Nagu kogu maailmas, jõudis ka Eestis üleeile H&Mis müügile pariisitaride ühe lemmikdisaineri Isabel Maranti erikollektsioon. Urmas Väljaots sai rääkida moelooja endaga.
Isabel Marant: neid asju kannaks isegi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
H&M tugevdas oma moeliidri positsiooni, kui hakkas tegema taskukohaseid, kuid siiski eksklusiivseid erikollektsioone koostöös maailmakuulsate moeloojatega, kelle looming on muidu massidele kättesaamatu. Tuleval aastal täitub kümme aastat esimesest erikollektsioonist, mille tegi moekeiser Karl Lagerfeld ja mille reklaame oli tollal täis kogu Pariis (ja maailm).
Kümne aasta jooksul jõuab nii mõnigi riideese ja stiil lausa mitmel korral moes olla ning moest välja minna, kuid need erikollektsioonid tekitavad endiselt samasugust entusiasmi nagu tollal.
Sel sügisel andsid rootslased carte blanche’i Prantsuse moeloojale Isabel Marantile, kelle stiil peegeldab ehk kõige paremini tänapäeva pariisitari, kes miksib oma stiilis elegantse muretusega riideid nii meeste kui naiste garderoobist, kõrg- ja tänavamoest, olgu selleks modernne Chanel-jakk, liibuvad mootorratturi nahkpüksid või etnosugemetega sall. See pariisitar näeb kuratlikult hea välja ja tundub, et see kõik käib tal ilma vähimagi pingutuseta. Marant lõi üle 160 eri rõivaeseme ning lisaks naisteriietele on saadaval valik lastele, noortele ja temalt esmakordselt ka meestele.
Isabel, ma olen Eestist. Mida te meie riigist teate? Ja ärge palun guugeldage.
Pean üles tunnistama: siiski guugeldasin. Ma teadsin väga vähe, kuid nüüd on huvi suur, sest kultuuridevahelised erinevused on mind alati paelunud.
Paljud püüavad pariisitare jäljendada, kuid see õnnestub vähestel. Mis muudab pariisitari stiili nii eriliseks ja mitte-pariislasele nii jäljendamatuks?
Minu meelest on siin keskseks, defineerivaks elemendiks teatav hooletus ja hoolimatus, nonšalanss, mis on nii ehtpariislaslik: riietutakse läbimõeldult ja lüüakse end üles, kuid sealjuures näidakse selline, nagu ei läheks see eriti korda. Pariisile omane šikk, või vähemasti minu visioon sellest, seisneb täiuslikus ebatäiuslikkuses.
Paljud esemed teie kollektsioonist sarnanevad väga teie kunagiste hittidega, nagu etnomotiivid, hiigelkudumid, liibuvad püksid, tviidjakid, maskuliinse joonega mantel jms. See on muidugi tore, sest nii saavad neid endale lubada ka inimesed, kel muidu oleks see võimatu. Mille põhjal te valisite need esemed, mida H&Mi jaoks uueks teha?
Ma tahtsin, et see kollektsioon koondaks endas mu n-ö stiiliselgroo. Sest tõsi ta on, et see annab mulle esmakordselt võimaluse jõuda nii laia publikuni. Väljakutse seisnes selles, et pidime suutma ritta seada kõik Maranti must-have’id ehk põhi-riietusesemed.
Mu lahendus sellele oli hästi isiklik, kasutasin selleks baasiks omaenda garderoobi, Isabel Maranti riideid, mis on mu enda omad ja mida ma iga päev kannan, ning töötlesin need ümber tänapäeva jaoks sobivamaks.
Kuidas erines kollektsiooni loomine H&Miga teie tavalisest tööviisist? Neil on ju kindlasti teistsugused tööstuslikud, turunduslikud ja hinnapiirangud.
Loominguliselt puudusid igasugused piirangud: sain disainida kollektsiooni, mis tõeliselt väljendaks mu stiili. Ma poleks seda osanudki teisiti teha. Nemad liitusid siis, kui hakkasime tootma, materjale valima, turundust plaanima. Ja ma pean ütlema, et nad tegid suurepärast tööd, sest kollektsioon ei tundu üldse nagu odav koopia. Ostaksin seda täiesti kindlasti ka ise.
Pariis on noortele moeloojatele väga raske linn ellujäämiseks. Millist nõu annaksite noortele disaineritele, kes tahavad oma brändiga alustada?
Ma soovitan alustada millegi väiksemaga – näiteks mina alustasin ehetega – ja siis hakata vaikselt, kuid kindlalt äri ehitama. Ja samuti soovitaks mitte järele anda, jäädes samas siiski paindlikuks.