Me lähme maale! Kas meid ootab idüll? Või irdume elust?

Kirglikud arutelud: Indrek ja Liina Maripuu võtavad teineteise jutujärje üle märkamatult, kuid vahel esineb ka sõbralikke vaidlusi. Vanemate mõttevahetust jälgib pisike Eike Marin.

FOTO: Kristina Pentsa

Väga paljud unistavad suurtest muutustest, aga leiavad samas, et ikka veel pole õige aeg neid ette võtta. Indrek ja Liina Maripuu leidsid, et Tallinnast Põlvamaale kolimisest on neil rohkem  võita kui kaotada, ja tegid oma unistuse teoks.

Ühel hommikul, kui Indrek köögis lastele putru keetis, tuli abikaasa Liina ülemiselt korruselt alla ja teatas, et on aeg Tallinnast minema minna.

«Kui naine tahab, peame kolima,» meenutab Indrek naerdes.

Veel samal hommikul võtsid nad lahti kinnisvaraportaali, leidsid Põlvamaal asuva Neitsijärve talu ning leppisid kohe maakleriga kokku, et lähevad kohta vaatama. Kaks kuud hiljem koliti sisse ning nüüdseks on äri- ja innovatsioonikoolitaja Indrek ja finantsharidusega Liina koos lastega elanud Neitsijärvel juba kolm aastat.

Loomulikult oleks liialdus väita, et enne saatuslikku hommikut olid Maripuud põhimõttelised linnainimesed ja otsus kolida tuli müstilisest ilmutusest. Kuid just sel hommikul sai nende varasematest uitmõtetest kindel plaan.

Terve mõistuse kontroll

Ei maksa aga arvata, et uut elukohta otsides võtsid Maripuud lihtsalt maakaardi ette ja osutasid pimesi ühele kohale. Tegelikult lähtus nende valik peamiselt ühest näitajast – koolist. Nimelt käis vanem poeg Martin Erik (11) tollal juba waldorfkoolis ning vanemad soovisid seda võimalust talle ka uues elukohas pakkuda. Nõnda jäid sõelale vaid kohad, kus vastav kool olemas, ning kui juba minna, siis ikka võimalikult kaugele. Duellis Viljandiga jäi võitjaks Johannese kool Rosmal.

Loomulikult tekitas Maripuude toonane otsus paljudes tuttavates hämmingut. Asjaosalised ise ütlevad naljatades, et kuigi nad on oma lähedasi teistmoodi lahendustega kogu aeg harjutanud, käisid nood esialgu siiski nende tervet mõistust kontrollimas. «Tegelikult saab veel rohkem maal olla, kui meie oleme,» tõdeb Liina.

Nimelt on nende metsavaheteed talviti oluliselt paremas seisus kui pealinna tänavad. Neitsijärvelt jõuab autoga Põlvasse kümne minutiga, Piritalt kesklinna hommikuti sellest ajast ei piisa. Kõik hädatarvilik on Põlvas olemas ja vajaduse korral ei pea pere paljuks ka Tartusse sõita.

«Aga kui tahad kohvikusse minna… Seda lauset vist põlisele põlvakale lõpetama ei pea,» ütleb Indrek, kaval muie huulil. Ei pea tõesti. Kui aastaid polnud Põlvas kohvikupoegagi, siis sel kevadel avati kodukohvik Tiiu, mis on ka Maripuude meelispaigaks kujunenud.

Indrek ütleb korduvalt, et kindlasti ei soovi nad vastandada maaelu linnaelule, sest iga inimene peab leidma selle, mis talle sobib. Ja vajadused muutuvad ajaga. «Meiegi olime kunagi selles etapis, kus ei tahtnud teadagi muruniitmisest,» tunnistab mees tavalise linnainimese põhiprobleemi: tahaks küll elada majas, aga kes jõuab «üüratut» muruplatsi korras hoida...

Vanale elu sisse!

Palju tõsisem küsimus on see, et kuigi talumaja Põlvamaa metsade vahel on elamiseks ääretult ahvatlev paik, võib töökoha leidmine keeruliseks osutuda. «Sellises väikeses kohas on kaks võimalust: kas oled riigipalgal või ettevõtja,» tõdevad Maripuud. Nemad nii palju muretsema ei pidanud, sest Indreku koolituskliendid asusid nagunii üle Eesti laiali ning Liina sai endale jätta mõned raamatupidamise kunded. Takistuste asemel nägid nad pigem uusi võimalusi, kuidas oma koolitusfirmat edasi arendada.

Maripuud vedasid talu maadele kaks vana palkhoonet. Üks neist on renoveeritud loovusaidaks, kus pere pakub koolituskogemust väljaspool tavapärast töökeskkonda ning korraldab vahel kogukonnale näiteks filmiõhtuid. Teise, suurema ja veelgi mugavama hoone renoveerimine peaks lõppema talveks. Indrek ja Liina ütlevad, et ei soovi luua klassikalist turismitalu, vaid keskenduda just koolituste korraldamisele.

«Vale oleks öelda, et maaelu on ainult idüll,» räägib Indrek,  «ka siin on ööpäevas siiski vaid 24 tundi. Kuid mul on see õnn, et saan oma aega palju rohkem ise reguleerida.» Kaugemad käigud püüab mees korraga ette võtta, et mitte liiga sageli edasi-tagasi sõita, ja koolitusvabadel päevadel töötab kodus. Selline elukorraldus aitab ka perel ühtsem püsida.

Kuigi teatud ringkondades on maale või väikelinna kolimine n-ö moeasjaks saanud, käivad paljud sellised pered oma kodus ainult magamas ning kohalikku kogukonda pigem ei kuulu. Indrek ja Liina huvituvad aga ka laiemas mõttes sellest, mis Põlvas toimub. «Mingil hetkel saime aru, et tahaksime suhelda,» ütleb Liina. «Et me kolisime siia ja tahaksime siin elada, mitte ainult magada, ja et meile on oluline kohalikule arengule kaasa aidata.»

Teadmata koolipõlvepatud

Vahel juhtub, et uued ideed ja algatused ning uudsed lähenemised jätavad kohalikud leigeks või pälvivad lausa mürgist vastukaja. Kas Indrekule, kes õpetab oma koolitustel mõttemustreid murdma ja äriloovust arendama ettevõtetele üle Eesti, pole kohalikud õhumüümist ette heitnud?

«Võib-olla on meil vedanud, aga vähemalt otse pole keegi halvasti ütlema tulnud,» lausub Indrek. «Nüüd ma muidugi langen ise ka stereotüüpidesse, et neil, kes nii kritiseerivad, pole tavaliselt endal nägemust.» Aga ses suhtes on kritiseerijatel õigus, märgib ta, et ideede genereerimine on mõttetu juhul, kui tegelikult midagi ette ei võeta. Liina arutleb, et vaevalt elab Põlvas või teistes sellistes väikekohtades rohkem negatiivse suhtumisega inimesi kui mujal, lihtsalt väiksemas kohas on ühiskond reljeefsem ja sellised inimesed paistavad paremini välja. Ta usub, et ehk annab ka kaugemalt tulemine neile teatava eelise: «Nii-öelda koolipõlvepatud ei ole kaasas.»

«Ahah, isegi mina ei tea su koolipõlvepattusid,» lausub Indrek naerdes. Ja nõustub, et ilmselt nii ongi, nagu naine tõdes. Sest kui su esivanemad on ikka seitse põlve järjest ühes kohas elanud, on väga lihtne öelda, et juba sinu vanaisa oli õhumüüja – ju oled sina ka.

Minu külaskäigu lõpus toob Indrek mulle toast rinnamärgi, millel seisab: «Kui sa ei riski millegagi, siis sa riskid kõige rohkem.» Liina ja Indrek on osanud selle põhimõtte järgi elada. Arvestades nende kolme aasta tagust suurt kannapööret, on raske ennustada, millega nad järgmisel korral riskeerida üritavad.

Maripuude pere

Indrek Maripuu (37) koolitab ettevõtteid äri- ja loovusteemadel. Muu seas on ta välja töötanud lauamängu «daVinci», mille abil on võimalik leida uusi lahendusi, kaasates nende otsimisse terve meeskonna – nii saab aidata murda minevikukogemusest tulenevaid mõttemustreid.

Liina Maripuu (34) on Põlva valla finantsosakonna juhataja, praegu lapsehoolduspuhkusel. Ühtlasi on ta Rosma haridusseltsi juhatuse liige.

Lapsed Martin Erik (11), Elerin Mia (6), Eike Marin (alla aasta).

Tagasi üles