Lugeja kirjutab: ohtlik võõras rikkus suvevaheaja

FOTO: SCANPIX

Anonüümseks jääda soovinud lugeja saatis meile kirja, milles meenutab vihatekitavat lugu hirmutavast ehitajast, kes teda lapsepõlves jälitas ja põõsastes luuras. Selle eest valis lugeja endale auhinnaks  Avoni LUXE huuleläike romantic rose.

See on lugu, mida ei tea ka minu kõige kõige lähedasemad inimesed. Aga nüüd, kui ma olen sellest üle, suudan ma rääkida sellest kõigile, sest sellest on, mida õppida.

Hetkel olen noor neiu, kes on kooli lõpetamas ja on pööranud enda elus uue lehe. Julgen öelda, et paljudel noortel pole sellist viha, mis on minu sisse aastatega kogunenud ja milles on süüdi kaks kuud kestnud eluperiood.

Olin siis veel umbes 12-aastane, nautisin enda suvevaheaega suuremalt jaolt õues olles. Meil oli oma kindel kamp, kõigil lastel oli kaks maja vahet. Olime päevad läbi varahommikust hilisõhtuni ninapidi koos. 

Läksin ühel hommik jälle kaks maja edasi sõbrannale külla, kus me lõbusasti oma aega sisustasime. Sealt saidki alguse minu elu kaks kõige kohutavamat kuud.

Sõbranna naabrimaja oli hakatud ümber ehitama, ehitajate seas oli ka üks noorem mees - julgen pakkuda, et 19 või isegi 20 aastat vana. Aja möödudes sai ta meie tänaval elavate laste suureks iidoliks, sest ta oli ju siiski nii vana, aga suhtles meiega.

Olin üks päev isa ja emaga kodus, kui sõbranna tuli minu juurde, et üht kirja minu kätte toimetada. Ta andis selle mulle veel naerdes üle. Kui ma kirja lahti tegin, oli seal minu nimi ja südameid täis leht. Ma juba teadsin, kellelt see on, ja sellest hetkest hakkasin ma kartma. Tõmbasin kiiresti selle kirja nii väikesteks tükkideks kui võimalik ja viskasin ära. Tahtsin kiiresti kodust eemale saada ja läksin rattaga sõitma, kuni isa mulle kurja häälega helistas ja küsis, kus ma asun, et ta tuleb ja võtab mu peale. Autosse istudes küsis isa, millega ma olen hakkama saanud, et täisealine ehitaja mulle selliseid kirju saadab. Hakkasin nutma ja ütlesin, et ma ei tea. Ma ei teadnutki ju miks see nii oli. Mul keelati väljas käia siis, kui ehitaja lastega koos oli. Ehk siis enamasti ma istusingi lihtsalt kodus. Lõpuks hakkas ehitaja märkama, et ma ei käi enam õues ja tal tuli kasutusele võtta kavalaid plaane, kuidas mind välja saada. Esimene kaval plaan oli see, et ta pani lapsed mulle valetama.

Mulle helistati, kutsuti välja ja öeldi, et ehitajat ei ole seal. Kohale jõudes sain ma olla 30 minutit rahulikult, kuni järsku oli ehitaja platsis. Pilt, mis mulle alatiseks meelde jääb, on see, kuidas ta tahtis, et ma näeksin, kuidas ta minu nime enda käe peale lõigub ja südame ümber teeb. Kiiresti koju minnes olin ma selleks ajaks sada protsenti kindel, et tänavale ei lähe ma enam kunagi. Otsisin siis endale asendustegevuse. Iga kord uksest välja astudes vaatasin ma enne aknast välja, veendumaks, et ehitajat ei ole seal, sest tal oli kombeks mu maja juures hiilida.

Alati lõppes see sellega, et kuigi ma enne minekut kontrollisin aknast, kas õhk on puhas, siis ikkagi tuli ta kuskilt põõsast välja. Naljakal kombel ei teinud ta midagi, lihtsalt vaatas ja jälitas. Ma olin lõpuks nii hirmu täis, et olingi ülejäänud suve enda toas.

Üks hommik äratas ema mind üles, endal nutt kurgus. Ta palus, et ma kiiresti vetsu läheks ja ukse lukku paneks, sest ehitaja seisis maja ees, tegi suitsu ja tal oli mingi püstolilaadne ese käes. Me ei helistanud politseisse, sest ma ei tahtnud. Helistasime isale, kes kohale tulles veendus, et tegu on mängupüssiga ja ajas ehitaja ära. Pärast seda oli ehitaja tänavalt kadunud. Hiljem sain teada, et ta oli sattunud haiglase, sest rattal tuli esiratas ära ja mõlemad käeluud läksid puruks. Ma loodan, et see oli karma. Igatahes pole ma teda sellest ajast saati enam näinud.

Mul on siiani nii kahju, et me politseisse ei helistanud. Ta oleks ju saanud vastava karistuse. Aga seda ma mõtlen alles nüüd, sest minu kartusest ja põdemisest on välja kasvanud viha. Ma tean, et ma olen sellest inimesest vaimselt tugevam, ma vaataks talle näkku ja küsiks, miks ta seda tegi. Miks sa pidid ühe lapse elu nii pea peale keerama? Ma saan vaid soovitada neile, kellel on samasuguseid olukordasid olnud, kohe politsei poole pöörduda, et halb inimene saaks karistada. Ma kahetsen, et see inimene elab enda elu praegu rahulikult edasi. See on asi, mis painab mind nii kaua, kuni ma ise ta üles leian ja temaga räägin.

Tagasi üles