Sten Sang: miks ma maal elada ei taha?

Sten Sang.

FOTO: Erakogu.

Olen korduvalt sattunud maale elama, kuid mõne aja möödudes alati sealt sääred teinud. Miks noor inimene ei taha maal pikemalt kanda kinnitada? Mis on kõige suuremad miinused ja kas leidub ka mõni hea külg?

Usun, et kergem on maaelu iseärasustega leppida põlisel elanikul, kes kõik oma eluaastad seal veetnud on. Linnainimene ei harju nii kergelt vaikuse ja rutiiniga, kui mitte öelda igavusega. Muidugi võib omale tekitada mingeid asjatoimetusi pidevalt juurde, kuid talvel pimedas muutub olukord väga nukraks. Iga päev ei nokitse toas ka mingit käsitööd või siseviimistlust teha. Ahjaa, tööle võiks ju ka minna. Valik kui selline on muidugi enam kui kesine.

Levinud töökohad maapiirkonnas on puidutehases või mõnes muus tootmishoones, poeteenindaja ametikohad ning mõnel õnnelikumal juhul magus koht vallavalitsuse juures. Seoses haldusreformiga kuivavad need mugavamad ametikohad aga jõudsalt kokku ning jääb üle kas linna kolida või poemüüjaks minna.

Meelelahutuse koha pealt pakub mingit kord nädalas rahvatantsulaadset koosviibimist kindlasti kohalik rahvamaja või aktiivsete selts. Viimastel aastatel on Euroliidu abil kenasti üles vuntsitud õdusad koosolemise paigad. Ainus probleem on see, et inimesed kolivad jätkuvalt minema ning kõige õdusamgi seltsielukeskus jääb pimedate akendega ja suletuks.

Üks kõige ebameeldivam joon maaelu juures on alkoholiga liialdamine. Ma ei väida, et kõik maal elavad mehed, naised ning noorukid on viinaveaga, kuid eriliselt silma jääb maapiirkonnas lausjoomine küll. Kes ei joo poe ees või taga, lisab koomajoomise pidude pilte Facebooki. Oma osa saavad nii noored kui vanad ning nii mõnigi joob end vanaks veetes kõik oma aastad Ekstra viina embuses. Enamik napsitanud noori saab siiski jalad alla ning lahkub suuremasse asulasse end teostama. Kodukoha aeg on ümber saanud.

Lõpetuseks toon siiski välja ka mõned hüved maaelu juures. Oma maamaja puhul on suurim pluss eraldatus igasugustest naabritest. Keegi ei toksi remonti teha ega kakle abikaasaga teisel pool korteriseina.

Sauna minnes pole vaja end kubujussina riidesse toppida, vaid võib julgelt üle hoovi astuda nii nagu kõigevägevam on meid loonud. Jahe tuul puhumas mööda keha saab tunda end lihtsa ja väikese inimesena. Ilma erinevate staatust näitavate hilpude ja kulinateta. Olla loodusega nii üks kui see vähegi füüsiliselt võimalik on.

Linnakära seda võimalust ei anna. Seal me oleme mutrikesed suures lärmakas masinvärgis ning täidame oma rolli. Nii mõnigi meist kaotab iseenda sinna masinasse ning seab elus olulisele kohale vildakad väärtused. Selleks ongi hea vahepeal aeg maha võtta ning endale ausalt silma vaadata. Seista seal samas maakodu hoovi peal jahedas tuules ning tunda end väikese, aga võimekana. Laadida patareid täis ning sõita tagasi linna kakleva naabri ning tihedalt täispargitud kortermaja ette.

Tagasi üles