Enda sisse vaatamine tasub end ära

FOTO: SCANPIX

Kujutle, et möödub kümme aastat ja su elus on kõik täpselt nii nagu praegu. Mitte miski pole muutunud – sa teed sama tööd, su ümber on kõik samad inimesed, sul on samad hobid, su käitumises pole midagi muutunud, sa tunned end päevast päeva täpselt nii, nagu praegu, vahendab alkeemia.ee.

Suure osa inimeste jaoks on see ilmselt üsna trööstitu perspektiiv. «Ma pean oma eluga midagi ette võtma!» oled ehk isegi deklareerinud. Aga mida? Muidugi on ka neid, kelle arust pole enese uurimine vaeva väärt, sest nad meeldivad endale just sellisena, nagu on. See on kadestamisväärne seisund!

Aga kui tunned end õnnetuna, kui su päevad on täidetud ärevusega, kui sul pole energiat, et tööd teha või kallite inimeste eest hoolitseda või kui oled sageli haige, siis on enese uurimine ja sammude astumine elu muutmiseks hädavajalikud.

On teooriaid, mis väidavad, et kuni 35. eluaastani toimub inimese areng väliste impulsside mõjul – meid suunavad vanemad, kool ja sõbrad. Et areng saaks jätkuda ka pärast 35. eluaastat, peaks impulss tulema inimese seest, temas peab toimuma mingi sisemine murrang, äratundmine.

Sageli lükkavad meid sellise äratundmise poole elu keerdkäigud: töötuks jäämine, raske haigus, lähedase kaotus, abielulahutus. Kuid alati ei pruugi olukord olla nii dramaatiline. Vahel on nii, et ühel kenal hetkel lihtsalt saabub äratundmine, et endistviisi oma eluga edasi minna enam ei taha. Pole energiat, pea on ideedest tühi, silm ei sära. Ja siis tuleb silmitsi seista Elu Suure Küsimusega: mida ma tahan?

Õnneks on terve hulk allikaid, kust vastust otsida: raamatupoodide enesearendamise sektsiooni riiulid on lookas, internetist on võimalik leida nii juhtnööre eesmärkide kirjapanekuks. Aga vastusega on sul midagi peale hakata vaid siis, kui see tuleb su enda seest, kui see keskendub sinule ja sinu elule.

Vahel tundub, et mida rohkem ma ennast uurin, seda segasemaks asi muutub. Saan teadlikuks oma puudustest, aga nendega midagi peale hakata veel ei oska. Aeg-ajalt suudan end oma mõtete või käitumisega ikka üsna ebameeldivalt üllatada ja see muudab mind nõutuks ning lööb mõra eneseusku.

Üks põhjusi, miks enese arendamine kuskile ei pruugi viia, on see, et kõik õpitu jääb vaid teoreetiliseks teadmiseks. «Taipamisele järgnegu tegu!» on tore ütlus, mis pärineb budismist. Teadmisi tuleb rakendada ja kogeda. Kogemine tähendab tegelikku läbielamist või -proovimist, mitte lihtsalt mõtisklemist või arutlemist. Kui tead, et aktiivne liigutamine paneb energia su sees liikuma, siis tantsi! Hoolimata väsimusest või depressioonist pane muusika hüüdma ja tantsi!

Juhtub ka nii, et tead ja tegutsed ju küll, aga praktika on konarlik, sest napib enesedistsipliini. Ega siin ei aitagi muu, kui tuleb tahtejõud enda seest üles leida ja lihtsalt pihta hakata.

Alustada võiksid sellest, et teed enda jaoks nimekirja lihtsatest keha-vaimu tervendavatest tegevustest, mida saad kulusid suurendamata kohe oma ellu lülitada: hommikuvõimlemine, värskes õhus liikumine, lemmikmuusika saatel tantsimine, tervislik toitumine, oma unistuste kirjapanemine, õhtune väike tänupalve enne uinumist. Vali välja need tegevused, mis sulle sobivad. Ja siis tuleb juba keerulisem ülesanne – oma tavapäraste reageerimisviiside muutmine. Sea endale eesmärgiks muuta üht harjumust korraga.

Aga tuleme tagasi selle kõige tähtsama küsimuse juurde: mida ma tahan? Peaks siis olema nii, et hiljemalt kolmekümnendate keskel tean täpselt, kes olen, mille poole liigun, mida ma vajan ja miks. Ja ometi kaob tee aeg-ajalt jalge alt. Miks?

Kõige taga on enese vähene teadvustamine. Keha ju annab märku, kui teeme midagi valesti, sisetunne tõstab häält, kui lähme vastuollu oma väärtustega. Aga me ei pane tähele, me ei tunne ennast ega vaevu end ka uurima. Kõige olulisem põhjus on see, et meie tähelepanu on pidevalt suunatud väljapoole. Püüame teistele meeldida, ühiskonna nõudmistele vastata, kõiki aidata ja hea olla. Esimene samm on tähelepanu toomine enda sisse. Ehk jälle see tähtis küsimus: mida ma tahan?

Kui rändad näiteks meditatsiooni käigus sisemaailmas, siis õpid märkama oma keha, mõtteid ja tundeid. Selleks ei pea isegi mediteerima! Saad iseendas kohal olla ka jooksurajal, jõusaalis või kasvõi kodus nõusid pestes. Miks on selline märkamine oluline? Just sellepärast, et nii pääsed ligi oma sügavaimatele unistustele, mis näitavad kätte sinu jaoks õige tee ja aitavad teha õigeid valikuid. Nii pole sa teiste inimeste juhtida, vaid sinust saab su elu teadlik ja julge looja.