Kõik, mida võiksid teada toortoitumise kohta

Spetsialistid soovitavad süüa köögivilju iga päev.

FOTO: SCANPIX

«Kui isa tõi koju kasti apelsine, panin korraga seitse-kaheksa neist nahka. Või sõin teinekord paar-kolm sidrunit järjest,» meenutab oma lapsepõlvelemmikuid staažikas toortoituja Tord Lyseving terviseajakirja ÜKS august/septembrinumbris.

Vanaindia filosoofia ahimsa järgi loob puhas puuviljatoitumine ehk frugivoorlus täieliku harmoonia. Tänapäeval on eeskätt Iraanis ja Indias teada rahvaid, kes tarvitavad eranditult toortoitu. Toortoit on ühtede jaoks justkui järjekordne moeröögatus, teised viljelevad sellist elustiili juba aastakümneid. Huviliste ring aga üha laieneb, kuna tervisekulud on tänapäeval suured ning liikumine orgaanilise ja tervikliku elustiili suunas üha aktiivsem.

Toore jõuga toit

Mida tähendab toortoiduga sina peal olemine? Kuna sellekohastes õpetustes ja arusaamades täielikku üksmeelt ei valitse, on käibel eri mõisted. Üks levinumaid seisukohti ütleb, et toortoit on iga toit, mida pole kuumutatud või mis on kuumutatud maksimaalselt 46 kraadini. Saksamaa Giesseni Rohkoststudie selgitus 1997. aastast kõlab järgmiselt: «Toortoit koosneb kas enamasti või eranditult kuumutamata taimsetest (osaliselt ka loomsetest) toiduainetest.» Niisiis mõistetakse toortoiduna ühelt poolt neid toiduaineid, mida praadimise, küpsetamise ega keetmise teel ei töödelda. Teisalt aga tähendab toortoit sageli orgaanilisi ehk täiesti töötlemata või metsikuid, otse loodusest pärit toiduaineid.

Toortoidu alla hõlmatakse sellisedki toiduained, mis valmistusmeetodi tõttu puutuvad kokku kas kõrgendatud temperatuuridega (nt külmpressitud õlid) või mille tootmisel on teatav kuumuse lisamine nõutav (nt kuivatatud puuviljad, kuivatatud liha ja kala ning teatud pähklisordid). Ka võivad külmsuitsutatud tooted ning ka äädik- või piimhapet sisaldav juurvili olla osa toortoidust.

Kütid ja korilased

Paiguti levinud arvamust, nagu seisneks taime- ja toortoitlus porgandi- ja kapsakandikule pühendumises, tasub muidugi korrigeerida. Veidi avaram pilk leiab kasvõi raamatupoe kokaraamatute hegemoonia varjus ka toortoitujaile mõeldud ürikuid, millest mõned oma takode, sashimide ning dessertidega näevad tõega apetiitsed välja, olles kaugel askeetlusest või enesekaristusest.

Ammugi pole toortoitlased ühe vitsaga löödud. Nii räägitakse toorvegaanidest, -vegetaarlastest, n-ö omnivoorsetest toortoitujatest ja 100 protsenti karnivoorsetest toortoitujatest.

Vegaanse toortoidu hulka kuuluvad marjad, puu- ja juurviljad, salatiroheline, eelkõige metsikud maitsetaimed, avokaadod, oliivid, õli, pähklid, seemned ja seened. Samuti piimhappega kääritatud toiduained, nagu toores hapukapsas ja teised, mida pole pastöriseeritud. Olulisim on taimelehtedes leiduv klorofüll, et vajadusel rahuldada keha proteiinitarvet.

Leidub selliseidki vegaane, kes toituvad eranditult kas üksnes idanditest, mahladest või puuviljadest.

Vegetaarne toortoit võtab lisaks eelnimetatud toiduainetele sedelisse toorpiima, sellest tehtud jogurti ja toorpiimajuustu ning munad. Liha on välistatud, kaasa arvatud sellised kõrvalsaadused nagu želatiin, kala (ka koorikloomad jt mereannid) ning linnuliha.

Omnivoorne dieet tähendab nii loomse kui taimetoidu söömist. Mittevegetaarse toortoidu hulgas leiab sellised loomseid saadusi nagu lõhe, tuunikala ja noore rasvaheeringa, carpaccio, tartari ja mõne teise toore lihasordi.

100 protsenti karnivoorsed toortoitujad või ka paleo dieedi järgijad söövad marju, seemneid, puu- ja juurvilju, lehtsalatit, liha, muna, kala, küll aga väldivad sageli kaun- ja teravilju neis sisalduvate looduslike mürkide, lektiini ja gluteeni tõttu. Pool kehale vajalikust energiast peaks paleo järgi tulema loomseist allikaist. Ja see liha peaks olema muidugi õnnelik, vabapidamisest pärit, mis omakorda peaks tähendama ka bakterite puudumist. Tihtipeale, kui ülistatakse liha selle suure toitainesisalduse tõttu, jäetakse mainimata, et need andmed pärinevad toorest lihast. Kui aga liha üle 42 °C kuumutada, hakkavad ensüümid haihtuma. Niisiis tulekski väärtuslike toitainete kättesaamiseks neid ka toorelt süüa.

Miks seda teha?

Temperatuuril on toortoitumises üldse võtmeroll. Toor- ehk elavad toidud sisaldavad ensüüme, mis on proteiinide ülesehitamisel ülima tähtsusega, kuid toitude kuumutamine tapab need. Paljud toortoidu eestkostjad, nende hulgas dr Douglas Graham. usuvad, et toidud, mis on üle antud temperatuuri (max 46 °C) mingil viisil töödeldud, on kaotanud enamiku oma toiteväärtusest ja on kehale vähem tervislikud või lausa kahjulikud.

Pikema kuumutamisega hävitatakse teisigi temperatuuritundlikke aineid, nagu näiteks C-vitamiin, klorofüll või küllastumata rasvhapped, samuti kahaneb nende väärtus. Pöördvõrdeliselt kasvab aga nende ainete osakaal, mis tekivad alles kuumutamise käigus, nagu näiteks akrüülamiid. Rasvade kuumutamisel tekivad arvukad laguproduktid, näiteks polümeersed triglütseriidid ja nende jääkained, mono- ja diglütseriidid, aldehüüdid, ketoon, polümeerid, tsüklilised ja aromaatsed ühendid.

Toortoidu plussidena nimetatakse veel, et inimesed on sellega miljoneid aastaid kohandunud, seevastu tuli võeti kasutusele alles üsna hiljuti. Niisiis väidetakse, et inimgeneetika pole keedetud toidu ja muudetud molekulidega kohandunud, mis viib omakorda immuunsüsteemi nõrgenemiseni.

Kui aga eemaldad oma menüüst kogu töödeldud toidu, sööd hulgaliselt puu-ja juurvilju, pähkleid, seemneid, avokaadosid, noori kookosvilju ning väldid kõiki toite, mida on kuumutatud üle 46 °C, on seedimine väidetavalt hõlpsam ja vallandub ka enam energiat. Lisaks öeldakse, et toortoiduga saab ära hoida haigusi, kaotada kaalu, tugevdada immuunsust ja vastupidavust. Toitumisteadlased Joel Fuhrman, Gillian Mc Keith ja Colin Campbell soovitavad samuti toortoidu kõrget osakaalu ning on inimesi, kes oma sõnul tänu toortoidule on jagu saanud sellistest autoimmuunsetest tervisehädadest, nagu näiteks suure lihase- ja liigesevaluga kulgevast fibromüalgiast või keha immuunsüsteemi kurnavast seedeleukotsütoosist. Selle seisukoha järgi on keedetud toit inimkeha jaoks võõrkeha, mille söömisel suureneb järsult valgete vereliblede arv, et «sissetungijate» eest end kaitsta. Valgete vereliblede paljunemisprotsessi nimetataksegi seedeleukotsütoosiks. Tegemist on põletikulise reaktsiooniga, mis läheb küll üle, kuid ohtra kokakunsti lisamisega kujutab endast tõsiseltvõetavat protsessi, mis pikapeale takistab valgetel verelibledel täitmast oma tegelikku ülesannet ehk lagundamast surnud rakke, kõrvaldamast vähirakke jne.

Välispildi kohta öeldakse, et toortoit annab noorusliku kuma, puhta naha, säravad silmad ja on lihtsalt vananemisvastane. Vaimsest selgusest kõnelemata.

«Söö toorest!»

Nii kõlab ka erksapilgulise naturopaadi Tord Lysevingi mantra, kes oma loengu Tallinna Vaba Waldorfkooli saalis toimuval toortoidumessil juhatab sisse kauni klaveripalaga. Ligi 70-aastane mees ütleb täiuslikust tervisest ja igavesest elust rääkides, et otse loomulikult tahavad kõik olla puhtad ja seepärast on mürkidest vabanemine ja noorenemine omavahel tihedalt seotud. Eriti palju nõuandeid pakub rootslase selleteemaline raamat «Skönhetskuren «Cleanolina»». Kuidas siis kaitsta end kahjulike kemikaalide ning raskemetallide eest ja neist lahti saada? Tord Lysevingil on oma meetod, kuidas ilma kõrvaltoimeteta saastast pääseda. Ja selleks salasõnaks on volcano sand, eesti keeli bentoniit. Selle vulkaanilist päritolu saviga tegi mees algust 1988. aastal. Tema sõnul tuleb teha vaid mõned muudatused toidusedelis, savipulber vette panna ja kuu aja pärast on kõik korras ja rahulik. «Sinu kaitseks on puhtad rakud. Pärast 10–15–20 aastat oled sellises seisundis, et keegi ei saa sind vigastada.» Lysenquist ütleb, et pärast 80-ndate keskpaika, kui ta alustas taimetoitlusega, pole ta kordagi haige olnud.

Juua tuleks üksnes allika-, mitte kraanivett. Parima struktuuriga veeks, mis annab kehale hea puhastuse, peab ta aga 110 °C kraadi juures steriliseeritud vett – seda tuleks küll võtta vaid lonks. Mees ise ei joo eriti vett, vaid eelistab rahuldada oma vedelikuvajadust puuviljade ja marjadega, mis koosnevad 80–90 protsenti veest, teinekord aga ei tarbivat ta päevade kaupa midagi muud peale sidrunivee.

Lysevingi toiduteekond kulges vegetaarselt toidult toortoidule ja sealt edasi puuviljadele, kuigi möönab, et ta vanemad austasid muidugi vanu lauatraditsioone ega pidanud poja suurt puuviljalembust sugugi heaks tooniks. Seda sotsiaalset survet toortoitujaks hakkamisel rõhutab ta ka oma loengus. Muidugi pole see kerge, võta või sellised perekondlikud sündmused nagu jõulud või sünnipäevad. Kes tahab, saab siiski hakkama.

Armastus toidab

Suurimaks jõuks valu vastu ütleb mees aga ikkagi olevat armastuse, kui hakkab tahvlile uudset toidupüramiidi visandama: «Minu rakud on puhtad, need ei raiska energiat… Armastus on püramiidi tipus… Alumisel tasandil on teraviljad ja pähklid, keskmisel porgandid ja tipus puuviljad – apelsinid, viinamarjad ja teised marjad.»

«Söö toorest, mida on võimalikult kerge seedida, nagu marju ja puuvilju, kuni 100 protsenti. Pole kerge mitte uskuda teadust. Arstid ütlevad: «Sul on vaja tsinki, magneesiumi… või muidu lakkab su süda töötamast!» Aga see pole terviklik lähenemine. Arstid tahavad sind vaid oma kontrolli all hoida,» nendib Lyseving. Endast rääkides lisab, et teda ei huvita mõni B12, tähtis on vaid inimeste armastus, millel on oma kiirgus, kuid «see sõltub sinu magnetväljast, kuna kõik toimib siin sageduste kaudu». See annab ka omamoodi vastuse peamisele küsimusele, kuidas ja kas me saame ikka kõik vajaliku, st vitamiinid ja mineraalid, toortoidust kätte.

Samas lihasöömist mis tahes kujul ei pea Lyseving sugugi mõistlikuks. «Kui sa sööd liha, siis tõmbad endale jama, kahjulikke energiaid ligi. Sa oled iseenda juht, aga ka iseenda ohver. Sa pead näitama, et suudad olla oma keha peremees.» Lyseving innustab meid olema iseenda teadlane, uurima ennast ja mitte usaldama kõiki teadlasi väljaspool. «Teadlased tahavad oma töö jaoks vaid raha.» Muide, ka Lyseving ise on kirjutanud oma nooruses silmapaistvaid teadustöid, küll tehnoloogia vallas. Terviseteemad tõmbasid andekat härrasmeest siiski rohkem kui muu ja oma elustiili põhitõed on ta pannud kirja raamatusse «My Path to Freedom» («Minu tee vabadusse»).

KOMMENTAAR

Raili Poola, taimetoitlane 9 aastat

Olen suur toortoidu pooldaja ja 100 protsenti veendunud, et see ongi inimesele kõige loomulikum ja parem toit. Ennast ma päris toortoitlaseks nimetada ei saa, sest söön ka küpsetatud toitu (eriti talvel), aga samas on üsna palju olnud ka tooreid perioode, mis kestavad mõnest päevast kuni mitme kuuni. Igapäevane menüü onvaldavalt toores ja selles on palju puuvilju.

Raseduse esimestel kuudel iiveldas nii, et mitte midagi peale puuviljade süüa ei saanud. Seega olin siis vaat et toortoitlusest kraad «ekstreemsemgi» ehk puuviljatoiduline. Ei sundinud end sööma midagi sellist, mida tol hetkel ei tahtnud, ega muretsenud ka ühegi vitamiini- ega mineraalidefitsiidi pärast. Tean toitumisest piisavalt palju, et olla oma keha soovides kindel. Kui iiveldusaeg mööda sai, sõin peamiselt kõike head ja värsket, mida suvi pakkus – tavaline päevamenüü oli kilo herneid, kilo mureleid, kilo maasikaid. Seitsmendat kuud rasedana osalesin toortoidufestivalil Taanis, sel ajal järgisin umbes nädalakese põhimõtet 80/10/10 ehk enamiku toidust moodustasid puuviljad, ülejäänud rohelised lehtviljad ja pähklid, kõik soolata. Sel nädalal oli eriti hea enesetunne ja nii kerge olla, nagu polekski suurt kõhtu kaasas kandnud.

Raseduse ajallanges rauanäitaja, nagu umbes kolmandikul rasedatest. Ja kuigi pooldan koolkonda, mis väidab, et selline protsess ongi kehas loomulik, tegin endale väikese rauaturgutuskuuri: pressisin kurgimahla juurde ka umbrohtu, enamasti vesiheina. Jõin seda igal hommikul klaasitäie ning rauanäitaja läks paari nädalaga arsti soovitatud tasemele. Rauatablette ei söönud.

Lisaks sellele, et enesetunne oli väga hea, ka jõudu oli palju, polnud mul raseduse ajal tänu toortoidule suurt kaalutõusu, turseid ega striiasid. Laps sündis terve, tubli, 3800 g, 52 cm, minu kohta üsna suur. Taastumine oli kerge, kaal kohe pärast sünnitust nagu enne rasestumist, rinnaga toitmine läks kenasti. Olin teadlik, et imetav ema ei pea toortoitu vältima, justkui oleks see gaaside ja koolikute tekitaja, vaid toorest tuleb süüa ilma rasvata, sh ilma piimatoodete rasvata. Seega ei loobunud ma imetamise ajal millestki – mu hommikud algasid suure klaasitäie värskelt pressitud apelsinimahlaga.

Üldlevinud toitumissoovituse järgi tuleb beebile anda kõigepealt juurvilja, sest kui laps harjub puuviljade magusa maitsega, ei ole ta enam nõus muud sööma. Usun, et rikkumata maitsemeelega laps, kes on harjunud emapiima magusa maitsega, oskab teha enda jaoks kõige õigema valiku. Minu kaheksakuune laps sööb praegu lisaks rinnapiimale eri puuvilju – banaani, mangot, virsikut, avokaadot, melonit, cherimoyat jpt. Pooldan näputoitu (laps paneb ise söögi endale suhu) ja monotoitumist (üks maitse ühel söögikorral) ega koorma last multipüreedega. Praegu on noormees igati terve ja tubli, kaalub 10 kg. Igapäevaselt kuulen arvamusi, et «kui ei teaks, siis ei usuks, et taimetoitlase laps võib niipontsakas olla».

Lihasööjad väidavad, et taimetoitlased piinavad lapsi ega anna neile võimalust otsustada liha kasuks. Mul tekib küsimus, kas 6-kuusele lapsele lihatüki toidu sisse sokutamine ja toidu nii peeneks püreestamine, et laps arugi ei saa, mida sööb, pole samuti vanemate seisukoha pealesurumine? Leian, et kui mu laps jõuab kunagi lehmapiima ja lihatoodeteni, siis on see tema teadlik valik, mitte treenitud harjumus.

Tagasi üles