Pirgit Toomel: solvuda või mitte solvuda, selles on küsimus

FOTO: SCANPIX

Seda teab vanakuratki, et ühe ilusa suhte ülesehitamine on sama keeruline kui põrgutulede kustutamine.

Üksteise tundmaõppimine on aega ja energiat nõudev protsess täis katsumusi ja proovilepanekuid. Esimeste kuude jooksul jõutakse teineteisest valesti aru saada, pahandada ja ka hingepõhjani solvuda. Paljuski ei ole selle taga mitte midagi muud, kui arusaamatused ja möödarääkimised, sest mõni tühipaljas märkus võib hinge riivates otse südamesse põrutada.

Iga värske suhe jõuab staadiumi, kus tunded ületavad teadmised, ehk perioodi, kus süütu nali võib mõjuda hingematva solvanguna. Sel lihtsal põhjusel, et üksteist läbi ja lõhki tundmata on solvumised ja möödarääkimised kerged tekkima. Algusaja mured ja rõõmud, kus piire kombates võid kallima varba peale astudes paksu pahandust tekitada. Kas sa ei ole märganud, et kõige valusamini haavavad sind kõige lähedasemad?

Solvumise tagamaad võivad peituda riivatud põhimõtetes või rünnatud arusaamades, mis tekitavad lausviha solvaja vastu. Paljuski tekivad probleemid oskamatusest teist lõpuni kuulata, sest reageeritakse enne kui loole on punkt pandud. «Ma ei suuda uskuda, et ta sedasi võis öelda?» on tüüpiline ängistust täis reaktsioon ebameeldiva kommentaariga silmitsi seistes. Laused nagu «Eesti naised on odavad», «Homoseksuaalsus on haigus, mida peaks hulluarsti juures ravima», «Jälitamine peaks olema lubatud», panevad iga teise inimese muigama, kuid ainult rumala reageerima.

Iga seik meie elust jätab jälje millestki, mis võib tulevikus hinge riivata. Need on isiklikud põhjused, millest teisel poolel ei ole aimugi ja ei saagi olema. Kui sa teaksid, et naljad Viagra kasutamisest või surmast võivad isiku minevikus kogetu tõttu rivist välja lüüa ja ta tuju rikkuda, siis vaevalt sa neid teemasid üldse puudutaksid. Siinkohal ka õppetund, et solvumise põhjused peituvad tihtipeale sügavamal kui sa arvatagi oskad!

Kuid ma olen märganud, et meie hulgas on posu vapraid rüütleid, kes iga solvatu  kaitseks välja astudes reageerivad, justkui tegemist oleks nende enda vastu suunatud rünnakuga. Järgi mõeldes jagaksin selle olukorra kaheks: a) tegemist on liidritega, kes kaitsevad karja või b) egomaniakkidega, kes arvavad, et iga kommentaar on neile suunatud. Viimane kirjeldab kõiki neid emotsionaalseid lugejaid, kes provokatsioonile alludes harrastavad artiklite alla kirjutada teravaid märkusi. Kas sa tõesti usud, et ma kirjutan sinust, Maailmanaba?

Tegelikult ei ole solvumise taga midagi muud kui ego pihta antud hoop, mis tekitab härginimestes bumerang-efekti ehk tugeva tahtmise solvajat (sõnadega) vastu lüüa ja teda sellega end vähemalt sama halvasti tundma panna. Hoia alt, sest kergesti ärrituvate inimeste emotsioonid on lihtsad plahvatama ja kiired valesid järeldusi tegema. Õigeid sõnu kasutades võid olukorra päästa, kuid selleks tuleb sul inimest tunda, et tema tagurpidi pööratud emotsioonidele appi joosta.

Nõu andes soovitan probleemide vältimiseks välja lõigata jutuajamised teemadel: endised suhted, seks, usk, rassism, poliitika ja surm. Omale poliitilist poolt valides astu väitluskunsti ringi, kus võid võita oma tugevate argumentide eest kohtunike käest lausa plusspunkte. Koduses elus soojendad sellega endale vaid diivani peale kohta. Kujuta ette, kui keegi tuleb sulle õpetama, mida millestki arvata.

Kuigi meil kõigil on tunded, on vahel parem õppida lihtsalt vait olema. Väldi vaidlusesse tirimist, kasutades lauseid: «Mulle ei meeldinud see märkus» või «Me ei pea nii vaenulikud olema». Sa ei saa teise inimese käitumist ja arvamust muuta, küll aga oma reaktsiooni kontrollida. Kas on mõtet mõne rumaluse pärast sõda välja kuulutada? Vahel on mõistlikum lasta asjadel olla ja minna. Säästa end!

Tagasi üles