Kui eelmine nädal kirjutasin, kuidas kartsin, et tegin ennast ülemust välja kutsudes lolliks ja valmistusin mõtetes endale uut töökohta otsima, siis nüüdseks võin öelda, et see oli üks hea idee paljude halbade seast. Pean nõustuma vanade tarkadega, kes olid vaprad väitma, et julge hundi rind on rasvane.
Pärast mitut päeva pettunult arvutiekraani ees istumist sain oma telefonile reede lõuna ajal kauaoodatud vastuse: «Tulen sulle kell 6 järele, saada mulle oma aadress». Suurest imestusest kergitasin kulmu ja lugesin saabunud sõnumit vähemalt kümme korda, enne kui aru sain, et ei tohi endale sellise ootamatu käskiva kõneviisi pärast kortse tekitada. Kuna ma tegin talle ise ettepaneku töövälisel ajal koos välja minna, ei olnud mul võimalik ka viimasel minutil ära öelda. Valed sõbrannade haigestumisest ja naabri kassi hoidmisest oleksid olnud häbiväärselt läbinähtavad. Saatsin talle oma aadressi ilma igasuguse pikema selgitusteta.
Planeerimata suursugust kohtingut ootasin teda enda maja ees teksapükstes ja T-särgis sama täpselt nagu Šveitsi kell. Autosse istudes tegin kiire ettepaneku McDonald’sisse rämpstoitu sööma minna, mille peale ta muigas, öeldes: «Mul on parem idee». Peale natukest tiirutamist peatusime Burger Kingi ees ja mõne aja pärast seisimegi järjekorras, et endale hamburgereid tellida. Tundsin end selles olukorras sama kohmetult nagu väike laps, kes publikule esinedes suurest pabinast kleiti ülespoole rullima hakkab. Ta ei teinud seda mulle ka kergemaks oma teravate naljadega. Oli see tema jaoks koomiline või mitte, kuid mõne aja pärast võttis ta mind korralikult pihtide vahele. «Kas sa käid tihti reede õhtuti ülemustega väljas?» Suutmata rahulikuks jääda nähvasin talle vastu: «Kas sa käid tihti enda alluvatega reede õhtuti väljas?»
Hamburgerid kandikutel otsisime endale vaiksemat kohta, kuhu maha istuda. Seejärel hakkas ta ilma aega raiskamata minu minevikus tuhnima. Kuigi mõned arvavad, et jutud eelmisest elust hävitavad uut suhet, siis antud olukorras pooldasin kiiret üksteise tundma õppimist aeglasele palli veeretamisele. Tihtipeale räägivad mälestused elu keerdkäikudest enese eest, andes mõista inimese elukogemusest, küpsusest ja olemusest.
Üksteise võidu kõige naljakamatest kohtingutest jutustades naersime nii, et kõrvallaud tundis ennast häirituna. Oma esimest filmiõhtut tüdrukuga kirjeldades rääkis ta mulle olukorrast, kus preili saabus ukse taha koos oma isaga, kes sama vapralt üle lävepaku astudes ennast mugavalt diivani peal sisse seadis. Ajast edasi lennates jutustasime viimastest äpardumistest, kasutades palju ettevaatlikumat kõnepruuki. Liigne pahameel oleks mõista andnud hinges peidus olevast pettumusest ja ilustamine igatsusest. Samal ajal ei tohi teist süüdistada lahku mineku põhjustes ega ka ennast mustaks lambaks materdada.
Kõige õpetlikumate kogemusteni jõudes jutustas ta mulle loo naisterahvast, keda pidas oma eluarmastuseks, kuni õppis vahet tegema kinnisideel ja õigetel tunnetel läbi valusa aga õpetliku õppetunni. Rääkides avameelselt oma mägironija iseloomust, kirjeldas ta mulle olukorda, kus üritas aastaid keelatud vilja enda kõrvale meelitada. Lõpuks, kui oli omadega mäele jõudnud, ei tundunud naabrimehe muru enese õue peal sugugi enam nii roheline. Kuid kui poldid logisevad, siis vaevalt ükski konstruktsioon kaua püsti seisab. Peatselt koputas karma uksele ja tüdruk lippas teise naabrimehe õuele. Ennekõike oli see ego, mis taltsutamata hobusele sarnaselt märatsema hakkas. Pärast ürgset võitlust iseendaga sai ta aru, et tegelikult ei olnud see suhe mõeldud kunagi toimima. Kuid selleks, et õppida vahet tegema egol ja hingel, tuleb ka sellised teekonnad läbi käia.
Peale õhtusööki palusin ennast koju saata ja tänasin meeldiva seltskonna eest. Vastutasuks sain sooja kallistuse kutsega minna järgmisel nädalal tema sõpradega ookeani äärde suvilasse. Ei sõnakestki, miks ta oma vastusega nii kaua ootas.