Suhted kolleegidega, kursakaaslastega, klassikaaslastega ja romaanid väikelinnades on alati keerulisemad olukordades, kus üksteise nägemise asemel tahaks selga pöörata. See on ka põhjus, miks paljud valivad endale kaaslase teisest linnast, riigist või vähemalt ettevõttest. Erinevalt minust, kes oma ülemusega väljaspool tööaega suhteid soojendas ja nüüd end hõõguma aetud süte peal käimast avastas.
Olen esmakordselt olukorras, kus mul ei ole võimalik ignoreerida inimest ühise kontoripinna tõttu. Minu hulljulge samm enda tööandjaga nädalavahetusel puhkusele sõita lõppes arusaamatusega, sest asjaolu, et tal on kuueaastane laps, ehmatas mu asju pakkima ja reisile kiire lõpu tegema. Suutmata seisukohta võtta, kuidas antud olukorras käituda, olen pidanud targemaks temast eemale hoida. Isegi kui see on tähendanud arvutiekraani ees kaasa pakitud toidu söömist ja olematute tähtaegade tagaajamist. Oma käitumisega olen temas omakorda pahameelt tekitanud, mistõttu on suhted meie vahel pingelised. On viimane aeg sellele olukorrale lahendus leida.
Otsustasin pärast tööpäeva lõppu koju kõndida, et pead tuulutada ja lõplikule seisukohale jõuda. Hoolimata asjaolust, et ükski normaalne hing sellise paduvihmaga ringi ei hulkunud, pöördus minu poole meesterahvas ootamatu komplimendiga: «Tore, kui on ka praktilisi naisi, kes julgevad kanda vihmakeepi.» Oskamata reageerida, jäin talle sõnatult otsa vaatama. Kas see on uus popp lause, millega naistele läheneda või on ta tõepoolest vaimustuses vakstu- taolisest erkrohelisest keebist? Nähes minu külma reaktsiooni ehmatasin ta vabandama ja selgitama soovimatust mind solvata. Nägin muiet tema näol, kui ta silmas minu läbimärgi jalanõusid, millele järgnes ettepanek minna teed jooma. Suurest hirmust kodus ülemõtlemisest hulluks minna, pidasin kohviku külastamist meeldivaks ettevõtmiseks. Omaette mõeldes: «Kas tõesti kõik mehed ei otsigi avarat dekolteed, miniseelikut ja kontskingi?»
Peale lühikest jutustamist tundsin, et ei suuda enam oma murekoormat üksinda kanda ja vajan kedagi, kes mind kuulaks ja samas ka objektiivset nõu annaks. Valasin kõik enda probleemid talle laua peale. Tööleminekust on saanud igapäevane õudusunenägu, sest ma ei suuda ette kujutada suhet mehega, kellel on laps. Mida tähendab elu inimesega, kellel on ka teine elu ilma minuta? See võib küll esmapilgul egoistlikult kõlada, kuid laps teise naisega on nii suur osa tema elust, milles minul ei saaks kunagi oma rolli olla. Keset paanilist selgitamist segas võõras mu jutule vahele, küsides, kas ma tõesti muretsen tulevasest elust inimesega, kellega olen vaid paar korda väljas käinud. Ma jäin selle peale hetkeks vait, misjärel hakkasin naerma. Kella vaadates tõusis ta kibekärmelt lauast püsti. Lisades enne äraminekut, et võiksin alustuseks oma silmarõõme tundma õppida ja kolme kuu reeglit kasutada.
Isegi, kui tal oli plaan mind potentsiaalse huviorbiidina vaadata, siis tõmbasin sellele oma käitumisega korralikult vee peale. Kuigi pean tunnistama, et tema soovitus tundus mulle mõistlik. Ma olen küll kolme kuu reeglist varasemalt kuulnud, aga ei ole kunagi pidanud vajalikuks seda kasutada. Antud olukorras tundub see parim idee. Panen meie suhte testiperioodile, et õppida teineteist sõpradena tundma. Nii iseloomu, teineteise varjatud pooli, kogemusi, tulevikuplaane ja muud taolist. Seda kõike just seepärast, et tal on laps! See nõuab siiski suuremat vastutust oma otsuste eest ja tuleviku peale mõtlemist. Lisaks kõigele on tõepoolest rutakas otsustada «meie» üle teda tundmata.