Pärimusmuusikust looduslaps Triinu Taul

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Triinu Taul.

FOTO: Teet Malsroos/Õhtuleht

Triinu Tauli juured on sügaval Eesti südames – Mulgimaa metsades ja pärimuses, sealt võrsus laulu- ja pillimänguhuvi. Lapsepõlvekodust kaasa saadud ürgtõdesid ja oskusi väärtustab ta üha enam. Need on kujundanud mitmekülgse noore naise suhtumist ellu ja sealt ta muusikasse, millega ta loodab tervendada inimeste tundemaailma ja aidata alglätetele neid, kes sealt eemalduma kipuvad.

Triinu Taul esinemas Peeter I kindluses Pakri laulmise peol.

FOTO: Arno Saar/Õhtuleht

Karuneshi südamemeditastioon, ühismeditatsioon «Südameasi». Alustuseks tants trummide saatel. Triinu Taul ja Universaal Universumi trummikool.

FOTO: Tiina Kõrstini/Õhtuleht

Anu ja Triinu Taul Eesti Vabariigi 95. aastapäeva presidendi vastuvõtul.

FOTO: Mati Hiis/Õhtuleht

Riho Sibula ja Heini Vaikmaa ühine juubelikontsert Padise kloosti varemetes. Triinu Taul ja Anet Vaikmaa.

FOTO: Teet Malsroos/Õhtuleht

Triinu on muusikast ja loovusest läbiimbunud inimene, kes valdab uskumatult paljusid pille ja hääletehnikaid. Tema varasalve kuuluvad maast madalast omandatud torupilli- ja parmupillimäng, samuti kitarr ja viled, intuitiivselt arendatud ülemhelilaul, klassikaline hääleseade, pärimuslikud tehnikad – tuva kurgulaul, saami joig, bulgaaria, mongoolia rahvalaul jm.

Pealtnäha malbe ja mõtlik Triinu püüab kõigis oma tegevustes olla tema ise. «Kui ma laval kitsetalle või libahundi ema mängin, siis mõistagi ei saa seda endale lubada,» mõtiskleb ta, viidates oma kogemusele muusikalides «Libahunt» ja «Shrek». «Näitlemine ja enda proovile panek, rolli ettekujutamine ja sellesse sisse minek meeldib mulle väga,» tunnistab ta. Kahes muusikalis esinenud neiu on valmis iga kell järgmistes kaasa lööma. Väljakutsed talle istuvad, sest ainult läbi nende toimub areng, teab Triinu. Tõrva laste ja noorte laulustuudiost saadik on ta tuuritanud «Laulukarussellidel», sealt edasi «Tähtede lauluga» popmuusika lainetel purjetanud, siis klassikalise laulu ja vanamuusika kaudu jälle tagasi rahvamuusika ja oma lätete juurde seilanud.

ELUUNISTUS

Erinevad kogemused muusikamaastikul on Triinule toonud teadmise, et ta soovib oma rahvamuusikast inspireeritud loominguga natukenegi maailma ja inimesi paremaks teha. Tänapäeval on keeruline läbi meeletu infotulva inimesteni jõuda, eks kiireim tee oleks  meedia kaudu. Triinut mäletavad paljud kindlasti 2004. aasta Eurovisioonilt Neiokõsõ koosseisust. «Show on üks võimalus end kuuldavaks-nähtavaks teha,» põhjendab ta ka oma hilisemaid eurolaulu eelvoorudel osalemisi.

Kuigi teda inspireerib laule kirjutama loomingust tekkiv rahulolu ja armastus, loodab ta oma muusikaga ka maailmavalu leevendada. «Nii paljud inimesed kipuvad kapselduma, on suunatud individualismile,» valutab ta maailma arengute pärast südant. Triinu armastab vastukaaluks suhestuda pigem loodusega ja märgata, mis ta ümber toimub. Kuna ta näeb, et paljud inimesed on kurnatud ja õnnetud ning neil on väga raske, tahab ta oma loominguga neid omal moel toetada, positiivsele lainele juhatada, korrakski mõtted mujale viia, et nad suudaks jälle leida ilu enda ümber. «Mu laulud võivad seetõttu kohati tunduda naiivsed või liialt ilusad,» on ta korraks enesekriitiline. Aga teadliku loojana on näilise naiivsuse taga selge sõnumi edastamise soov: avada ja avardada inimeste tunnetuslikku maailma, et nad jõuaks lätteni, kust kõik alguse saab.

Triinu leiab, et sellega, kui näeme ja tunnustame ilu enda ümber, aitame maailma palju rohkem kui rääkides, et kõik on pahasti. «Loodan, et mu lauludesse ja muusikasse süüvides valu hajub,» unistab ta. Kui Triinu laulud lähevadki maailmavalu lahkama, püüab ta valida sellise esitusviisi, mis tema sõnumit edasi kannaks. Ikka sellesama mõttega on valmimas ka Triinu esikplaat, kus teevad kaasa tema uue bändi liikmed – kitarrist Peeter Rebane, bassimängija Henno Kelp ja elukaaslasest trummar Roland Puusepp. Selles koosseisus esinetakse ka tänavustel folgipidudel nii Hiiu- ja Virumaal.

Muusikat peab Triinu väga võimsaks mõjutusvahendiks – nagu ka helilaineid ja nendesagedusi üldiselt. Isegi neid, mida inimkõrv ei kuule. Ka ülemhelisid, mida ta intuitiivselt endas leidma ja arendama hakkas. Triinu usub, et teatudmuusikal on tervendav vägi – ennast on tal õnnestunud ülemhelide laulmisega tervendada, kui mõni kergem tõbi ligi hiilima hakkab. Kuigi Triinu pole veel oma häälega otseselt ja teadlikult teisi ravitsenud, on tal tunne ja teadmine, et  ta hääletekitamisel on vähemalt temale endale raviv toime. Kuidas muusika täpsemalt meile mõjub ja meis toimetab, selle uurimine ja teadvustamine seisab tal veel ees.

RAHVAMUUSIKALE UUS TASAND

Nõukogude ajal omandas rahvamuusikakäsitlusja rahvatants Triinu jaoks ebameeldiva maigu, kuna sellega kaasnes siis enese eksponeerimine ja kuidagi sunni korras ja poolvägisi tegemine ja isegi võistlusmoment. Rahvatants meenutas pigem kummalist iluvõimlemist ning tekitas temas mingil hetkel vastikustunde, nagu ka palavad ja rasked rahvariided kuumal suvepäeval.

«See oli nn lapsepõlvetrauma tagajärg, mis tekkis tõenäoliselt koolilapsena tantsupeolt ja muudelt kohustuslikelt esinemistelt saadud ülikurnavate kogemuste tõttu,» leiab ta sellele ajale tagasi mõeldes. «Siiani on tõrge rohmakate rahvariiete kandmisel – eelistan stiliseeritud puuvillaseid rahvuslike elementidega kleite, mis on samuti ilusad ja naiselikud. Triinu esinemiskleidid on valminud Pärnus tegutsevas Keerukojas, kus rahvuslike triibuseelikute mustreid elegantselt kleitideks keerutatakse. Eks ajad ongi muutunud ja villastele seelikutele on leitud palju muid rahvuslikkust rõhutavaid alternatiive, mis mõjuvad samuti väga stiilselt ja kenalt. «Mõistagi on tähtsatel sündmustel uhke vaadata inimesi traditsioonilistes rõivastes ja paikkondades, kus tugevad traditsioonid, on au ja uhkuse küsimus kanda omakandi riideid, nagu näiteks Setumaal ja Kihnus, kus see pärimus ehedamal kujul säilinud on.» Triinul selline tugev side omakandi rõivastega puudub, küll aga eksponeerib ta meelsasti Mulgi mustreid ja kohalikku kirivööd.

Muusikapisik on neiul kindlasti kodust, sest sellega on tegeldud Taulide suguvõsas põlvkondi. Torupilli, viiuli, eesti lõõtsa ja akordioni helid on saatnud Triinut terve lapsepõlve. Laulja vanaisa vedas eest tolleaegset väga tuntud rahvapilliansamblit Torupill.

Tõsisemaid eneseotsinguid laulmises alustas Triinu Tõrva laste ja noorte laulustuudios Maie Kala käe all, kus tegi tutvust eesti estraadi- ja poplauluga üldisemalt. Pärast Tõrva gümnaasiumi lõpetamist läks neiu laulustuudio õpetaja soovitusel õppima Tartu Heino Elleri muusikakooli klassikalise laulu erialale. Mõne aasta pärast sai ta siiski aru, et see suund ei käi tema hinge vajadustega kokku ja siirdus tagasi pärimuslaulu juurde. Viljandi kultuuriakadeemiastudeerides omandas rahvamuusika Triinu jaoks sootuks uue tasandi, sai jälle omaseks ja tuttavaks palju sügavamal mõistmise ja tajumise pinnal. «Viljandi tantsuklubid ja regilaulutoad tegid rahvamuusika taas normaalseks elu osaks – nii nagu Iiri pubides on laul ja pillimäng lahutamatu olemisest või nagu Gruusias võib iga kõrtsist tulev mees mitmehäälse laulu või rahvatantsu lahti lüüa. Ja laulavad-tantsivad nad nagu noored jumalad.»

TUNDLIKKUSE HEAD JA VEAD

«Alati ei ole kerge olla väga tundlik,» leiab Triinu. «Aga teinekord võib see olla hea – näiteks kui ümber on loodus, siis kuuled, näed, tunnetad igat nüanssi. Linnakeskkonnas teeb liigne tundlikkus aga olemise raskeks, sest selles on liiga palju igasugust müra, kiirgusi, õhusaastet…Viimasel aja ei suuda ma taluda lärmakaid pidusid, ülevõimendatud kontsertidel hakkab lausa pea valutama,» on Triinu avastanud. Tunne, kuidas kogu sisikond kaasa resoneerib, lihtsalt ei sobi. Sageli tunneb ta, et tahab väga linnast ära – ja õnneks on võimalus minna lapsepõlvemaile – vanemate koju Valgamaale Torupilli tallu, mis on jäänud templiks, kuhu kõik lähedased ikka vahetevahel kogunevad. «Koos olles on meil alati väga lõbus,» läheb Triinu nägu koosolemisi meenutades helgeks.

Kui pildistamise ajal palun Triinul näidata, kes ta tegelikult on, vallandub siiani malbe ja veidi kammitsetuna mõjunud neius kelmikas tantsu- ja liikumislust – nagu oleks ta ürgollus pikisilmi oodanud hetke, mil end ilmutada saab. Veidi hiljem mustlasrätti meenutavat salli ümber pannes vallanduvad Triinu suust spontaanselt mustlasviisid, torupilli kätte haarates ei suuda ta seda mitte mängimata jätta ja ta mäng paneb niidu kumisema. Pargis pea puutumatut nurka avastades hüüatab ta: «Ennäe, siin on sama metsik nagu lapsepõlvekodu heinamaal!» Kõik tuleb temas esile loomulikult ja lihtsalt, sisemise veendumuse ja teadvustatusega.

LOOMINGULISUS JA MITMEKÜLGSUS

Triinu paneb ennast ikka oma tegemistesse sisse – nii kontserte andes, joonistades kui ka savist või puust voolides. Mitmekülgsus on talle iseloomulik ka muudes loomingulistes tegevustes. Triinule meeldib laduda looduskividest mosaiike, teda huvitab fotograafia: «Teen makropilte asjadest, mis on olemas, aga mida palja silmaga ei märka.» Joonistamisega kaob tal aga ajataju täiesti – unuvad nii söömine-joomine kui ka muud põhivajadused. Ta võib rahulikult päev otsa oma visiooni paberile jäädvustada, märkamata midagi muud. Visioonid tulevad mälupiltidena, sisemise nägemisena. «Mu praegustel piltidel on palju loodust ja säravaid tähti. Kõik koolivihikud olid aga täis soditud kas silmi või spiraale. Ju see siis rahustavalt mõjus,» arvab tagantjärele. Loovustuhinad on tema elus sagedased külalised. 

Liikumine on Triinule omane – trennis ta regulaarselt ei käi, spordisaalitrenni ei kannata, küll aga meeldib talle metsades liikuda, lihtsalt jalutada. Ta käib ka võimalusel looduses jooksmas ja teeb viie tiibetlase harjutust, ent ei ole vajalikuks pidanud endale sporditegemisest rutiini tekitada – kõik käib tunde järgi. Kui on tunne, et keha vajab liikumist, siis ta ka saab liikuda.

Tegelikult ei löö andekas neiu risti ette ühegi ettevõtmise ees – kui vaja, laob korstnat, kui tunneb kutset, haarab pintsli, sukavardad või heegelnõela, kokkab, kasvatab, istutab taimi, õpib selgeks motika juhtimise ja kimab elukaaslasega mööda maailma ringi. Eelmisel aastal avastasid nad koos Horvaatiat, tänavu koos Kultuurse Motobandega Norra skääre. «Norra on imelise loodusega maa. Ma tõesti ei imestaks, kui seal mägedes elavadki haldjad ja trollid,  need võimsad vormid tundusid nii müstilised oma rohekassinises kuues ja lumemütsidega, mida kaunistasid rohked nõlvadelt langevad kosed,» muljetab ta. «Küllap olen oma multifunktsionaalsuse pärinud isalt, kes saab hakkama kõigega, mida vaja teha – maaparandusest deltaplaani ehituse ja lendamiseni välja, ja kes juba Vene ajal palju ringi rändas. Kindlasti on oma roll ka ema Tiiul, kes peab mesilasi, teeb väga hästi süüa, toimetab aias, teeb käsiööd, mängib samuti torupilli...» arvab Triinu. Taulide suguvõsas on olnud mitu põlve pillimeistreid ja rahvamuusikuid, keda siis võõrsile kodumaad esindama saadeti.

TÖÖ ISEENDA JA ÜMBRITEVAGA

Triinu leiab, et kõik, mida elus katsetame-kogeme,on meie arenguks vajalik: «Kui hakkame maailma avastama, siis paneme hetke teadmistega paika selle, kes me oleme, mis me oleme ja mis toimub meie ümber – mida arvavad meist ja maailmast meid ümbritsevad inimesed. See, mida mina maailmast arvan, ei pruugi üldse ühtida teise inimese nägemusega. Kõik sõltub, mis tasandilt vaatled. Kui maailm hakkab rohkem avarduma, kohtad erinevaid inimesi ja põrkud erinevate maailmadega, mille tundmaõppimine ja analüüsimine on vajalik enesearengu teel ja vajadusel enda maailmapildis korrektuuride tegemiseks. Avatud olemine ja dogmadesse mitte kinni jäämine aitab «voolata»… Ühtpidi on hea teada, mis meie ümber  toimub, aga paljud ei suuda suure infotulvaga toime tulla võilihtsalt ei taha tunnistada,» täheldab Triinu. «Pole lihtne leida seda kuldset keskteed, et võtad mõned asjad lihtsalt teadmiseks, ei lase kõike enda sisse. Puhastades end liigsest ja säilitad selle, mis tundubvajalik.»

Triinu teeb endaga hoolega tööd – mediteerib, keskendudes positiivsetele emotsioonidele ja armastustundele. Info kogumine, mõtlemine, analüüsimine, mõistmine, ego ületamine ja oma maailma kujundamine on teemad, millega ta igapäevaselt tegeleb. Selle töö eesmärk on saada vabaks teatud segavatest ja ebavajalikest juurdunud käitumis-mõtlemismallidest ning olla elus pigem avatud jälgija, vaatleja. Ta on suutnud ületada tahtmise anda teistele  hinnanguid ning luua endas asjatuid ootusi. «Tavaliselt pettutakse ju ikka enda seatud ootustes,» nendib ta. «See avab tee sisemise rahu ja õnnetunde leidmiseks.»

MAAILMAVALU JA TEADVUSTAMINE

Triinut paeluvad üha rohkem ka filosoofilised teemad – mida me üldse meeltega tajume ja näeme, mis on illusioon ja mis reaalsus, mis maailmas üldse toimub. Maailma mõtestamise juures on Triinut ikka vaevanud küsimus, kes on need, kes suudavad korraldada selliseid asju nagu sõjad, levitada surma energiat. Miks harjutatakse inimesi paevoolumeedia kaudu tapmiste ja vägivallaga, nii et seda võetakse lõpuks normaalse osana elust?

Triinu kodus telekat ei ole ja seda ta ei vaata, sest seda vaadates tunneb ta stressipilvi kogunevat ja energiat kadumas. «Tundub, nagu selle eesmärk oleks mõjutada meie alateadvust ning tekitada hirmu ja stressi,» järeldab Triinu. «Läbi hirmu toimub väga suuresti kontroll inimeste üle. Põhimõtteliselt algab see juba lapsi kasvatades, kui halva käitumisega last hirmutatakse kollide, tontide või millestki ilmajäämisega. See jätkub koolis – tekib hirm saada halbu hindeid, et mitte pälvida vanemate halvakspanu, kaaslaste narrimine, kui ei vastata trendile, standardile, ja kestab täiskasvanuks saamiseni välja: kui sa pole eeskujulik kodanik ja ei maksa makse, lähed vangi; pead end gripi vastu vaktsineerima, muidu sured ära; sõda on vajalik, muidu vallutavad terroristid maailma jne. Kui inimene ei tunneks hirmu, siis poleks võimalik temaga enam manipuleerida ja ta ei täidaks pimesi käsku ning maailmas ei saaks enam paljud sellele tundmusele toetuvad asjad toimida.»

Triinu on veendunud, et hirmu negatiivne energia tõmbab ligi endasarnast, nii nagu positiivne armastuse energia tõmbab ligi armastust. «On ju igaüks meist kogenud, kus halva emotsiooniga alustatud päev on kehv õhtuni – siis öeldakse, astusid vasaku jalaga voodist, aga heatujuline hommik toob rõõmu terveks päevaks.» Oma hirmudest lahtilaskmine võib olla võti paljude probleemide lahendamiseks elus, arvabTriinu. «Kahju on inimestest, kes end teleka või ka arvuti ette naelutavad,» valutab noor muusik üha kasvava tendentsi pärast südant. Harjutamine halva energiaga tekitab temas üha uusi küsimusi: «Miks on vaja inimeste tundlikkuse taset niimoodi nullida, inimest alla suruda, võõrutada oma loomulikust keskonnast? Ja miks sellest aru ei saada ega teadvustata, et see on probleem?»

ARENGUD JA USKU ENDASSE

«Pole vaja uskuda pimesi kõike, mida meile telekast või raadiost räägitakse või lehes kirjutatakse, pigem tuleks lasta see info läbi oma isikliku tunnetuse prisma – näiteks õppida oma keha tunnetama, mis just mulle sobib ja mis mitte. Keegi teine ei saa ju öelda, kas mulle sobib näiteks taimetoitlus.» Triinu on vaid pool aastat taimetoitlust kogenud, aga juba veendunud selle positiivses toimesoma organismile. «Alustasin kõige suuremal lihasöömise ajal – enne jõule, sest tundsin, et pärast lihasöömist on raske ja uimane tunne,» selgitab ta oma uut valikut. «Olen õppinud oma kehalt küsima, mida ta vajab, ja valin vastavalt sellele, lisaks on vaja eelnevalt teadmisi, mida ja kuidas süüa. Samas on oluline jälgida nii enesetunnet kui kontrollida ka arsti juures, kas vereanalüüsid on normis, et endale kasu asemel hoopis karuteenet ei teeks.» 

Triinul on kurb vaadata, kuidas lapsevanemad teadvustamatult oma lastele rafineeritud suhkrut ja muid lisaaineid sisaldavaid toite pakuvad. «Ära anna talle kommi ja vaata, mis su lapsega juba kuu aja pärast juhtub,» tahaks ta mõnigi kord öelda. «Inimene on oma naudingutes nii kinni, ei suuda neist loobuda,» kahetseb ta, soovides, et inimesed hakkaksid rohkem enda vastu huvi tundma ja vastutust võtma nii oma tervise kui ka uskumuste eest. Triinu arvates on kõikide religioonide põhialus üks, mida usulahud lihtsalt erinevalt tõlgendavad, seega ei saa väita, et üks usk on õigem kui teine. Ta leiab, et läbi ajaloo on inimesed kõige rohkem kannatanud sõdades. Ja enamik sõdu on saanud alguse usust.

«Kui inimene kujundab oma maailma, siis on jumal ju tema enda sees. Mitte keegi teine ei saa aidata, kui inimene seda ise ei taha ega tegutse. Läbi uskumise aitad iseennast, usk endasse ja võimesse olla looja on elu alus. Me kõik oleme üks ja meil on võime luua ehk kõik oleme loojad,» on Triinu veendunud. «Hämmastavalt paljusid inimesi on läbi usu manipuleeritud ja ebaeetilisele teele viidud. Teed midagi väga halba ja saad usu kaudu lunastust – see on ju absurdi tipp!»

EDASIMINEK JA SIHISEADMISED

Tänapäeval on aga peamine usk RAHA, mis reguleerib nii sõdasid kui isegi uskumisi, arutleb Triinu. «Kui ometi suudaks sellega mitte kaasa minna ja kasutada oma intuitsiooni õige tee leidmisel! Ent oleme vaid inimesed ja tahes-tahtmata mõjutatavad.» Kuigi ei sooviks, peab ta muusikuna ennast samuti reklaamima ja müüma, et kehtivas süsteemis toime tulla, aga Triinu jaoks on nn enesemüümine raske ja võõras, ta pigem loodab, et ei pea end kellelegi peale pressima ja asjad sujuvad loomulikult, ilma meeletu stressi ja sunnita. Ta on kogenud, et liigselt pressides võib tööle hakata hoopis vastupidine toime.

Kuhu ja milles tahab Triinu veel areneda? Alateadlik soov on Triinul ikka olnud teisi aidata – ise täpselt teadmata, kas see piirdub vaid muusika ja heliga. «Muidugi, kui ei paluta abi, siis pole mõtet aidata,» jagab Triinu oma kogemust. «Abi palumata torkima minnes võid saada hoopis negatiivse emotsiooni osaliseks.»

«Kindlasti tahaks rohkem süveneda helimaailma, teadvustada, mis midagi teeb, ja teha oma muusikat nii, et see jõuaks inimesteni ja mõjuks neisse rahustavalt – et see neid aitaks,» pihib Triinu. Isiklikul pinnal tahab ta veel rohkem elus õppida ja kogeda, areneda tunnetuslikul ja vaimsel tasandil, teadvustada oma olemist siin ilmas, leida sisemine rahu ja tasakaal selles kiiresti muutuvas maailmas.

Paarisuhtes peab ta oluliseks teineteise austamist, mõistmist ja õigel hetkel ka vabaduse andmist. On oluline, et toimuks ühine kasvamine ja areng. Tuleb armastada ennast, sest raske on armastada inimest, kes endast ei hooli. Liigne klammerdumine ja sõltuvus paarilisest võib muutuda teisele poole kurnavaks. Omavaheline pingevaba suhtlus, usaldus, koostöö.

Triinu näeb elus detaile, aga tajub teatud määral ka suurt pilti – vastavalt sellele, mida ja mis vaatepunktist hetkel vaja vaadata. Kogu maatriksi hoomamise jaoks arvab ta end siiski veel liiga väikese olevat. «See on minu jaoks kasvamise koht,» näeb ta arenguruumi ja lõpetab Sokratese sõnadega: «Mida rohkem ma tean, seda rohkem ma tean, kui vähe ma tean.»

Tagasi üles