Kui laps kurdab, et õpetaja kiusab

Foto: Panther Media/Scanpix

Kool on koht kus, on koos palju erinevaid inimesi, lapsi ja täiskasvanuid. Seal, kus on koos inimesi, tuleb ette ka konflikte. Konflikte juhtub nii laste kui ka täiskasvanute vahel. Kui konfliktid mingil põhjusel ei lahene ning ühel osapoolel on teisega võrreldes rohkem jõudu või võimu, võib asi muutuda kiusamiseks, kirjutab «Julged hoolida» Facebooki lehel Lastekaitse Liidu ajakirja «Märka Last» peatoimetaja Merit Lage.

Võta lapse öeldut tõsiselt!

Kui laps kurdab, et keegi teda kiusab, olgu tegu kas kaasõplastega või mõne õpetajaga, tuleks kindlasti lapse sõnu tõsiselt võtta. Tõsiselt võtmise alla ei kuulu sellised fraasid nagu «Kindlasti ei mõtle ta seda tõsiselt», «See pole mingi probleem, sulle ainult tundub» jne. Tõsist suhtumist saab täiskasvanu näidata aktiivse kuulamise kaudu, peegeldades tagasi lapse ütlusi, tundeid ja esitades täpsustavaid küsimusi. Näiteks ütleb laps: «Ta lihtsalt pani mulle kahe!». Üks võimalus, kuidas vanem saab öeldut tagasisidestada, on: «Mulle paistab, et sa tajud seda olukorda ülekohtusena?» ja seejärel «Oskad sa selgitada, mida sa täpsemalt mõtled, kui ütled, et lihtsalt pani...?».

Edasi tasuks uurida lapse käest, kuidas laps saab aru kiusamisest, ja selgusele jõuda, kas tegu on kiusamise või konfliktiga. Kiusamise all mõistetakse korduvat ebavõrdse jõupositsiooni ärakasutamisest tulenevat pahatahtlikku käitumist kellegi suhtes. Konflikt on aga pigem ühekordne nähtus, kus lähevad vastuollu inimeste soovid, vajadused, väärtused vms. Konfliktiga võib olla ka tegemist siis, kui samade osapoolte vahel on olnud enne konflikte, kuid need on lahenenud. Kiusamise puhul aga lahendusi pole. Rääkimine sellel teemal aitab lapsel endal ja lapsevanemal selgusele jõuda, mis toimub.

Aruta koos lapsega läbi tegevusplaan

Enamasti on konfliktidele võimalik lahendus leida ja kui tegu on kiusamisega, peab see lõppema! Uuri, kas lapsel on mõtteid ja ideid, mida tema saaks teha, et olukord laheneks. Näiteks rääkida õpetajaga avatult ja seejärel leppida kokku lahendus, paluda klassijuhatajat appi suhteid vahendama ning suhtluslepet sõlmima jne. Last lahendust otsima ergutades ja enda lahendusi esialgu tagaplaanil hoides, areneb temas vastustunne ja lahenduskeskne mõtlemine.

Ka kiusamise puhul võib abi olla sellest, kui laps avatult ja lahenduskeskeselt räägib õpetajaga või pöördub (koos vanemaga) abi saamiseks esialgu klassijuhataja poole ja seejärel kooli tugimeeskonna ja/või õppealajuhataja poole. Kiusamise puhul ei saa lahenduseks lugeda seda, kui laps keeldub ise midagi ette võtmast ja keelab seda ka täiskasvanul. Enamasti on aga asi kiusamiseni jõudnud just selle tõttu, et mingil põhjusel pole need lahendused töötanud, mida laps on kiusamise lahendamiseks/lõpetamiseks kasutanud. Kiusamise puhul vajab laps täiskasvanu toetust ja abi.

Pöördu õpetaja poole

Olukord võib laheneda, kui pöörduda otse õpetaja poole. Kõige parem on seda teha siis kui lapse ja lapsevanema emotsioonid (juhul kui neid on olnud) on rahunenud. Näiteks «Tulin teie jutule, kuna olen mures oma lapse pärast ega tea, kuidas seda olukorda lahendada. Laps räägib, et ta tunneb, et kohtlete teda teistest erinevalt/ülekohtuselt vms. Kuidas seda olukorda koos lahendada?». Sellisele kohtumisele võib vahendajana kaasata ka klassijuhataja. Sõbralikult pöördudes võib selguda, et osapooled pole teineteisest aru saanud, tegemist on üksteisest möödarääkimisega vms, ning lahendus võib saabuda väga lihtsa osapoolte vahelise kokkuleppe kaudu. Lahendus on see, et konflikt laheneb või kiusamine lakkab ning õpilane ja õpetaja suudavad omavahel normaalselt suhelda, ilma et kumbi tunneks ülekohut või saaks haiget.

Klassijuhataja/õppealajuhata või tugimeeskonna (sotsiaalpedagoog, koolipsühholoog) kaasamine

Nimetatud inimeste poole võib alati lapse koolimurega pöörduda ja eriti siis, kui konflikt pole lahenenud ega kiusamine lõppenud. Oluline on olukorrale lahendus leida võimalikult kiiresti.

Kool on kohustatud tagama igale lapsele turvalise õpikeskkonna ning võtma ette abinõusid (koostama tegevusplaani, osapooli lepitama jne), kui on ilmnenud, et turvalisus (ka emotsionaalne) on kahjustatud või ohus.

Keskkond, kus esineb kiusamist või lõõmab lahendamata konflikt, ei soodusta õppimist.