Sten Sang: kepikõnd on pehmodele?

Sten Sang

FOTO: Erakogu

«See küll sport ei ole! Kuradi soomlased!» Just selliseid järelhüüdeid olen saanud Tartus turusillal ja Tasku kaubakeskuses. Põhjuseks muidugi käes olevad kõndimiskepid ning nendega liiklemine. Miks keskmine eestlane nii negatiivselt suhtub sellesse sportimisviisi ja kas tõesti vaid soomlased ning pehmod harrastavad kepikõndi?

Aina suuremaks muutuv kõhuümbermõõt ning pitsitavad suvepüksid sundisid end liigutama. Esmavalikuks sai kerge sörkjooks, mis lõppes imitatsiooniga kopsude sisselangemisest. Ilmselgelt ei sobi jooksmine igaühele ning tuli sobivamat liigutamisviisi edasi otsida. Varasem kogemus tõestas, et tavaline jalutamine ajab omakorda selja valutama. Lisaks ei ole niisama ringikõmpimises erilist spordielementi seeski.

«Aga mine jõusaali siis,» rõkkaks keskmine soovitamisaldis eestlane. Been there, done that. Juba varajasest teismeeast karglesin mööda jõusaaliaparaate kui marutõves jänes. Erilist tulemust väga ei järgnenud, kuid lolli järjekindlusega jätkasin rauaga rassimist tubli viisteist aastat. Kuni tuli ehmatav diagnoos ja tungiv nõue reumatoloogilt jõusaaliga lõpparve tegemiseks. Jätkamise korral veereksin ringi ratastooliga ning saaksin seetõttu halvustavaid pilke. Keskmine eestlane diagnoosiks mul ilmselt purjus peaga avarii tegemise või vettehüppe.

Tookord Tasku kaubakeskuses kommentaarirahe alla jäädes mõtlesin, kui pealiskaudsed ja üldistavad inimesed on. Mulle halvustavalt järele hüüdnud noormees ei saa iial teada, mis põhjusel ma end nii liigutan. Võib-olla olen üle elanud ränga trauma ning teen nüüd kõik, et keha toonusesse saada. Selle õela kommenteerija pisikene aju ei küündi nii kaugele, et oma ninaotsast kaugemale näha. Oma väikluses ja piiratud maailmavaates teeb ta edasi veel haiget ning solvab palju jaksab.

Olen ka ise kiirelt nõmedaid hinnanguid andnud. Mõni päev tagasi märkasin parklas üle nelja parkimiskoha laiutajat. Panin talle kiire diagnoosi ning piidlesin juhti vihkava pilguga. Sekundi pärast saabus mu ennatlikku hinnangusse muutus - sõidukile oli järele ühendatud käru. See tingiski viltu parkimise ning minupoolse väära hinnangu andmise. Tundsin tol hetkel end väga kummaliselt, olin just andnud hävitava hinnangu väga vähese info põhjal ning tuginedes oma senisele kogemusele. Aju töötab oma kummalisi radasid pidi ning annab kiireima ja lihtsaima vaste. Kas see vaste just korrektne on, sõltub eraldi igast ettesattuvast olukorrast.

Jõusaaliaegadega seoses meenuvad kirkad hetked. Väga meeleolukas on riideid vahetada koos härraga, kes armastab kogu kehale õhuvanne võtta. Aegamisi raseerib ta kraanikausi juures nägu ning hoidub sessiooni lõpuni rätikut ümber alakeha paigaldamast. No, olgu, ju riietusruumis võibki end vabamalt tunda. Mis aga toimub samal ajal treeningsaalis? Seal on aroomideparadiis. Õnnelikel hetkedel ka higijärved maas. Mingil hetkel tekkis mu lemmikjõusaali eriti vängelt lõhnavate sõprade seltskond. Nende poolt eritatav aroom ei meenutanud enam higi, vaid kuivkäimla odööre. Püüdsin pikka aega leida päevas sellist hetke, millal neid lilleõisi kohal ei ole. Lõpuks loobusin, kuna sattusin oma ponnistustest hoolimata pidevalt lõhnabukettidega samaaegselt trenni.

Minu valik langes kõndimiskeppidele ka sel põhjusel, et Tartu soodustab igati värskes õhus sportimist. Siin linnas on lausa eraldi kõnni- ja jalgrattateed, kuhu lemmikloomadega jalutajatel asja pole. Mu eelmise elukoha Pärnuga võrreldes nagu öö ja päev! Pärnus lookleval tuntud Jaansoni spordirajal ei näegi seal muud, kui ainult koeri ja veel kord koeri. Paljud neist rihmata ringi jooksmas ning ülejäänud nööridega risti üle spordiraja.

Üks kurioosne erinevus veel Tartu ning Pärnu koeraomaniku mentaliteedis on väljaheite koristamine või mahajätmine. Keskmine Pärnu kõnnitee sisaldab endas arvukalt pruune üllatusi. Samal ajal näeb Tartus väga viisakaid lemmikloomapidajaid, kel eranditult kotike näpus. Minu lugupidamine teile! Olen silmitsi seisnud sellisest viisakast ning teile ilmselt harjumuspärasest käitumisest äärmiselt erineva mentaliteediga ning oskan muutust hinnata. Oma osa on siin ka Pärnu linnavõimul, kes ka palve peale ei paigalda prügikaste probleemsesse piirkonda. Ametnik vastab vaid kuivalt, et planeering ei näe ette ning asi mott.

Esimene nädal värske pseudosportlasena on mõnusalt möödunud. Enam ei mõtle ma treeningule kui kohustusele, vaid võimalusele kogu keha lihastoonust tugevdada. Läbi selle on vähenenud liigesvalud, paranenud on unekvaliteet ning mis kõige tähtsam - ka paarisuhe saab värskust juurde. Üldine enesetunne on parem ning energiat armsama jaoks jagub rohkem. Valitud spordivahendi nimetuse mainimine peres on loonud kelmikaid olukordi, mis vägagi meeldiva lõpu leidnud. Head kepikõndi, armsad lugejad!

Tagasi üles