Lugeja kirjutab: isalt õppisin, et elu tuleb nautida

FOTO: SCANPIX

Seoses käimasoleva lugejamänguga, saatis Naine24 lugeja meile ilusa kirja oma isast. Lugejamäng kestab veel homseni, seega veel jõuate meile oma imelistest isadest kirjutada. Loe täpsemalt siit!

Kuigi ma praegu enam oma isaga väga palju ei suhtle, võin öelda, et mul on väga hea isa. Kui olin noorem, töötas mu ema väga palju ning isa oli minu ja mu õega kodus. Isa oli alati see, kes õhtusöögi tegi (ta teeb suurepäraselt süüa!), huviringidesse sõidutas ja koolitükke aitas teha.

Mu isa on pärit range kasvatusega kodust. Tema kasvatusviis oli aga vastupidine. Võin öelda, et isa on mulle alati olnud sõbra eest, kes annab isalikku nõu. Alati on ta lasknud mul ise oma otsuseid langetada ning lohutanud, kui need otsused on mulle kahjuks tulnud ja rõõmustanud minuga koos (või isegi rohkem), kui olen saavutanud edu.

Oma isalt olen õppinud, et elu peab nautima. Ta on alati leidnud aega n-ö puhata ja mängida. Samas ei ole ta kunagi jätnud unarusse oma tööd ja tegemisi. Mäletan juhust, kus nooremas eas olin meeletult väsinud koolist, trennidest ja muudest kohustustest. Vestlesin sellest isaga ja tema andis mulle nõu: «Kui sulle vaba päeva ei anta, siis tuleb ise see endale võtta. Ei tohi ennast kohustustega ära tappa.» See on mul alati meeles ning kohustuste ülepea kasvades luban endale alati ühe vaba päeva, et leida motivatsiooni edasi minemiseks.

On selline usalduseharjutus, kus inimene kukub seljaga teise inimese poole ning tema taga seisev inimene püüab ta oma kätele kinni. Olen täiesti kindel, et isa on minu elus ainuke inimene, kellega julgeksin seda harjutust teha. Tean, et mu isa püüaks mu kinni ning sooviks sealjuures, et tema käed oleksid pehmed padjad, et ma ikka kindlasti haiget ei saaks. Usun, et sellise suhtumisega isad ongi need kõige õigemad isad.

Tagasi üles