Tarkusetera isalt: mõni inimene leiab õnne kohe, mõni mitte kunagi

FOTO: SCANPIX

Isadepäeva puhul korraldatud lugejamängu raames saime väga südamliku kirja ühelt lugejalt, kus lugeja kirjeldab oma rahutu hingega isa ja palub temalt andeks, et ei jõudnud isa eluajal talle sooja kodu luua.

Isa – minu kaudne õpetaja. Nüüd on vaid mälestused sinu õpetustest, kuid ka need hakkavad ununema, kui neid ei meenuta. Kallis isa, sinule mõtlen iga kord kui astun üle maamaja ukseläve.

Sa olid õnneotsija, nagu armastasid end iseloomustada. Sa ei jätnud kunagi lisamata, et mõni inimene leiab õnne kohe, mõni mitte kunagi. Üks sinu põhitõdedest oli: töö ei toida, õnne peab olema. Ja ma ei saanudki teada, kas sul oli õnne, kas sa leidis selle või olid mingil hetkel hoopis ta kaotanud ja mis üldse oli sinu jaoks õnn. Sellest sulle ei meeldinud rääkida.

Seniks, kuni jagus sul aastaid ja tervist, sõitsid kõik suved jalgrattaga mööda Eestimaad ringi. Olid heldinud eestlaste lahkusest, kes pakkusid ilma küsimata öömaja. Ja tavaliselt toodi sahvrist välja leib, munad ja kruusitäis rammusat lehmapiima. Sulle meeldis inimestega suhelda ja kuulata vanu lugusid, mis kõik oli juhtunud enne sinu sündi. Tihti istusid sa külapoodide juures, uurides kohalike meeste käest eluolu, samal ajal pudelist viina lonksates ja hapukurki peale haugates. Kahjuks ei pannud sa neid lugusid kirja ja ega saanud neid meile pärandada. Olid optimistlikku ellusuhtumisega, öeldes alati ,et elu on elamist väärt.

Sa arvasid, et kodus peab olema kord nagu Viiburi sõjakoolis ja kui sellist korda parasjagu polnud, oli lubatud ka tolmukorral eksisteerida. Nii vahelduski meie lapsepõlv sõjakooli korra ja tolmukorraga. Seoses sellise elulaadiga armastasid alati öelda: «Armsad lapsed, ärge käige minu tegude, vaid elage minu sõnade järgi.» Ja neid õpetussõnu jagus sul igaks hetkeks. Iseasi kui palju neist õpetustest meile külge jäi, sest teod on ju selgemini meeldejäävamad kui sõnad. Aga sõnu, neid peaks rohkem kuulama.

Sa ei ihaldanud maist vara ega rikkust, sinu kalleim vara oli vabadus. Kuid aastad läksid, noorus möödus ja vanadus tuli. Mingil hetkel muutus vabadus sulle koormavaks ja hakkasid ihaldama oma kodu. Kodu, kuhu tulla, et sooja saada, rääkida vanu lugusid, olla koos lähedastega.

Mõned päevad enne lahkumist siit maisest elust – olles haige ja täiesti üksi tööjuures – palusin ma sind: «Isa, tule koju.» Aga sina vastasid: «Mul pole kuhugi tulla, mul pole kunagi oma kodu olnud, ei oma lusikat-taldrikut ega patja. Aga teadke, et mitte kunagi pole ma unustanud teid, mu lapsed. Ja ärge teie unustage oma ema, sest tema kinkis teile selle võrratu elu.»

Kallis isa, nüüd olen ma lõpuks ehitanud sulle toreda kodu, sinu lapsepõlvemaale. Seal oleks sulle meeldinud – soe koldeleek ahjus, selge tähistaevas katuse kohal, talvel lumehanged ümber maja, mändide kohin, õitsvad õunapuud kevadel, aga tead… ööbikuid pole enam metsasalus, pole toomingaid ega võsa, on ainult vaikus… pole ka sind, kes võiks tulla…

Anna andeks, et jäin selle kõigega hiljaks.

Tagasi üles