Margit Hakomaa: seenekorjamine on ohutu hobi

Õpetaja ja õpilased: Margit Hakomaa näpunäidete järgi õpivad algajad seenelised, teiste seas ka Pädaste mõisa üks omanik Imre Sooäär, kuidas seenehabeme järgi kaseriisikat ära tunda.

FOTO: Markko Pärtelpoeg

Margit Hakomaa veab mõnuga sõpru metsa seenele ja on kirglikult seeni jahtides Eestimaa risti-põiki läbi sõitnud. Ta julgustab inimesi metsa minema, sest seenekorjamine ei ole sugugi ohtlik.

Margit Hakomaa

FOTO: Marina Puškar


Margitil jagub häid seenekohti Muhu saarest Narvani ja Tallinnast Rõugeni. Seened on üks tema suurtest kirgedest, nagu golfimängijal golf ja surfaritel surfilaud. Tema autost ei puudu kunagi seenekorv, seenenuga ega kummikud. Usina seenekorjajana on ta sel aastal metsa jõudnud vähemalt paarkümmend korda.

Algajale piisab kolmest sordist

Algajal seenelisel soovitab Margit esmalt ära õppida kolm liiki seeni: riisikad, pilvikud ja puravikud. Muu tarkus tuleb tasapisi raamatute ja kogemuste abil.

Igal seenesõbral võiks kodus olla paar raamatut, millest vajadusel abi nõutada. Aeg-ajalt tasub uuendatud versioonid üle vaadata, sest mine tea, milline tuttav seen vahepeal mürgiste sekka on arvatud.

Hiljuti ühes peres raske seenemürgistuse põhjustanud rohelise kärbseseene võiks raamatust üles otsida küll ja seda maitsva söögiseene sirmikuga võrrelda.

Mõlemal seenel on seljas «seelik». Kärbseseenel on see tugevasti kinni, kuid sirmikul käib nagu sukapael üles-alla. Ka ei kasva roheline kärbseseen kunagi nii suureks, kui suur sirmik, mis on tõeliselt «pirakas seen» - läbimõõduga kuni 30 sentimeetrit. Hoopis reaalsem on metsas segi ajada valget kärbseseent ja šampinjoni.

Kupatamisega ei tasu liialdada

Metsaminejatele annab Margit vihje, et porgandiriisikaid juba on. «Kuuse- ja porgandiriisikad on Eesti metsade trühvlid - olen porgandiriisikat lausa toorelt söönud,» räägib Margit.

Üheks suurimaks patuks ongi tema sõnul see, et inimesed porgandiriisikaid või ka kukeseeni kupatama kipuvad. Ülejäänud seente puhul kupatamisest aga siiski ei pääse.

Kuivata ja külmuta

Margit soovitab seeni kuivatada, sest jahvatatud kujul saab neid lisada ükskõik millise lihahautise juurde, näiteks Burgundia tüüpi lihapajale. Toidu maitsestamiseks sobivad eriti hästi tugevad maitseseened, nagu sirmik, hobuheinik, soopilvik ja porgandiriisikas. Väga õrnu seeni, näiteks kivipuravikke toidule lisades jälgi, et need üle ei küpseks.

Sirmikut võib lisaks hõrgule šnitslile proovida ka teistmoodi, veeretades ise valmistatud kanahakkliha ja sirmikutükid pallikesteks. Sirmiku jalad, mis tavaliselt üle kipuvad jääma, võib aga keeta puljongiks.

Seenearoom ja maitse säilivad ülihästi, kui neid omas mahlas külmutada. Selleks kallab Margit kuivad seened potti, lisab vaid poole sõrme jagu vett, veidi soola ja kuumutab läbi. Edasi tõstab ta kuumutatud seened minigrip-kotikestesse - õhumulle ei tohi sisse jääda! - ja pistab külma. Selliselt valmistatud seened säilivad vähemalt pool aastat.

Margit usub, et seentega toitu päris ära rikkuda polegi võimalik. Ainukeseks murelapseks on vaid sapipuravik, mis pannitäie kihva võib keerata.

Kel seeneisu peale tuli, kuid metsas eksimist kardab, sellele annab Margit Hakomaa hüva nõu: leia selline mets, mis asub suure tee või mere lähedal. Kui merekohin või teelt kostvad hääled pidevalt kõrvus püsivad, on eksimine suhteliselt võimatu. Päris võõrasse kohta seenele minnes võtab aga ka tema kaardi alati kaasa.

Tagasi üles