Doktor Piia-Heidi Kreegimäe annab laste hammaste tervise portaalis Kiku head nõud, kuidas last hambaarstile minekuks ette valmistada, et esimene arstilkäik last ära ei hirmutaks.
Kuidas käituda, et laps ei hakkaks hambaarsti kartma?
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
5. september 2013, 12:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iga hambaarst peaks lähtuma sellest, et ravida tuleb last, mitte konkreetset hammast. Laps pole miniatuurne täiskasvanu. Tema närvisüsteem on labiilne, mistõttu meeleolud vahelduvad kiiresti, organsüsteemid on alles arengujärgus. Lapse mälu talletab juba väga varases eluperioodis saadud elamusi. Negatiivne kogemus lapseeas võib põhjustada kartlikkust ja hirmu edaspidi.
Põhjapanevaks aluseks heale koostööle hambaarsti ja lapse vahel on lapse esimene visiit, mis peaks toimuma esimesel või teisel eluaastal. On vajalik, et lapsevanemad oleksid teadlikud hambahaigustest ja nende ennetamisest ema rasedusperioodil ning imikueas, omaksid teadmisi lapse tervislikust toitumisest, suuhügieenist ja fluori toimest. Sellekohast teavet jagatakse rasedatele emade koolis, nõuandeid võib anda ka iga hambaarst.
Esimeseks visiidiks hambaarsti juurde tuleb vanemal laps ette valmistada. Sageli närveerivad ema-isa liigselt, saates last hambaravitooli sõnadega «ära karda, arstitädi ei tee sulle haiget» või «puur ei ole valus» ja ongi tehtud viga, mida hiljem on raske parandada.
Veel halvem on, kui laps on kodus kuulnud täiskasvanuid või endast vanemaid lapsi rääkimas oma ebameeldivatest kogemustest hambaarsti juures. Kõige rohkem kohutab lapsi teadmatus, mida temaga hambaarsti juures tehakse. Laps avastab maailma lõputute küsimustega «miks» ja tahab saada oma küsimustele ka vastust. Seetõttu teeb väga õigesti see lapsevanem, kes räägib lapsele, miks on vaja hambaarsti juures käia, millepärast on vaja hambaid pesta, mida on kasulik süüa, et hambaid tervetena ja ilusatena hoida ja mida mitte. Rääkima peaks muuhulgas ka sellest, kuidas hambaarsti juures käituda ja üldjoontes ravi iseärasustest. Ei ole õige kasutada seejuures sõnu «valu», «haiget saama» ja puurimise asemel rääkida hoopis «harjakesega puhastamisest, et lahti saada sööbikutest ja pisikutest, kes hambaaugus elavad».
Hea käitumise korral hambaarsti juures tuleks last kiita ja kui midagi n-ö preemiaks lubada, siis mitte maiustusi, vaid pigem mõni väike mänguasi. Hea käitumine ei tohiks olla lapsele vahendiks ema-isa käest midagi välja pressida. Võimaluse korral tuleks valida hambaravikabinet, kus on lapsesõbralik miljöö: tuttav hambaarst ja mängunurk koos mänguasjadega. Laps vajab turvalisust, seepärast on soovitav, et ta käiks ühe kindla hambaarsti juures, kellega saavutatakse hea kontakt, keda laps usaldab või kes ravib ka lapse vanemaid.
Lastega tegelevad arstid teavad, kui oluline on esimene visiit, kus laps lihtsalt tutvub ümbrusega, sõidab ravitooliga jne. Väikelast võib ravida ka ema süles – peaasi et laps tunneks end turvaliselt. Lapsel võib olla üleüldine hirm arstide-õdede suhtes, ta võib karta «nõela» ja «puuri». Nendega tuleb lasta lapsel tutvuda ja sellega võib esimene visiit piirdudagi. Järgmisel korral alustatakse raviga ja tehakse mingi lihtne profülaktiline protseduur või ravitakse kõige väiksem hambaauk, minnes järk-järgult tõsisemate probleemide juurde, jättes näiteks hamba väljatõmbamise kõige viimaseks. Selline on õige taktika. Paraku jõuab üksjagu vanemaid esmakordselt lapsega hambaarsti juurde alles siis, kui lapsel on põsk paistes või hambavalu tõttu on mitu magamata ööd selja taga.