Pirgit Toomel: kaks kuud läbitud, üks veel minna

FOTO: SCANPIX

Septembri lõpupoole kirjutasin artikli teemal «On aeg käivitada kolme kuu reegel», millega andsin lugejatele teada oma uuest algavast «suhtest» Ülemusega. Justnimelt ülemusega ja «suhe» jutumärkides kuna asjaolu, et ta on meie ettevõtte tegevdirektor, kellel on ka laps teise naisega, komplitseeris olukorda minu jaoks kuuni ja tagasi. Kas ma tõesti tahan enda elu nii keeruliseks ajada?

Esimesest ehmatusest üle saades leidsin, et rumal oleks hakata oma tundeid alla suruma puhtalt sellepärast, et töötame samas ettevõttes. Meie suhe arenes närvekõditavast vee katsumisest ühisteks lõunatamisteks ja sellest omakorda edasi salajasteks kohtumisteks väljaspool kontoriruume. Viies asja kaugemale igasugusest kergest seiklusjanust, lõbust ja põnevusest. Hetk, mil hakkasin hirmu tundma tõsiasja ees, et meie algav afäär võib sarnaneda seebiooperites leiduvatele dramaatikažanritele, komplitseerides meie elu rohke kriitika ja probleemi hunnikuga.

Olukorrale lahendust otsides sorasin raamatiriiulis, et tarkade inimeste mõtteteradest vastuseid leida oma peas pöörlevatele küsimustele, kuniks peatusin William Blake'i teosel ja sealt leitud tsitaadi juures: «Inimene näeb asju ainult läbi oma koopa kitsaste pragude, kuid kui ta oma taju uksed puhastaks, siis ilmneks talle kõik nii nagu see on». Viidates meie mõttemaailma kitsarinnalisusele ja kastis elamisele, mida me tänapäeval armastame ainuõigeks valikuks nimetada. Need sõnad panid mind mõtlema, et elu ei elata ettekirjutatud normide, reeglite ja kogetud traumadele toetudes, lastes sel uute olukordade ehtsuse ja võimalikkuse endaga varjutada. Ennatlikke otsuseid tegemata pidasin targemaks üksteist esialgu tundma õppida, misjärel näeb, kas laineharjal sihtpunktini triivimine on võetavat riski väärt. Siiani ei ole mul vaja olnud oma otsust kahetseda, kuid nagu ikka leiab inimene põhjuseid, miks nuriseda.

Meie romaanist on arenenud saladus, mida varjame oma kaastöötajate ja lähedaste eest, justkui oleksime teineteisele armukesed. Kontoris hoiame distantsi ja käitume võhivõõrastena üksteisest emotsioonitult mööda kõndides, omavahel koos olles väldime isegi populaarsemaid restorane, et mitte valede silmade alla sattuda. Mis siis, kui osakonnajuhataja või sekretär näeks meid küünlavalgel õhtust söömast? Palju salatsemist ja varjamist, mis on mind segadusse ajanud ning hävitanud igasuguse tahtmise oma elust isegi sõpradele rääkida. Kogu see olukord tekitab küsimuse «Kes me oleme üksteisele?»

Tean, et kolleegidevahelised suhted panevad enamus inimesi silmi pööritama, ennatlikke järeldusi tegema, kritiseerima ja olukorda taunides osapooli hukka mõistma, sest esimese mõttena kahtlustatakse üksteise ärakasutamist. Töötajale on see odav vahend palga juurde küsimiseks või karjääriredelil edasi pürgimiseks ja tööandjale jällegi lihtne viis võimu kasutada ning elu vürtsidada alluva naiivsust ära kasutades. Mõned elutud igavlejad harrastavad ilma igasuguse kaugema taustinfomatsioonita ka näpuga näidates moraalijuttudest targutama hakata. Seiklused tööpostil?

Lugejate ootusi pettes pean tunnistama, et meie ühised unistused pere luua on piisavad, et töö ja eraelu rangelt lahus hoida. Tema kõrgem positsioon ettevõttes ei ole siiani meie suhet mõjutanud, mistõttu võiks isegi aravata, et kontoris võhivõõraste mängimisel on omad head küljed. Sellest hoolimata tunnen hirmu tuleviku ees, sest ühes ettevõttes töötamine võib meie suhtele probleeme tekitada. Kui praegu teeb mulle haiget meie suhte varjamine, siis hiljem hakkan suure tõenäosusega mossitama Ülemuse kontoris võimutsemise üle. Tema kõrval olen ma siiski kõigest mitmeid astmeid allpool sahkerdav väike mutrikene. Võib-olla oleks aeg temalt pilkupüüdev soovituskiri küsida ja uut töökohta otsima hakata?

Tagasi üles