Ene Talvist: mitte ainult «Kättemaksukontorist»

Ene Talvist

FOTO: Erakogu

Ene Talvist on hariduselt psühholoog, pereterapeut ja holistilise regressiooni terapeut. Oma töö tõttu puutub ta kokku nii täiskasvanute kui lastega, kes pärast teles nähtud vägivalda oma hirmudest ülesaamiseks professionaalset abi vajavad. Seetõttu soovib ta väljendada oma muret ja panna inimesi järele mõtlema, mida annaks teha, et vägivalla näitamine vähemalt lasteni ei jõuaks.

«Kättemaksukontori» esimestel hooaegadel olin selle kodumaise sarja kirglik vaataja. Olin rõõmus, et ometi on tehtud selline – ja veel kodumaine!- krimisari, mis on tehtud humoorikas võtmes ja kus kuritegusid vaid markeeritakse, liialdamata vere ning vägivallaga. Ja karakterid! Olin uhke, et meil on nii andekas stsenarist Mihkel Ulman, nii võrratud näitlejad ja kõik need teised sarja loojad.

Aegamööda mu vaimustus jahtus. Ikka rohkem oli kordi, kus kuriteo ja kurjategijate kujutamisel oli minu jaoks hea maitse piir ületatud. Vahel mõtlesin kaastundlikult näitlejate peale – mida küll teeb julmuse või õuduse kehastamine nende psüühikale. Aga noh – suured inimesed, ise teavad.

Siis saabusid osad, mille vaatamise katkestasin, sest hakkasin hoolima enda psüühikast. Oma eriala tõttu tean, et kõik kogetu jätab jälje ja miks ma peaksin oma psüühikat ise vabatahtlikult risustama?

Kui ma paari kuu eest nägin «Kättemaksukontori» seda osa, kus ühel naisel ähvardati pea kreissaega maha võtta, sai mul mõõt täis. Sest mitte ainult ei ähvardatud, vaid näidati ka tapariista ja naise paanikat selle kõrval seistes. Väga hästi mängitud, peab ütlema.

Edasi ma ei vaadanud. Mõtlesin, mis on küll nende inimeste peades, kes sellist sadismi meie kodudesse jagavad, kusjuures hästi teades, et saate andunud fännideks on väga noored tüdrukud.

Mul oli häbi ja olin vihane, et me ei oska hoida isegi mitte oma lapsi.

Tahtsin appi karjuda, kohe kirjutada. Jätsin selle tegemata, sest vihaga pole see mõistlik. Küsisin endalt, kas reageerin üle. Jagasin oma muret ja pahameelt kolleegidega. Nad julgustasid mind siiski kirjutama, sest nendegi meelest väärib probleem teadvustamist. Jäin ootama emotsiooni lahtumist.

Kuni ... mu vastuvõtule saabus järjekordne laps, kes ei saa hirmude tõttu magada. Temal sai see alguse 8-aastasena nähtud «Kättemaksukontori» võikast stseenist. Vaene laps oli võidelnud hirmudega terve aasta, igal õhtul magama minnes ja ööselgi ärgates. Tegu ei olnud üliargliku jänkukesega. Lasteaia ja kooliga oli ta hästi kohanenud, koolis tuleb hästi toime, teeb sporti. Sarja hakkas vaatama Sepa ja Avandi pärast.

Üksikasjadesse ma ei lasku, kliendisaladus, teadagi. Küll on mul olemas nii lapse kui tema vanemate heakskiit sel teemal kirjutada ja nõusolek nende lugu näiteks tuua.

«Kättemaksukontor», sugugi mitte lastesaade

«Kättemaksukontori» menust laste seas kirjutas möödunud aasta 13. oktoobril Arteris Verni Leivak. Sealt väljavõte:

«Olgu kohe öeldud, et stsenarist Mihkel Ulman sihtrühmana väikesi tüdrukuid silmas ei pea – sarjas on laipu ja mõrvu, armastust ja flirti, intiimseid ja jõhkraid stseene, tõsi küll, mitte.

Nii et võimalust, et kolm tegusat daami just väikeste tüdrukute iidoleiks saavad, ei osanud keegi uneski näha. Tegevprodutsent Kädi Rammula tunnistab, et siht­rühmana peeti silmas küll noori, aga pigem siiski keskealisi närvikõdi vajajaid, ja nii see ka esiti läks.

«Võib-olla Oti ja Märdi (algul lõid kaasa ka Ott Sepp ja Märt Avandi – toim) tõttu, aga sestpeale, kui peategelasteks said kolm naist, muutus vaatajaskond kõvasti-kõvasti nooremaks,» täpsustab ta.

TNS Emori tänavu jaanuarist oktoobri alguseni tehtud uuring kinnitab, et «Kättemaksukontor», sugugi mitte lastesaade, on erakordselt populaarne just alla 15-aastaste seas.»

On täiesti selge, et  selles mõttes on sari väljunud kontrolli alt, hakanud elama oma elu. Nii juhtub. Aga see paneb tegijatele/näitajatele ka eriti suure vastutuse. Terve suve on sari eetris olnud argipäeviti kell 20 ja pühapäeviti 19.30. Kell 14 on saanud lisaks ka kordusi vaadata.

Nii nagu suitsu ja alkoholi ei müüda alaealistele, peaksime takistama neile ka julmuse näitamist. Kas siis näitama hilisemal kellaajal (nagu alkoholireklaami) või üritada muuta kurssi ja teha edaspidi leebemaid osi. Või midagi veel paremat. Igal juhul peame ilmsiks tulnud uue sihtgrupi ja selle haavatavusega arvestama, kui vastutustunnet vähegi on.

Seepärast on minu meelest väär reklaamida ka hilja õhtul näidatavaid detektiivfilme kõige verisemate kaadrite abil, mida täiskasvanulgi võigas vaadata, juba sel ajal, kui lapsed veel sugugi magama pole läinud.

Üldse jääb telerit vaadates mulje, et mõrv on üks igapäevane, iseenesest mõistetav asi. Lõin huvi pärast www.kava.ee otsingusse märksõna «mõrv». Vastused tulevad seal korraga  vist kuni saja kaupa. Igatahes näidati kõikide kanalite kohta 100 saadet, osa sealhulgas mitu korda, mida näidati 5 ööpäeva jooksul.

Sõnaga «armastus» seondunud 100 saate näitamiseks kulus 7,5 ööpäeva. Ühe ööpäeva kohta 20 nimetust mõrva kohta ja 13 nimetust armastuse kohta. Kas nii peabki olema? Milliseid väärtusi see lastes kujundab? Mida nad õpivad? Nad õpivad ju kogu aeg, iga kogemus õpetab.

«Sõprus» - vaid 26 (!) nimetust 15 ööpäeva kohta. Neist Eesti kanalitel vaid «Ameerika paps» ja «Väike maja preerias» (2 korda).

Saan muidugi aru, et sellise kiire otsinguga saadud andmed ei pretendeeri korralikule statistikale. Ometi kinnitab see väga ilmekalt igapäevasel telerivaatamisel tekkinud masendavat muljet.

Riigitelevisioonile pole ses suhtes midagi ette heita. Kui peletada lapsed eemale uudiste ajaks, on turvalisus enam-vähem garanteeritud.

Lapsevanema esmakohus on tagada lapse elu, tervis ja turvalisus. Kas riigi kohus ka? Kas erakanalid on väljaspool meie riiki? Kelle vastutusala on laste psüühika mõjutamine televisiooni kaudu? Pean silmas valitsuse ja riigikogu taset. Mida kostavad erakanalite juhtfiguurid?  Mida ühiskondlikud organisatsioonid? Mida igaüks saaks teha teleris näidatava vägivalla vähendamiseks? Oleks huvitav lugeda teie kõigi vastuseid. Avalikke, sest see puudutab kõiki lastega perekondi. (Siinkohal märgin igaks juhuks, et ma ei kuulu ühtegi erakonda ja ei valmistu kohalikeks ega kohatuteks valimisteks.) TV3 võiks olla Eestimaa uhkus kogu aeg, mitte ainult enne jõule.

Kui turvalisusest räägitakse riigi tasemel, on enamasti juttu füüsilisest turvalisusest, politsei ja päästeameti tublist tööst, vahel ka turvalisusest koolis. On ka avaldatud protsente psüühiliste häirete sagenemise kohta ja et antidepressante ostetakse üha rohkem. Kahjuks pole see ammu enam uudis, vaid kõigile teada tendents.

Psühholoogid, nõustajad, psühhiaatrid, psühhoterapeudid teavad palju psüühilisest kaitsetusest, aga sellest räägitakse rohkem omavahel ja vähem avalikult. Kuna ennetamine on parem kui tagajärgedega tegelemine, üritasin siin anda oma tagasihoidliku panuse.

Lõpetuseks edastan ka eelnimetatud lapsevanemate sõnumid:

1. Muuta «Kättemaksukontori» kellaaega hilisemaks.

2. Mõelge läbi, kellele tahate seda näidata (vanusepiirangud).

3. Lapsevanematele paneme südamele: mõelge, enne kui lubate lastel seda seriaali vaadata. Oli suur üllatus, et üks seriaal võib lapsele sellised hirmud tekitada. Hea, et lõpuks abi osisime ja et hetkel on kõik kontrolli all.

Tagasi üles