Vastuolulised lastetoidud ehk kes on õigupoolest kõige karmimad toidukriitikud?

FOTO: SCANPIX

Öeldakse küll, et kõige ausamad toiduarvustajad on lapsed, teisalt nurisevad aga vanemad põlved, et tänapäeva lapsed ja noored on toiduga liiga hellitatud ja söövad üksnes sodi sisse, kirjutab ÜKS.

Müriaad kiiskavaid pakendeid esitleb end poeriiuleil ootusega, et me just neid silmadega sööks ja ostukorvi tõstaks. Sama lootus on põues neilgi suuresilmsetel prääksuvatel-piiksuvatel tegelastel, kes poevad südamesse telereklaamide vahendusel. Söömine peaks olema justkui midagi, mille üle otsustad ise, kas ja mida ta tahad. Tegelikult on just see – me oleme need, mida me sööme – erakordselt manipuleeritav.

Värske piim – vaid vasikale?

Kõik algabki imeliselt, vähemalt üldjuhul - emapiimaga. Lisaks põhiargumentidele, et see on õige temperatuuriga ja tasuta, on leitud, et rinnapiima kasuks räägivad nii imiku läikivamad juuksed, pehmem nahk, parem kuulmine-nägemine kui ka intellektuaalsed ja kognitiivsed oskused. Ka on ülekaalu ja diabeeti sellisel lapsel vähem karta. Rinnapiima peal kasvanud lapsed on reeglina parema isuga ja tervemad, kuna antikehad rinnapiimas kaitsevad immuunsüsteemi, mis üheaastasena moodustab vaid 60 protsenti täiskasvanu immuunsüsteemist. Ja samas on 80 protsenti inimese immuunsüsteemist nimelt tema seedetraktis. Niisiis soovitab Maailma Tervishoiuorganisatsioon rinnapiima anda vähemalt terve esimese eluaasta või miks mitte ka kauem, kuni teise eluaastani. Mis saab piimaga edasi?

Eks ole soovitatud ja soovitatakse siiani, minna pärast imetamist või imetamise kõrval tasapisi lehmapiima peale üle. Ja laps peaks seda üha rohkem ja rohkem jooma, et ikka terve ja tugev püsida. Siit aga algavad probleemid ja sugugi mitte ainult laktoositalumatuse pärast. Funktsionaalse meditsiini eestvedajaid, kuulus Ameerika laste- ja perearst dr Mark Hyman mainib  oma kodulehel, et meile ametkondade poolt esitatavad toidupüramiidid, mida ja kui palju süüa või süüa anda, esindavad eelkõige toiduainetööstuse huve ja palju lastearste on lihtsalt toiduainetööstuse raudse käpa all. Samuti väidab doktor, et piim ei ole täiuslik toit, kui sa pole just vasikas ning ütleb, et enamik inimesi ei peaks  suurtes kogustes piima jooma, kuna see võib tekitada liigset kehakaalu, vähki ja isegi osteoporoosi.  Doktor lisab, et lisaks hormoonidele, mis on meile kahjulikud, suurendab piim I tüübi diabeeti ja tüütut aknet. Piimaga võivad vallanduda allergia, astma ja ekseem. Ka sõnab doktor, et sõltumatute uuringute järgi ei soodusta piim ega piimatooted terveid, tugevaid luid. Suurest meta-analüüsist selgus, et piim ei vähenda luumurdude riski, vaid  hoopis suurendab. Ja nendes maades, kus on kõige väiksem piimatarbimine, on kõige väiksem osteoporoosi ja luumurdude risk. Dr Hyman toob välja, et Ameerika koolides on püütud tervislikuma alternatiivina gaseeritud karastusjookidele pakkuda maitsestatud piima. Kõlab tervislikumalt ja hea mõttena. Või kas kõlab? Kui 250 ml Coca Colasse lisatakse 27 g suhkrut ja 250 ml Nestle šokolaadipiima 30 g, siis möönab doktor, et suhkur on suhkur - ehk märksõnad «diabeet» ja «ülekaal». Loomulikult ei tee selle arvutusega keegi reklaami Coca Colale!

Piima vastu on sõna võtnud üha rohkem kohalikke toitumisspetsialiste, kes toovad välja eelkõige piima kahjuliku hormoonisisalduse ning eelistaksid koolide piimakampaaniate asemel hoopiski õpilaste aastaringset kodumaiste õuntega varustamist.

Värvid taldrikul

Individuaalse toitumisega tegeleva ettevõtte Role juht Adik Levin mainib R2 raadiosaates «Hallo, Kosmos!», et õigesti sööb 2-3-aastane laps, kui ta valib ühe või teise toiduaine välja ja kui tal lastakse seda teha. Katsu seda oma lähedastele selgitada, kui laps ka hilisemas elus niimoodi lahus toite armastab süüa. Sulaselge hellitamine, siis ju laps ei kasva! Raiutakse kui rauda, et eluaeg on kartulit ja kastet koos lihaga söödud ja nüüd siis ei kõlba. Pole ju enam mingi imik. Siiski on lahus toitumine, st omavahel sobivate toiduainete süsteem, mitte ainult laste puhul, vaid ka täiskasvanutel, üks dr Adik Levini toitumise põhimõtteid.

Tublid vanemad, kes tahavad oma lastes distsipliini ja regulaarsust arendada,  on teinekord püsti hädas, et nende väikesed tahavad kole korrapäratult toituda - üks päev kolm korda ja korralikult ja siis jälle üldse mitte midagi. Siin hakkavadki mängima detailid. Harjumuste kujundamine – mõeldes edasisele lasteaia ja kooli päevakavale – võib paista küll praktiline, aga sööma sundimine siis, kui kellegi teise arust oleks õige, on väga vale. Laps ei õpi oma näljatunnet õigesti hindama ega oska aduda, millal ta on tegelikult näljane ja millal on kõht täis. Ja ongi varsti platsis ülekaal ning muud ainevahetushäired.

Niipalju tasub küll kaval olla, et valikuvõimalus oleks mitmekesine ja puhas-mahe. Näiteks Aet Trisberg soovitab oma lehel tervitus.ee hakata lapse maitsemeeli kujundama poole aasta vanuses kohalike aedviljadega nagu lillkapsas, brokoli, suvikõrvits porgand ja brokoli. Suvel võiksid lisanduda marjad ja puuviljad, gluteenivabad teraviljatooted, liha ja kala. Need peaksid olema kuumtöödeldud, et laps omandaks kergemini vitamiine. Nii säilib ka lootus, et lapseeas omaksvõetud maitsed ei lase lapsel väga sügavale rämpstoidukuristikku langeda, isegi kui terviselõksud igal pool varitsevad.

Tihtipeale pärinevad aga paljud esimesed kustumatud söögimuljed hoopiski lasteaiast. Imeline värv ja hea maitse taldrikul on see, mis gurmaane kõnetab, pidades silmas tooraineid, neist valminud hõrgutisi ja roa väljanägemist. Mida aga teha, kui väljapandud toit näeb välja eemaletõukav, kas peaks eeldama selle toidu söömist?! Iseenesest mõista ei andestanud 70ndatel ja 80ndatel kasvatajamingil juhul, kui võika välimuse ja kurku kriipivate  rootsudega hapukapsasuppi  kurgust alla ei saadud, vaid leidis kindlasti vähemalt ühe viisi, kuidas kas terve rühma ees mõnitada või karistada. Võib arvata, kuidas selline pedagoogiline võte söögiisule ja üldse suhtumisse toimib. Paraku pole tänapäeva lasteaedadeski selline «sunnitöö» paiguti veel kadunud.

Imeline pakend ja magus maitse

Tervislikkuse sõnumiga on aga ka poes letid üle ujutatud sadade lastele mõeldud toodetega. Ja lisa on tulekul! Ahvatlev toidureklaam on päris mehine kokk. Mitte ainult sellepärast, et sõnumitega ajupestakse neid kõige vastuvõtlikumaid, mis paneb rohkem tarbima, vaid ka sellepärast, et toiduainetega kaasneb nännijagamine. Palun väga, osta teepakk ja kogu endale karupere. Armas. Või kogu 10 kleepsu ja saad põneva raamatu. Lausa hariv! Numbreid veel - «nüüd 45 protsenti rohkem maasikaid». Mõtle, marjad, kõlab kui puhas tervis ja veel maitsev ka! Pealegi lubatakse ju lausa sotsialistliku kõlaga luulevormis «kasvan suureks, tugevaks». Ehk kehutab seegi mingit osa ostma?!

Osa pakenditest kõlab asjalikult, kirjeldusega, et tootes on 80 protsenti täistera, päevane C-vitamiinikogus immuunsüsteemile või omega-3-rasvhapped närvirakkudele ja ajule. Kui rahustav vanematele! Näib, nagu varustataks last optimaalselt ja ühtlasi saab süües natuke targemaks ka! Kõlab kahtlaselt? Paraku küll, sest Saksamaal läbiviidud mainekad toiduainetestid (Stiftung Warentest, Öko-Test) uurisid ligi 60 spetsiaalselt lastele mõeldud toitu. Mis selgus? Enamiku kohta tuli öelda «liiga» -  liiga magus, liiga rasvane või liiga  soolane. Kellel mahti etiketti lugeda, see leiab esimeste koostisainete hulgas ikka suhkru, glükoosi või mee. Etikettidel, kus on öeldud, et ei sisalda suhkrut, on leitud tootjapoolse kavalusena pakendi ääre alt ikkagi pisikene kiri, mis ütleb, et koostisained sisaldavad looduslikku päritolu suhkrut. Teine küsimus, mis tekib, et kui omega-3 on närvidele nii hea, siis kui palju ja tihti seda ikkagi süüa tuleks, et efekt ka kohale jõuaks?

Koguste puhul on pakendilt rõõm lugeda, et 50 protsenti päevasest B-vitamiinikogusest saab kaetud, kuid nagu testidest selgub, ei ole see arvestus sugugi mitte 24 h peale, vaid 2000 kalori kohta päevas, mis liigub aga täiskasvanu päevanormi suunas. Niisiis pole leitud, nagu oleksid lastele mõeldud tooted kuidagi tervislikumad või täisväärtuslikumad kui ülejäänud. Lisaks teevad nad paksuks. Ülekaalus lapsed on kasvav trend enamikus tööstusriikides ja nii nagu Ameerikaski, on ka Saksamaal jõutud järeldusele, et need liigsed kilod lähevad peamiselt piimadessertide (tervislik kaltsium!) arvele. Ameerikas on 50 protsenti lastest kas ülekaalulised või krooniliselt haiged, Saksamaal 15 protsenti. Samal ajal tiksub aga rahulikult meeldiv käive toiduainetööstuse kontole.

Lapsed on targad

«Mul on nii hea ainevahetus, et võin iga päev pitsat süüa,» kuulutas kunagi supermodell Linda Evangelista. See oli 80ndatel ja tõepoolest, vormis on ta ka 25aastat hiljem. Pole alust arvata, et kõik noored on ainult koola, pitsa ja krõpsu peal väljas. Paljud lapsed ja noored teavad E-ainetest ja pestitsiididest rohkem kui ikka veel vitamiinidest-mineraalidest lõpututult jahuvad ja raua- ning kaltsiumipuudusega ähvardavad tädid. Teinekord on need teadmised olemas ka põhjusel, et endal esineb mõni allergiavorm, laktoositalumatus, astma või tsöliaakia. Kuidas panna aga üldse kedagi õigesti sööma? Kas üldse saabki? Antireklaamid (vähemasti) noortele ei toimi, see tehti hiljuti suitsuvastase kampaaniaga kindlaks. Ilmselt peab olema muu motiiv, tahtmine õigesti ja enda jaoks optimaalselt süüa. Isegi kui see tahe saabub mingi häire tagajärjel.

Öeldakse, et kui vanemad ei õpeta lapsi korralikult sööma, siis satutaksegi rämpstoidu ringi. Kõlab justkui arukalt, ent selle kategoorilise arvamuse mahendamiseks meenub perekond, kus neljast täiskasvanud lapsest üks on normaalkaalus, teine kerges ülekaalus ja kaks päris ümmargused. Ühise toidulaua tagant tõusnud inimeste edasised söömisharjumused võivad kujuneda väga erinevaks.

Tagasi üles