Lahemaal kõrgele kaldale rajatud koduaias on maastikuarhitektist perenaine sobitanud eestimaiselt vähenõudlikud taimed soojalembestega.
Aed, kus kohtuvad kadakas ja lavendel
/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
24. august 2013, 13:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Huvitav reljeef, lahja pinnas ja pidevalt puhuvad tuuled ühtaegu tiivustasid ja takistasid Helle Väärsi fantaasialendu, kui ta 15 aastat tagasi vana möldritalu aia planeerimisega algust tegi.
Kõrreliste kasutamisest haljastuses maaülikoolis teadusmagistritöö kaitsnud maastikuarhitekt on rühmitanud neid taimi vahvalt õueala kallakul, samas piirab eesaia kõnniteed võimas lavendlitriip, mis südasuvest sügiseni lopsakalt õitseb. Lisaks ilmestavad õueala eri kadakad, liivateed ja kurdlehelised roosid.
«Tuulekaitseks mingit kõrgemat istutust ma teha ei tahtnud, sest siis oleksid kenad vaated läinud kaduma,» selgitab Väärsi, «seetõttu olen eelistanud raskemate ilmaoludega kohanevaid taimi.»
Maja taha, metsa äärde rajatud liigirikkas lilleniidus leidub ka erilisi isendeid, sealhulgas säravpunase õiega Jaapani ohakas.
«Ümbrusega ümber käies tuleb alalõpmata valikuid teha ja nuputada, milline kujundusviis on kõige mõistlikum ja põhjendatum,» arutleb maastikuarhitekt, kelle aias on ruumi istumiseks ja astumiseks, looduse nautimiseks ja/või lihtsalt olemiseks.
Väärsidel on aga ka moodne kasvuhoone, köögivilja- ja ürdipeenrad, kartulipõld, marjapõõsad ja viljapuud. Septembri lõpuni on aed etteteatamisel rohenäppude rühmadele avatud ja Helle Väärsi annab meelsasti nõu, kuidas ümbrust kaunimaks muuta ja milliste taimedega sinasõbraks saada.