Suhtetarkused, mida vanemad peaksid oma lastelt õppima

FOTO: Panther Media/Scanpix

Lapsed on uudishimulikud, ausad, usaldavad, arvestavad, optimistlikud, õrnad ja andestavad. Ühtlasi on see need omadused, mis peaksid olema inimestel selleks, et olla õnnelikus ja terves suhtes. Enamasti kasvame me neist täiskasvanueaks välja, sest neid omadusi peetakse naiivseteks. Tegelikult tuleks meil oma lastelt ning ka omaenda kasvatuspõhimõtetelt õppida.

Lapsesuu ei valeta
Kuigi see täiskasvanutele alati ei meeldi, on lapsed selles suurepärased, kirjutab Your Tango. Lapse sõnad võivad vahel olla oma aususes lausa solvavad ja seepärast õpetame me lastele, justkui oleks ebaviisakas olla aus ning kanname seda mentaliteeti endaga läbi elu kaasas. Me arvame, et oma tunnetest ja soovidest rääkimine on midagi ebaviisakat, kuid tegelikult peaksid partnerid olema üksteise vastu siiralt ausad.

Optimism
Ka siis kui varemalt on mingi asi juba ebaõnnestunud, katsetavad lapsed ikka ja uuesti, uskudes, et ebaõnnestumine ei kordu. Nende jaoks on rõõm õnnestumistest palju suurem kui pettumus tagasilöökidest. Täiskasvanud kardavad seevastu põruda ja haiget saada ning jätavad end hirmu tõttu mitmetest positiivsetest asjadest ilma.

Oskus nautida
Veidi rumalad ettevõtmised ja lollitamine näivad täiskasvanutele tihti ebaoluliste ja lapsikutena. Kuid tegelikult toob mängulisus partnereid suhtes lähemale ning aitab stressist paremini üle saada.

Tunnete väljendamine
Kui laps on vihane või halvas tujus, julgustame me teda oma emotsioone sõnadega välja elama. Me õhutame neid teistega oma emotsioonidest, tunnetest ja ootustest rääkima, kuid kui meie suhetes on keerulised ajad, ei kasuta me sugugi sama taktikat nagu me oma lastele õpetame.

Julgus küsida abi
Enamasti oleme me vanematena kõiketeadvad. Ainult meie teame, mis on meie lastele parim, kuidas peab elama ja mismoodi mitte. Lastega seotud kriisisituatsioonide puhul tekib paanika ja me oleme valmis vastu võtma abi isegi neilt, kelle nõuandeid me tavaliselt ei taha, kasvõi ämmalt. Kuid tegelikult peaksime me oleme valmis abi küsima ja vastu võtma. Samuti peaksime me õppima tunnistama oma vigu ning paluma andeks.

Hetkes elamine
Meie lapsed on võimelised nõudma meie tähelepanu kõikidel võimalikel juhtudel. Tihti on see lausa tüütu, kuidas nad ootavad meie jäägitut tähelepanu neil momentidel, mil me oleme ülimalt süvenenud muudesse asjadesse. Kuid nende säravaid silmi ja vaimustust nähes saame ka meie tunda rõõmu. Täiskasvanud peaksid endale teadvustama, et liiga tihti pole neid aega selleks, et nautida hetki, mida elu meile pakub.

Oskus näha asju teisiti
Laste uudishimu ja kõige kohta küsimine on tihti samuti tüütud, kui me suudaksime vaadata maailma sama avatud silmade ning teise vaatenurgaga, annaks see ka meie elule hoopis teise kvaliteedi.

Koostöö
Me ootame, et meie lapsed oleksid teistega kenad, ei kakleks, jagaksid asju ning ei tülitseks. Samas ei suuda me ise sugugi alati neid lastele seatavaid reegleid jälgida, oleme egoistlikud, riiakad, kadedad ning täiskasvanuks saamisega minetanud oskuse teha meeskonnatööd.

Vabandamise jõud
Lastel on lihtne vabandust paluda kui nad teavad, et nad on eksinud ning lähevad asjaga edasi. Ja kui meie oleme midagi valesti teinud, eeldame me, et lapsed meile koheselt andeks annavad. Samas ei oska me suhetes täiskasvanutega vabandada ega ka edasi liikuda. Tegelikult on elus palju olulisemaid asju, millele me pisiasjade asemel tähelepanu peaksime pöörama.

Tagasi üles