«Autojuht peab mind üle tee laskma! Auto näeb mind pimedas ju! Helkurit kannavad ainult vanainimesed!» Just sellise mentaliteediga on üks hoolimatu jalakäija. Ja oleks siis üks, neid on tuhandeid!
Sten Sang: miks inimene oma ainsast elust ei hooli?
/nginx/o/2018/04/12/7777481t1hdec9.jpg)
4. november 2013, 10:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mind ajendas teemale lähemalt pühenduma tuline arutelu Tartu Postimehe kommentaariumis. Artikkel ise kajastas õnnetust ülekäigurajal, kus laps sai autolt löögi. Kiirelt alustasid tööd valvekommentaatorid, kes jahusid jalakäija eesõigusest ülekäigurajal. Suunasin mõttes revolvri oimukohale ja vajutasin päästikule. Nii ebatervena kõlas see vastu rinda tampimine ning oma väljamõeldud õiguse taga ajamine. Uue liikluseeskirja kohaselt peavad mõlemad liikluses osalevad pooled veenduma, et on teineteist märganud. Selleks saavutab jalakäija kontakti autojuhiga ning juht vähendab oma kiirust, mida iga terve nägemisega jalakäija on suutelina ka tajuma. Kusjuures nõuab uus reeglistik jalakäijalt lausa sõiduteele astumist pärast silmkontakti loomist autojuhiga. Olles ise roolis, annan siiski alati «vana seaduse» järgi teed jalakäijale ning ei oota temalt teele hüppamist.
Toon näite Tartu Annelinnast, kus Pikal tänaval armastavad jalakäijad igapäevaselt teele karata ilma auto poole vaatamatagi... Inimene kõnnib rahulikult, siis teeb üheksakümnekraadise järsu pöörde ning lajatab end sõiduteele. Antud lõigul on lausa viis ülekäigurada neljasaja meetri jooksul. Ilmselgelt on linnavõim teinud kõik endast oleneva, et kodanikud turvaliselt üle tee saaksid. Küll aga ei saa linnavõim tulla ignorantseid ning eluohtlikult käituvaid teelehüppajaid ise üle sõidutee talutama. Selleks peab igal jalakäijal endal alalhoidlikkus ning elementaarne viisakus pealuu sees olema.
Jalakäija eesõigus ülekäigurajal kehtib PÄRAST veendumist, et autojuht jõuab turvaliselt pidurdada ning on jalakäijat aegsasti märganud! On absurdne tuimalt teele keerata ja siis ohkida, et teda ei märgatud ning juhtus liiklusohtlik olukord või lausa liiklusõnnetus kannatanuga.
Mõistusevastasena kõlas ühe entusiastliku kommenteerija soovitus, mille kohaselt autojuht peab iga sebra juures pidevalt valmisolekus number üks olema... Paljud tädid ning muud vahvad tegelased ju jutustavad sebraposti ümber ega plaanigi üle tee minna - neil on seal miiting! Vaja maailmaasju arutada ning peatuvatele autodele käega vehkida - pole vaja peatuda, pole vaja! Lisaks on absurdne, kui tihedalt sebradega pikitud lõigul hakkavad masinad 5 km/h venima, kuna keegi võib suvaliselt teele hüpata äkki.
Olen ise pidevalt nii jalakäija kui ka autojuhi rollis liiklemas ning korduvalt ehmatusi saanud just autojuhina, mitte jalakäijana. Autojuht annab endale rohkem aru, mida üks vale arvestus liikluses kaasa toob.
Keskmine jalakäija ilmselgelt ei jaga ööd ega mütsi, tema arvates «näeb» auto ka pimedas, kuna autol on ju laternad. Jalakäijal ei ole ju laternat küljes! Kui ta ikka end kiivalt tumedasse ürpi riietab ning helkurit meelega külge keeldub panemast, on sellist n-ö kolli raske ka hädiselt valgustatud linnateel näha. Rääkimata maanteest, kus selline tume tont muutub nähtavaks alles kapotile maandudes.
Panen inimestele südamele - tehke end nähtavaks. Autojuht ei taha enda südametunnistusele elamata jäänud elu. Kandke helkureid ning ärge hüpake pea seljas autoteele. Mina autojuhina kannan helkurit ning hoian jalgsi liigeldes silmad lahti. Ma ei tee seda mitte kellegi teise jaoks. Täiesti iseenda jaoks teen.