraselt kui minu omad?

Viimasele aastale järgi mõeldes paneb lausa imestama, kui palju võib 365 päeva jooksul ühe inimese elus muutuda ,ent samas ka kõik endistviisi püsida. Mida sina arvad olukorrast, kus sinu uus kallim otsustab sulle üllatusena teisest riigist külla sõita, vanematega kohtumist nõuda ja õhtu lõppedes söögilaua taga sugulaste ees kätt paluda? Julgen kihla vedada, et minu pühad osutusid hoopiski põnevamaks ja sündmusterohkemaks kui sinu omad!

San Francisco on ütlemata kena linn, kuid jõulud ja koduigatsus olid piisavad motiveerimaks mind kohvreid pakkima, viisaga riskima ja kodustele külla sõitma. Seda enam, kui puhkusele sõiduks oli vaja vaid hommikul ärgates paremale vaadates öelda: «Ma tahaksin jõulud oma vanematega veeta.» Välismaal elades on ülemusega suhtes olles siiski mõned väga head eelised!

31. detsembril tormas ema mulle kööki telefoni tooma. See oli Ülemus isiklikult, kes teisel poole toru hõiskas: «Kus lumi on?» Pikema jututa oli ta otsustanud mind üllatada ja Eestisse sõita, sest vanarahva tarkus pidavat ütlema, et uus aasta sõltub sellest, kuidas sa vana aasta ära saadad. Kas tõesti? Minu poolsest rõõmust oli asi kaugel. Mismoodi mu vanemad reageerivad? Tean, kui raske neil on leppida tõsiasjaga, et ma Ameerikast rohelisemat muru otsin ja oma sealsetest seiklustest omakorda veel avalikkusele kirjutan. Nüüd toon järgmise väljamaalase nende silme ette?

Selgituseks neile, kes ei tea, kuidas ma San Franciscosse sattusin, siis selle kannapöörde taga oli sealt pärit vanem meesterahvas. Lühikese aja jooksul, mil ta Eestis töömissioone täitis, oli ta ka sihikindlalt minu vallutamise endale eesmärgiks võtnud. Võiduka lõpuni jõudes pakkisin oma kohvrid ja seadsin sammud Ameerika suunas. Mäletan veel, kuidas härra sellest eelmistel jõuludel väga taktitundetult mu isa teavitas, öeldes: «Kuna me Pirgitiga San Franciscosse kolime...». See ei olnud sugugi kerge sündmus minu konservatiivsetele ja patriootlikele vanematele. Mis näoga sinu kodused sind sellises olukorras vaataksid?

Lennujaamast kodu poole sõites kirjeldasin paaniliselt Ülemusele oma vanemaid ja jagasin õpetussõnu, kuidas nendega suhelda. Lugesin ette nimekirja asjadest, mida ta kindlasti teha või öelda ei tohiks, vältimaks ebamugavaid olukordi. Temale oli lausa koomiline, kui närvi võib kavaleri tutvustamine ühe naisterahva ajada. Kuid positiivse üllatusena pean tunnistama, et tema ettevalmistus oli korralikum, kui ma arvata oleksin osanud. Üleriideid seljast võttes tuli regulaarse triiksärgi asemel peidust välja AC/DC t-särk ja suveniiri näol oli ta kaasa ostnud uhkeima väljanägemisega malelaua. Endamisi mõtlesin, et kas ta on võtnud ka viimase puhul oma oskuste treenimiseks eratunde?

Vanemate ja Ülemuse vaheline suhtlemine oli sujuv ja paljutõotav hetkeni, mil ta Kännu Kuke mõju all põlve maha laskis ja mind endale naiseks palus. Aasta tagasi arvasin, et vaevalt ma oma vanemaid eraelusündmustega rohkem šokeerida suudaksin, kuid ma eksisin. Mis saaks olla hullem, kui 22 aastat vanema mehega, kellega ma paar kuud tagasi kohtusin, Ameerikasse kolida? Pärast kolme kuud pulmi planeerima hakata? Olukorra silumiseks pöördus ta minu isa poole lausetega: «Ma annan talle Ameerika kodakondsuse ja päästan ta siinsest Ida-Euroopa maailmast.» Kujutad sa ette, mismoodi võib sellistele lausetele üks napsune traditsioonile Eesti vana reageerida?

Kui ma oleksin teadnud, et ta selliste plaanidega Eestisse sõidab, siis ma oleksin teda vähemalt õpetanud meie riigi suhtes austust üles näitama ja eestlastele omast abieluettepanekut tegema. Lisaks kõigele - mis ajast ma päästmist vajan? Ilmselgelt oli mu kodustel elu liiga stabiilseks ja rahulikuks muutunud. Nagu mu ema küsis: «Kuidas me sinust sellise lendleja kasvatasime?»

Tagasi üles