Pildid ja videod: fitnessientusiast teeb jõusaalis trenni ka viimasel raseduskuul

Annika Pärtel 2013. aasta oktoobris.

FOTO: Erakogu

Annika Pärtel on aastaid olnud fitnessivõistleja ja raske trenniga harjunud. Kui Annika jäi lapseootele, ei tahtnud ta oma harjumustest loobuda ega vormi kaotada ning jätkas ettevaatlikult harjutustega, järgides oma sisetunnet. Nüüd hakkas ta oma treeningutest taas Fitness.ee portaalis blogi pidama.

Möödunud kevadel tegi minu elu totaalse kannapöörde, paremuse poole. Eelmise aasta juulis rasedusest teada saades tuli ka senised treeningud ümber planeerida. Olin üsna suures segaduses, sest kõik arstid keelasid totaalselt jõusaalitreeningud vaatamata sellele, et tervis oli mul väga hea ja seletasin, millega tegelenud olen. Öeldi: «Ise teate, ise vastutate! Ujuma peate minema ja rasedate joogasse!»

Konsulteerisin veidike teistega (tänud siinkohal Gerbel Mikk-Poortmansile, Signessa Kalmusele ja Andra Kingile, kes ka samal ajal titat ootas ja kellega sai veidi mõtteid vahetatud), vahetasin osad harjutused ringi ja jätkasin oma treeningutega ikkagi, lähtudes enesetundest. Olgu mainitud, et näiteks kükke tegin veel 8. raseduskuul, kõhulihaste harutused jätsin ära aga 4. kuul, kuna need muutusid ebamugavaks.

Treenisin süsteemis: 1 ülakeha päev, 1 alakeha päev, 1 vaba (vabal päeval sõitsin kodus veloergomeetril). Viimane jõusaalitreening õnnestus teha 1 päev enne sünnitust - sünnituse päev lihtsalt juhtus olema ettenähtud puhkepäev minu treeningplaanis.

Kaalu tuli juurde kuskil 15 kg, millest 10 jäi sünnitusmajja, ülejäänu kadus mõne nädalaga. Hetkel kaalun 5 kg vähem kui möödunud kevadel enne rasedust.

Pärast sünnitust

Esimene trenn pärast sünnitust toimus 12. päeval. Maikuust saati, kui ilmad olid juba piisavalt soojad, alustasin igahommikuse aeroobse treeninguga lisaks jõusaalile. Sel ajal saab beebi magada ja mina põletan edukalt rasvu.

Trennis käime nii, et tütar on mul turvahälliga saalis kaasas. Kuna treenime abikaasaga enamasti samal ajal, siis on selline variant hetkel parim, eriti kuna laps praegu veel ringi ei liigu. Poole trennist on laps kõhuli matil, siis saab ka tema n-ö trennist omamoodi osa. Saal, kus me käime, on väike, ja enamasti oleme treenimas vaat et täiesti omapäi - nii ei sega meie kedagi ja on ka lapsel ohutu.

Treeningud on hetkel jagatud nii, et 2 trenni, 1 vaba. Igal hommikul kärutan beebiga u 10 km ringi, ka n-ö trennivabal hommikul. Lapse toitmine seab veel omad piirangud ja täie võimsusega ei plaani niipea treenima hakata, teen rohkem enda jaoks ja n-ö vormisolemise eesmärgil.

«Beebikõht»

Kõhust niipalju, et päris n-ö vormipilti polegi veel teinud, kuna kõva töö käib. Juuresolevate piltide pealt saab aga ehk mingi ülevaate, kuidas n-ö vormimuutus toimus. Pildiseeria esimene pilt on tehtud 2012. aasta kevadel enne rasedust ja viimane pilt 35 päeva peale sünnitust. Praegu on sünnitusest möödas 8 kuud.

Eks see kõhu teema oleneb paljust: vanus (mina olin 31 kui sünnitasin...), eelnev vorm, naha seisukord, maksimaalsed kaalunumbrid raseduse ajal jpm. Kuna mina enne rasedust võtsin hoopis pea 6 kg alla ja siis hakkas kaalu juurde tulema, öeldi ka mulle arsti juures mingi aeg, et oi, kaalu tuleb liiga palju. Kõike ei saa alati võtta tabelite ja normide järgi!

Toitusin nagu olin harjunud, lisades ainsa muudatusena menüüsse hommikuse omleti asemel pudru ja muna (sõin nii ka esimesed kuud peale sünnitust, et korvata lapse toitmisest tulenevat lisaenergia vajadust) ja treenisin samuti igapäevaselt, nii ei näinud põhjust muretsemiseks.

Mingid isud mind ka ei vaevanud, magusat ei tahtnud. Olin üsna kindel, et kõhu kasvades saan omale venitusarmid, sest mul on selleks ka soodumus, aga ei saanud. Kreemitasin hoolikalt terve raseduse aja (Palmers kreemid, oliivõli, kookosrasv), lisaks kuivharjasin kogu keha regulaarselt.

Kõhu treeningust niipalju, et kuskil 4. raseduskuul ma enam kõhtu ei teinud. Ei tundunud mugav, kuidagi loomuvastane hoopis. Tean aga, et paljud on teinud üsna pikalt edasi. Mulle see ei sobinud. Pärast sünnitust proovisin juba haiglas kergelt selili olles kõhulihaseid pingutada, lisaks kandsin mõned nädalad spetsiaalset laia bandaaži, et kõht paremini tagasi tõmbaks. Ka trimmiv kreem oli kasutusel.

Esimene kõhutreening jõusaalis oli aga paras košmaar, sest ma ei tundnud, et mul üldse selles piirkonnas mingeid lihaseid oleks kunagi olnud. Tasapisi ja tunde järgi hakkasin uuesti harjutama - esialgu keharaskusega, hetkel siis korraliku lisaraskusega ja superseeriad 2-3 x nädalas.

Enese eest hoolitsemine teeb rõõmsaks

Suhtlen aktiivselt ka teiste emmedega, kel sama vanad lapsed, ja tegelikult on enamik ikka päris aktiivsed ja see on väga positiivne! Nii mõnigi on leidnud enda jaoks ka trenni - kes käib samamoodi koos lapsega õues pikki maid maha, kes isegi jõusaali sattunud. Väga positiivne!

Kui olla ainult lapsega kodune ja pista nina välja vaid ajaks, mil tita tudub, siis on kerge iseennast seejuures unustada. Millisele mehele aga meeldiks hoolitsemata ja vormist väljas naine? Olgu, naine sai emaks, võib-olla on palju magamata öid titaga (eks neid ole olnud minulgi), aga see on ju mööduv nähtus. Kui naine on iseendaga rahul, sh ka oma kehaga, siis on ta palju enesekindlam, õnnelikum ja tegusam ka oma igapäevaelus, ja kokkuvõttes võidavad sellest kõik.

Kaalu suhtes tuleks hakata asjale mõtlema juba rase olles, sest olgem ausad, kui tuleb juurde ikka 30 kg ja rohkem, siis see ei ole kohe mitte see nn raseduse kaal (ma ei pea silma siinjuures erinevate terviseprobleemide tõttu tõusnud üleliigset kaalu). Last imetades on tegelikult väga lihtne kaalu kontrolli all hoida, sest juba imetamine iseenesest nõuab ligi 500 lisakilokalorit päevas.

Võtmesõna on toitumine. Enamik näksib ja ei söö korralikke toidukordi päevas. Kui on juurde võetud ligi 30 kg, siis tihti arvatakse, et mida vähem süüa, seda rohkem läheb. Sellega tehakse karuteene nii endale kui lapsele, kes peaks rinnapiimast saama kõik vajaliku. Imetamise ajal peaks olema ema jaoks nr 1 tervislik toitumine (muidugi ka raseduse ajal ja enne sedagi, rasedust planeerides). See, kui suudame tagada lapsele tema esimestest elupäevadest alates täisväärtuslikud toitained, paneb aluse tema tervele elule, tervislikule seisundile.

***

See, mida tegin raseduse ajal, ei olnud minu jaoks eriti raske, samas sellele, kes võib-olla pole spordiga kokku puutunud, ei pruugi sama sobida. Kindlasti tuleb lähtuda oma eelnevast sportlikust vormist, samas jällegi ei saa võtta asja ka nii, et kui olla rase, siis jõusaal kohe kindlasti ei sobi. Asja plussiks on see, et saab omas tempos rahulikult toimetada ja just vastavalt enesetundele.

Trenni olen teinud alates 1999. aastast: alguses keskkooli jõusaal, seejärel kõrgkooli oma. Lisaks tuli aeroobika, läbisin ka aeroobikatreenerite kursused ning andsin mõnda aega tundegi. 2005.-2006. aastatel Tartus elades tantsisin lisaks tantsuklubis Shaté. Alates 2006. aasta sügisest jäi ainult jõusaal, alates 2008. aastast võistlesin body-fitnessi kategoorias +163 cm (minu pikkus erinevate mõõtmistel 167-167,5 cm, see on üsna piiripealne järgmisele kategooriale).

Minu saavutused body-fitnessis:

2008: EMV 2. koht

2009: EMV 3. koht

2010: EMV 3. koht

2010 Põhjamaade MM 16. koht

2011: EKV 2. koht