Kui meist enamike jaoks on jõulud imeline aeg aastas, täidavad 33-aastast Victoria Harris Jerseyst 25. detsembril kibedad mälestused. Kolm aastat järjest on teda tabanud nurisünnitused. See aasta tuli aga talle ja tema 27-aastasele elukaaslasele James Cornickile teistsugune - neil on nüüd poeg Jack, kellega neid toredaid pühi koos veeta.
Victoria, kes on otsustanud kolm aastat pärast enda viimast nurisünnitust enda lugu jagada, ütles, et tema kogemused on muutnud ta tugevamaks ja armastavaks emaks ja ta loodab, et tema lugu lohutab ja julgustab teisi sarnases olukorras olevaid naisi, vahendab Emmede Klubi.
«Vaatamata kõigele olen ma suutnud jääda positiivseks, aga jõulud on endiselt minu ja Jamesi jaoks raske aeg. See tuletab meile kurbi asju meelde. Me anname endast parima, et meie pojani see kurbus ei jõuaks. Kui ma üles kasvasin, olid jõulud minu jaoks kõige maagilisem aeg aastas ja ma tahan, et see ka mu poja jaoks nii oleks,» ütles Victoria.
17. detsembris sai nende poeg Jack kolmeseks. Victoria jaoks oli see oluline verstapost selles keerulises ürituses lapsi saada.
«Kui ma olin 18, eemaldati mul pool emakakaelast. Ma olin üritanud kolm aastat edutult last saada ja kui mu arst ütles, et minu rasedaks jäämine on väga vähe tõenäoline, ei olnud ma eriti üllatunud,» paljastas Victoria.
«Kui ma esimest korda rasedaks jäin, olin ma küll veidi šokeeritud, aga siiski meeldivalt üllatunud.» Kahjuks kaotas ta oma poja 22. novembril 2007.
«Nurisünnituse läbi tegemine oli kohutav, aga ma olin otsusekindel ja ma ei tunnistanud kaotust - me alustasime üsna varsti jälle triipude püüdmisega.»
Kuus kuud hiljem avastas Victoria, et ta on jälle rase.
Enne jõule märkas naine mingi vedeliku lekkimist. Arst üritas teda küll veenda, et see oli tema põis, aga Victoria ei olnud selles nii kindel.
Ma sain järgmisel päeval koju. Jõuluhommikul hakkasid mul valud ja looteveed hakkasid lekkima. Läksin uuesti haiglasse.
Lapse südametoone otsides avastati, et neid polegi. Lootevett ei olnudki enam - kõik oli välja tilkunud. Kõik, mida arst öelda võis, oli: «Mul on kahju, te kaotasite oma lapse.» Peale seda muutus kõik häguseks ja segaseks.
Victoria tõi oma surnud lapse ilmale 2008. aasta jõululaupäeval.
«Oli südantlõhestav ta haiglasse maha jätta. Ma saabusin haiglasse, pooleldi oodates, et sealt koos temaga lahkun. Selle asemel lahkusin ma täiesti tühjade kätega. Leinan teda endiselt,» meenutas naine.
Järgmise aasta detsembris oli Victoria kuuendat nädalat rase. Ka nüüd tabas teda järjekordne raseduse katkemine, mis nõudis kirurgilist sekkumist.
Viimaks avastas Victoria 2010. aasta kevadel, et on jälle rase.
«Ma tundsin, nagu ma teaks, et juhtub midagi halba,» seletab Victoria, lisades: «Ma ei soovinud ette mõelda ja loota. Võtsin asja päev korraga. Ma ei uskunud enne, et emaks saan, kui ta juba minu kätel oli.»
Raseduse ajal esines stressirohkeid momente - raseduse alguses esines veritsust ja 25. rasedusnädalal hakkas emakakael avanema.
Pärast kahte haiglas veedetud päeva oli emakakael jälle kinni. Kõik olid imestunud. Nad lasid mul küll koju minna, kuid mulle anti range käsk puhata ja füüsilist pingutust vältida.
Nende lapse sünnitustähtaeg oli 30. detsember 2010, aga selleks, et vältida, et beebi sünniks jõululaupäeval, otsustas Victoria lasta sünnitus 17. detsembril esile kutsuda.
«Jõululaupäev on Harrieti päev - päev, mil me teda mälestame. Ma ei tahtnud, et tema surma kuupäev ja minu poja sünnipäev oleksid samal kuupäeval.»
Nädal enne sünnitust lahkus Victoria vanaema Barbara teise ilma. Viimaks, peale mitu nädalat kestnud segamini tundeid ärevusest, leinast ja ootusest, see päev saabuski.
«Jack ja mina ei nutnud, kui ta sündis ja nabanöör oli kolm korda ümber tema kaela. Kui ma beebit ennast viimaks nutmas kuulsin, oli see suur kergendus.»
Nende poeg Jack on nüüdseks seiklushimuline 3-aastane poiss ja tema vanemad juba ootavad, et saaks koos temaga jõule pidada.
«Me kogeme praegu koos temaga «kohutava kahese» perioodi. Ta on päris pikk poiss. Me oleme tema suhtes nii kaitsvad. Meie läbielamised on tekitanud meile paljude asjade suhtes lisahirme - usun, et enamik vanemaid suudavad meid mõista.»
Victoria loodab, et tema lugu lohutab ja julgustab teisi sarnases olukorras olevaid naisi. «Minu soovitus oleks jääda tugevaks ja positiivseks - ärge andke alla! Need kaotused olid väga rasked, aga kokkuvõttes saabus meie õuele suurim õnn. Ärge andke alla!»