Lapsel teise vanemaga suhtlemise takistamine on lapse õiguste rikkumine

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: SCANPIX

Kui pere laguneb, tuleb kõikides lapsega seotud küsimustes seada lapse huvid esikohale. Lapse õiguste rikkumisel ei tohiks karta ka kohtu poole pöörduda, kirjutab Lastekaitse Liidu ajakiri Märka Last.

Üha enam kuuleme muresid, et perekonna lagunemisel läheb üks vanematest välismaale elama, võtab lapse kaasa ning takistab teisel vanemal lapsega suhelda ja kohtuda. Samasugused probleemid võivad ilmneda ka siis, kui pere lagunemisel jäävad kõik Eestisse, kuid üks vanematest hakkab ainuisikuliselt otsustama, kellega, kuidas ja mil määral laps suhtleb.

Õigus lapsega suhelda

Kui vanem takistab teisel vanemal lapsega suhelda ja kohtuda, teostab nimetatud vanem oma õigusi vastuolus lapse huvide ja õigustega. Selline käitumine on lubamatu, kui lapse huvidest tulenevalt puuduvad alused lapse ja teise vanema suhtlemise piiramiseks. Lapse ja teise vanema suhtlemisõiguse piiramine või takistamine rikub lapse õigusi ja ka teise vanema õigusi: nii lapsel kui ka teisel vanemal on õigus omavahel isiklikult suhelda. Õigus isiklikult

lapsega suhelda tuleneb nii Eesti Vabariigi lastekaitse seadusest kui perekonnaseadusest (edaspidi PKS) ning viimasest tuleneb ka vanema kohustus hoiduda tegevusest, mis kahjustab lapse suhteid teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist.

Riigikohus on mitmes lahendis selgitanud, et suhtlusõiguse esmane eesmärk on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine ning lapsega koos elav vanem on üldjuhul kohustatud lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda ega tohi kahjustada lapse loomupärast suhet teise vanemaga. Lapse ja lahus elava vanema suhtlemise piiramine või takistamine on õigustatud üksnes juhul, kui lahuselava vanemaga suhtlemine ei ole lapse huvides, sh avaldaks lapsele kahjulikku mõju. Kas lahus elava vanema ja lapse suhtlemise takistamine on põhjendatud, saab hinnata kohus vanema ja lapse suhtlemise korda määrates.

Seega kõikidel juhtudel, kus üks vanem piirab või takistab lapse ja teise vanema suhtlemist, on lahus elaval vanemal õigus pöörduda kohtu poole, et kohus määraks kindlaks lapse ja lahus elava vanema suhtlemise korra. Kui lahus elav vanem elab Eestis, kuid laps mitte, on suhtlemiskorda määrata keerulisem kui olukorras, kus laps ja lahus elav vanem elavad ühes riigis.

Eri riikides elamine ning ka lapse koolikohustus seavad tihti suured piirangud suhtlemiskorra määramisel lapse ja vanema isiklikuks kohtumiseks ja suhtlemiseks. Samas on võimalik tehnoloogiliste vahendite abil siiski säilitada lapsega lähedased suhted ja side ning tagada lapse ja lahus elava vanema suhtlemine, mis on kooskõlas lapse huvide, õiguste ja vajadustega ning ka lahus elava vanema õiguste ja kohustustega.

Kui lapsega koos elav vanem ei ole suuteline lapse ja lahus elava vanema suhtlemist tagama ja takistab seda põhjendamatult, on kohtu pädevuses leida viis, kuidas tagada lapse heaolu. Kui hoolimata kohtu selgitustest jätkab lapsega koos elav vanem suhtlemisõiguse piiramist või takistamist ning jätab lapse ilma isiklikust kontaktist teise vanemaga ja ohustab lapse heaolu, saab kohus lapsega koos elava vanema isikuhooldusõigust piirata ning võtta vanemalt otsustusõiguse lapse ja teise vanema suhtlemist puudutavas küsimuses. Sel juhul kaotab lapsega koos elav vanem õiguse otsustada lapse ja teise vanema suhtlemise üle ning see tehakse ülesandeks neutraalsele kolmandale isikule ehk erieestkostjale.

Erieestkostjaks võib olla näiteks kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, kelle ülesanne on vanemaid ja last tundma õppida ning otsustada paindlikult, lapse heaolu ja kõiki asjaolusid arvesse võttes, millal ja kus laps lahus elava vanemaga kohtub. Olenevalt hooldusõiguse rikkumise raskusest ning asjaoludest võib kohus koguni otsustada, et lapse viibimiskoha otsustamise õiguse andmine teisele vanemale on õigustatud ning hoopis seni lapsega koos elanud lapsevanemale määratakse lapsega suhtlemise kord.

Lapse õigus suhelda

Lapsel on õigus isiklikule elule, suhtlus- ja sõprusringile, mida ei tohi meelevaldselt kahjustada. Lastekaitse seaduse kohaselt on nimetatud õiguse jõhkral rikkumisel võimalik koguni vanemlikud õigused ära võtta. Tegemist on küll varasema PKSi sõnastusega, kuid sisuliselt tähendab see, et lapsevanema isikuhooldusõiguse võib kohus täielikult ära võtta. Kui lapsega koos elav vanem isoleerib lapse ühiskonnast kas täielikult või osaliselt, piirab lapse suhtlemist peale teise vanema ka vanavanemate ja sõpradega, saab samuti rääkida lapse õiguste rikkumisest.

Kohtul on võimalik nimetatud juhul vanema hooldusõiguse teostamist lapse huvides ka piirata, kuna vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse huve. Kuigi lapsevanemal on õigus määrata kolmandad isikud, kellega laps võib suhelda, ei ole vanemal õigus lapse ja kolmandate isikute suhtlemist oma suva alusel piirata või takistada. Igasugune piirang peab olema õigustatud ja proportsionaalne ning piirangud või takistused peavad lähtuma lapse huvidest, olema eelduslikult seatud lapse kaitsmiseks või kahjustamise vältimiseks. Kui õigustatud põhjendus lapse ja kolmandate isikute suhtlemise piiramiseks või takistamiseks puudub, teostab lapsevanem oma õigust vastuolus lapse huvidega. Sellisel juhul saab lapse teine hooldusõiguslik vanem nõuda kohtult avaldusega kolmandate isikute, näiteks lapse ning vanavanemate ja sõprade suhtlemisõiguse osas otsustusõiguse endale üleandmist. Teise hooldusõigusliku lapsevanema puudumisel on võimalik kohtul määrata samuti erieestkostja, kes asub otsustama, kellega, millal ja kus laps kohtub.

Et otsustada, kellega lapsel on õigus suhelda, tuleb lapsevanematel või lapse hooldajatel last tundma ja mõistma õppida. Enamasti ei ole õigustatud lapse ja vanavanemate ning lapse ja sõprade suhtlemisõiguse piiramine või takistamine. Lapsele on vaja oma lähisuhtlusringkonda, kellega suhelda, ning lapsevanema sekkumine suhtlemisõiguse piiramisse peab olema põhjendatud ja proportsionaalne. Lastekaitse seaduses on reguleeritud ka lapse õigus säilitada lähedased suhted ja kontakt lähedaste sugulastega.

Ilmselgelt ei ole lapsevanemate eraldi elama asumine piisav põhjendus selleks, et piirata või takistada lapse suhtlemist lähisugulaste, sh vanavanematega, vaid vastupidi − lapse suhtlemist nii lahus elava kui koos elava vanema poolsete sugulaste ja vanavanematega tuleb julgustada. See tagab lapsele sotsiaalse tugivõrgustiku, et toime tulla tunnete ja mõtetega, sh nendega, mis on seotud vanemate lahuselamisega, et tagada lapse turvatunne, areng ja heaolu, arvestades tema vajadusi ja soove, ning et toetada tema iseseisvumist.

Kõikides lapsega seotud küsimustes tuleb seada lapse huvid esikohale. Kohtul on lapse huvide tagamiseks üsnagi lai otsustuspädevus, mistõttu ei tohiks lapse õiguste rikkumisel peljata kohtu või eestkosteasutuse poole pöördumist. Meil kõigil on õigus ja kohustus sekkuda ning abi vajavat last abistada.

Arvesta lapse arvamusega

Lapsevanem peab lapse arvamusega arvestama. Kui laps soovib ja on oma arengutasemest tulenevalt võimeline oma soove väljendama ning kaasa rääkima, võib lapsevanem lapse arvamuse arvestamata jätmisel lapse õigusi rikkuda.

PKSist tulenevalt peavad vanemad arvestama last hooldades ja kasvatades, et lapse võime ja vajadus iseseisvalt ja vastutusvõimeliselt tegutseda suureneb. Seega, kui lapse arengutase seda võimaldab, peavad vanemad arutama lapsega hooldus- ja kasvatusküsimusi, näiteks arvestama tema soove elukoha osas.

Kui vanemad soovivad kolida välismaale, kuid laps ei soovi seda teha, peaksid vanemad leidma võimaluse, kuidas laps saaks jääda Eestisse, ning tagama lapsele siin seadusliku esindaja ning lapse hooldamise ja kasvatamise.

Samuti on vastupidises olukorras: kui laps soovib vanematega koos välismaale elama minna, kuid lapsevanemad paigutavad lapse vastu tema tahtmist elama vanavanemate juurde, peaksid lapsevanemad lapse soovidega arvestama ning lapse endaga kaasa võtma. Kõik olukorrad, mis lapse elu otseselt mõjutavad, tuleks lahendada lapse huve arvestades ning vastavalt lapse eale ning arengutasemele lapsega läbi arutada ja tema soovid välja selgitada.

Lapsele ei saa peale sundida lapsevanemate soove, kui see ei ole kooskõlas lapse huvidega. Kui piisava arengutasemega laps ei saa kaasa rääkida oma elukoha või suhtlusringkonna valikul, rikub see tema õigusi ja huve. Kui vanemad lahku lähevad ja eraldi elama asuvad, tuleks lastele olukorda selgitada, mitte omavahel või – mis veel hullem – ühe vanema poolt ainuisikuliselt ära otsustada kus, kuidas ja kellega lapsed edaspidi elama ja suhtlema hakkavad.

Samuti ei saa lapsega koos elava vanema uus elukaaslane või abikaasa otsustada lapsega seotud küsimusi, eriti kui see ei ole kooskõlas lapse soovidega. Kui lapsevanem võimaldab uuel elukaaslasel või abikaasal domineerida lapse üle, rikub see olulisel määral lapse huve. Lapse vanema uuel elukaaslasel või abikaasal ei ole õigust määrata, mil viisil lapse elu kulgeb. Kui laps tunneb, et vanemad või vanem, kellega ta koos elab, ei suuda tema soovide ja huvidega arvestada, tuleks kaaluda kohtu poole pöördumist.

Tagasi üles