Pirgit Toomel: tõestasin, et sõprusel ei ole piire

FOTO: SCANPIX

Juunikuu alguses kirjutasin teile oma geisõbrast, kes on San Franciscosse saabumisest alates olnud minu salajane tugipunkt. Minu vapper sõdalane, kes on mu kõrval olnud nii heas kui halvas ja aidanud mind siinmail läbi elu keerdkäikudest. Kuid nii nagu käsi peseb kätt, oli eelmisel nädalal minu kord rind ette lüüa, näitlemisoskusi lihvida ja härrale suuremat sorti teene osutada. Seda enam, kui mu heategu lubati tasustada meeldejääva üllatusega…

Kes veel tänaseni ei tea, siis San Francisco on omasooiharate Meka. See on linn, kus ükski eksperimenteeriv hing ei pea oma seksuaalse orientatsiooni pärast häbi tundma ega seda varjama. Geid võivad avalikult suudelda, kallistada ja käest kinni hoides ringi jalutada, ilma, et ühiskond nende suunas hukkamõistvaid pilke saadaks või kive loobiks. Kujutad sa seda ette?

Erinevalt Nõukogude Liidu konservatiivsusest ja karmidest reeglitest hakkasid geiliikumised Ameerikas massilist jõudu koguma juba kuldsetel 70ndatel. See omakorda on tugevalt kaasa aidanud vähemuse võrdsete õiguste loomisele ja inimeste tolerantsuse läve suurendamisele, ent siiski leidub ka siinmail üksikuid homofoobe, kes ei suuda kohe kuidagi inimeste valikutega leppida. See oli ka põhjus, miks kallis sõber «Stanford» mulle abi otsides helistas.

Nimelt korraldatakse kord aastas inglite linnas (Los Angeleses) ettevõtete vaheline konverents, kuhu firmade esindajad on kutsutud oma kaaslastega osalema. Tegemist on õlitusmehhanismiga, mida spetsialistid kasutavad oma toodangu reklaamimiseks ja müümiseks. Teades, et sel aastal võtab konverentsist osa üks rikkamaid homofoobikuid, kellega partnerluslepingu saavutamine kindlustaks elukoha Mission Bay's, otsustas «Stanford» end üritusel naissoost saatjaga esitleda. Selleks vajas ta enda kõrvale toetavat ja säravat kaaslast, kes oma näitlemisoskustega suudaks ärihai võluda ja ka tema ees oma elukaaslase aktsiaid tõsta. Mind! 

Lennujaamas kohtudes arutlesime kiirelt läbi oma suhte mineviku ja oleviku ehk lõime legendi, mille põhjal uudishimulike küsimustele vastata. Omapoolsete nõudmistega palusin tal sel nädalavahetusel oma lillelised, täpilised ja värvilised pluusid koos lillade pükstega kohvrisse jätta ja musta ülikonnaga piirduda. Treenisime ka lühidalt tema kõnepruuki, et üleliigseid emotsioone ja s-i susistamist vähendada. Viimane oli sama võimatu kui paari tunniga hiina keel ära õppida. Huvitav, kas meil õnnestub tema 15 aastat geipraktikat varjata? 

Inglite linna saabudes olid meil lennujaamas vastas ürituse korraldajad, kes saatsid meid südalinnas asuvasse lukshotelli. Minule kui kaasale ulatati kätte nimekiri daamidele korraldatud üritustest, millega päevasel ajal enda meelt lahutada. Ajal, mil härrad tähtsaid koosolekuid peavad. Õhtud nägid ette ühiseid ekskursioone valgusküllases Los Angeleses ja galaõhtusööke, millest viimane oli koht, kus ma naeratusega suutsin homofoobiku meie lauda istuma kutsuda. Jackpot! Pikema jutu peale kiideti «Stanfordi» minu poole vaadates lausega: «Sul on stiili.»

Reisi lõppedes nägin, et tegin oma sõbra väga õnnelikuks. Ilmselgelt liigagi, sest ta suutis mind kutsuda järgmisele tööalasele üritusele Pennsylvanias. Üllatusest suurte silmadega otsa vaadates küsisin: «Kas sa pead mind eskort-teenuseid pakkuvaks seltskonnadaamiks?» Üks kord võib sõpra aidata, kuid teine kord samas olukorras maandudes tunneksin end juba professionaalina. Meenutades Mihhail Bulkakovi tsitaati: «Anna kuradile sõrm, siis võtab ta terve käe.»

Üllatusest rääkides ootas mind viimasel õhtul hotellitoas striptiisitar, kes tegi mulle sületantsu. Geid ja nende naljad…

Tagasi üles