Võin julgelt öelda, et olen massaažisõltlane – juba lapsepõlvest saati. Alati kui külm tuul kaelast läbi vihistab või stressipinge lihasmassi sooniliseks tõmbab, sean sammud massööri poole. New Yorgis eksisteerivad küll tavalised spaa-tüüpi salongid, kus saab tellida Skandinaavia stiilis silitamisteenust, mida teeb valge inimene, aga siin olles kohe kuidagi ei kisu nende juurde.
Hiinalinn või Flushing on kohad, kus hiina onud ja tädid sind avali süli ootavad, et pakkuda rumalatele – loe iseseisvalt iseenda hingelise heaoluga mitte toimetulevatele – eurooplastele kümne minuti kuni pooleteise tunni jooksul elumuutvat kogemust.
Esimesena lasin ühel õhtul, kui olin terve päeva külalistega mööda linna trampinud, teha jalatalla punktmassaaži. Minuga sattus tegelema tugevalt üle keskea naisterahvas nimega Jessie. Tema ainukesed ingliskeelsed sõnad olid good, no good ja more. Sellegipoolest suutis ta mu südantlõhestavate kiljatuste saatel punkte vajutades mulle selgeks teha, et mul on nõrgad neerud ja liiga aktiivne aju. Aitäh Jessie!
Lahkudes üritati mulle veel pähe määrida lambaplatsenta kapsleid, mis pidid mind supermodelliks tegema ja mu näonahast beebinaha välja võluma. Juba oligi arvele kaks pakki juurde «keevitatud», õnneks märkasin seda enne, kui maksma hakkasin. Viimase võimalusena pakuti enne uksest väljumist mehele kojuviimiseks mingeid Hiina Viagra moodi tablette. Karbil oli hiigelsuur koer, kel punane keel suust välja rippumas. Ei hakanud neidki ostma – mis siis, kui oleks mehe kodus päriselt koeraks muutnud?
Meenus kohe stseen seriaalist «Seks ja linn», kus Samantha hakkas peale Hiinalinnast saadud tablettide manustamist väga imelikult käituma. Ehk järgmine kord otsustan ženšenni kui igavese elu allika kasuks. Salongist – loe urkast – väljudes tundusid jalad justkui jumalal vee peal kõndides, rääkimata sellest, et kingad olid äkitselt kahe numbri jagu suuremaks jäänud.
Jessie tegi mu jalgadega võlutöö ja nüüd olen iga kord kui vähegi võimalik Jessiele truuks jäänud. Uksest sisenedes kallistame. Selle lühikese kehakontakti jooksul fikseerib Jessie ära, mis mulle seekord muret valmistab ja vastavalt sellele surutakse mind kas tagatuppa lavatsile või eesruumi nahktooli lebotama.
Vahel kutsutakse kohale prillidega hiina doktor ja tahetakse vägisi nõelu panna. Nendega on mul oma trauma. Eestis tundus nõelte panemine justkui aju puurimisena, nii valus oli. Siin ei saa aga arugi, kas pannakse nõelu või võetakse juba ära. Tõhusama tulemuse saamiseks määritakse vahel pinge leevendamiseks mingit ülihaisvat rohugeeli, vahel tehakse massaaži tulikuumade froteerätikutega.
Jessie juures tundub kõige kummalisem tema akrobaatikaoskus. Vana naine teeb selja kallal toimetades massaaži põhiliselt jalataldadega, ukerdades samal ajal ise küürakil lae all. Kuigi lagi on madal ja laud libe, on Jessie ainult ühe korra laualt alla kukkunud. Meile mõlemale tundus see sel hetkel nii naljakas, et itsitamist jätkus kauemaks. Flushingus oli ühes salongis lae alla laua kohale kinnitatud metallist toru.
Massöör rippus toru otsas nagu köietantsija ja mudis tunni aja jooksul osavalt jalalabade ja varvastega valusaid kohti pehmeks. Sealsamas salongis juhtus ka naljakas keeleline arusaamatus. Üritasin seletada, et mul on lümfisõlmed külmetusest üleval. Meesmassöör tegi näo, et sai mu jutust ideaalselt aru.
Varsti tuli uksest sisse naisterahvas. Selgus, et minu meesmudija oli arvanud, et kogu mu ingliskeelse lümfisõlmejutu sisu oli, et ma mingil juhul ei soovi meesterahvast ennast silitama, ning minu proff meesmassöör oli kadunud kui tina tuhka. Leppisin olukorraga ja loobusin edaspidisest ingliskeelsest vestlusest.
Jooksuhullude linn
New York on kõhnade inimeste linn, tugevalt ülekaalulisi inimesi siin naljalt ei kohta. Karjääriredelil ülespoole rühkides peab säilitama kaubandusliku välimuse. Vahemaad on pikad, päeva jooksul on kõndimist palju, aga see ei tähenda veel, et sellest koormusest piisaks. Kõiki on vallanud seletamatu jooksupalavik. Ilma veepudeli ja käterätita ei kujutaks NYC-i sportijaid ettegi.
Central Parkis tohib sõltumata ilmast kuni pimeduse saabumiseni joosta, rullitada või hoopis rattaga sõita. Joostakse sildadel, jõe ääres, paigalkäigul valgusfoori taga ja niisama mööda tänavaid. Jalakäijana on targem sportijate rajale mitte ette sattuda. Ühel kohalikul eestlasel läks eelmisel kevadel väga halvasti. Hajameelselt kevadõhku nautides jäi ta ette rattatrajektoorile, sattus laupkokkupõrkesse jalgratturiga ja kaotas kaks esihammast.
Kuid muidu tundub, et väljaspool NYC-d ei ole paljude jaoks õues kõndimine ja jooksmine üldse treenimise variandid. Kõnniteid ju pole ja ausalt öeldes kohtab jala liikumas ainult värvilisi inimesi. Kepikõnni harrastajana on raske soovitud tempot säilitada, sest uudishimulikud ameeriklased peatavad su kinni ja tahavad teada, mis selle imeliku harrastuse mõte on ja kust kohast selline sportimisstiil pärineb.
Spordiklubis siledaks ja saledaks
Linnas, mis kunagi ei maga, saab spordiklubis trenažööril kõndida 24 h, taustal mängimas telesaade või meeleolu loomas kõrvaklappidest tulev muusika. Minu spordiklubi avab uksed kell viis hommikul.
Olen mõned korrad hommikuse lennu peale kiirustades sattunud vähe enne viit spordiklubi eest mööda minema. Uskumatu, aga ukse ees on olnud tropp inimesi ootamas sisselaskmist, et jõuaks enne tööpäeva algust ikka korraliku trenni ära teha, et siis kohe rongile tõtata ja tööga pihta hakata. Kella kuuest seitsmeni on iga argipäeva hommikul spinningutrenn ning sinna on kohad alati täielikult ette reserveeritud.
Sõltuvalt elupiirkonnast ja spordiklubi maksumusest on klubides liikuv seltskond väga vikerkaarevärviline. Village’ites trenni minnes tasub enne uurida, kas klubi on mõeldud kõigile või ainult vähemuste esindajatele. Tantsuklubides treenides võid kokku sattuda väga pühendunud proffidega, tulemuseks sõlmes jalad ja krussis ajukäärud.
Meie piirkonna eripäraks on kõrge juutide kontsentratsioon. Juudipühadel võid sportida klubis uhkes üksinduses. Sellise intensiivse trenni nagu Boot camp suudavad heas vormis juudineiud ette võtta pika musta seeliku, paruka ja lohvaka pikkade käistega pluusiga. Ega siis riie sportijat ei riku.
Ka ujumisbasseini tulevad mõned juudiprouad minu vanaema nooruspõlve meenutava pika musta retrotrikooga. Peaasi, et usureeglid oleks järgitud, mugavus on küll viimane asi, mille peale mõelda.
Spordiklubis on omaette teema loodussõbralikkus. Kõik on ju tänapäeval moodsalt ökoinimesed. Reaalsus on aga inimeste soovunelmatest väga kaugel. Vett juuakse ikka valdavalt plastpudelist, sest otse kraanist joomine on ju palju ebamugavam. Spordiklubis on hinna sees käterätiku kasutus.
Jah, neid kasutatakse ikka ohtralt. Esmalt peale joogamati desinfitseeriva rätikuga üle käimist pannakse enda matile alla üks saunalina. Teisega pühitakse trenni tehes otsaeest higi. Kolmanda ulatab treener siis, kui jalgrattal väntad. Neljas käib riietusruumis jalgadele alla, viies saunas istumise alla, kuues ja seitsmes kere varjamiseks ja pea katmiseks saunalaval ja viimased kaks pärast dušši kuivatamiseks. Mulle tundub selline ökoinimeste käitumine ikka väga mõtlemapanev.