/nginx/o/2017/12/22/7429263t1h7e03.jpg)
Armastuse olemust on püüdnud määratleda nii filosoofia, psühholoogia, neurobioloogia, endokrinoloogia kui ka esoteerika. Ja eraldi võttes on kõigi määratlused õiged, kuid üksteisele vastukäivad, kuna armastus tähendab nii südame kui keha kui mõistuse kiindumist. Holistiliselt ehk kõiki neid koos võttes tuleb ilmselt nõustuda, et armastus pole emotsioon, vaid tunne ehk emotsioonist kestvam psüühiline seisund, millel on kindel bioloogiline taust ja sotsiaalbioloogiline missioon.
Kuidas see mehhanism inimorganismis töötab, pole selge, ja kui olekski, saaks sellest meile nii väga nauditava romantika surm. Ravimiteadus püüab küll välja töötada igasuguseid afrodisiaakume selle tunde kunstlikuks tekitamiseks, kuid on seni suutnud mõjutada ainult kehalist kiindumist ehk suguiha, kuid mitte hinge, mille olemustki ei suudeta kindlalt määratleda, ega mõistust.
Sotsiaalbioloogilises kontekstis on armastuse suureks missiooniks sobiva paarilise leidmine. Küllap on meie organismi peidetud senitundmatud sobivusandurid nagu veregruppidegi puhul, mis seletaksid, miks igaüks ei suudagi igaühesse armuda, kuigi on ehk tõesti olemas ka selline 0-grupi ehk kõigiga sobiva armuja tüüp.
Peale selle, et armastus on sobivuse indikaator, on ta ka sobivuse katalüsaator. Tunneteta egoist püüab kaaslast endale sobivaks muuta, armunud inimene on endale märkamatultki valmis ise muutuma teisele meeldivamaks.
Selle targutamise mõte on seletada, miks vastastikuses armastuses sündinud kooslus on sotsiaalselt püsivam, pedagoogiliselt kindlam ja eugeeniliseltki lootustandvam. Või õigemini vastupidi – perenõustajad ja psühholoogid näevad, et abielu-, pere- ja kasvatusprobleeme on tunduvalt rohkem kooseludes, mille minevikku ausalt vaadates me vastastikust armastust ei leia.
Ometi tekib kunagi olukord, kus tunne kui bioloogilise seisund stabiliseerub ehk armastus saab otsa. Probleemiks saab harjumus, üksluisus, igavus ning kunagine suur tunne meid enam koos ei hoia. Ilmselt on taas üks kõrgeltarenenud aju seletamatuid omadusi, et see bioloogiline (endokrinoloogiline) seisund on kasvatanud ajus seni leidmata asukohaga seoseid, mida psühholoogia nimetab vastastikuseks usalduseks ja vastastikusteks kohustusteks. Nii oleks armastuse sotsiaalbioloogilise missiooni lõpuks ka mõistusliku koosluse loomine.
Abielu on kahe inimese liit, perekonnast räägime siis, kui sellesse sünnivad lapsed. Inglased nimetavad oma püsiva perekonna mudelit ka majanduslik-pedagoogiliseks liiduks ning kui selles valitseb vastastikune usaldus ja täidetakse vastastikuseid kohustusi (kaasa arvatud laste kasvatamine), probleeme nagu polekski. Nii ongi armastus ja abielu seotud. Kui armastus saab lähisuhtes ühepoolselt otsa enne abieluks realiseerumist ehk enne selle missiooni täitumist, toob see kaasa hülgamisvalu, armukadedust, lootusetust, suitsiidi. Massiline teismeliste problemaatika.
Kuid me ei mõjuta ainult teineteist. Me elame keskkonnas, mis meid samuti märkamatult muudab. Nii räägivad perekonnapsühholoogid lahkukasvamisest (võõrandumine, pikk lahusolek, erinevad huvid ja maailmavaade), väljakasvamisest (ühepoolne vajadus põgeneda ahistavast sotsiaalsest või majanduslikust keskkonnast), ülekasvamisest (ühe abikaasa vaimsest kängumisest teisega võrreldes), kõverakskasvamisest (tervise- ja sõltuvusprobleemid). Ning kiivakasvamisest. See on uue armastuse tekkimine, mille eest pole meie alateadvuse juhitud osa organismist kuidagi kaitstud, ja sel pinnal uue lähisuhte kujunemine.
Siin saab loosung, et armastus ja abielu peavad olema seotud, juba ohtlikuks müüdiks. Nii peakski uue armastuse tekkides abielu lahutama, et see uueks kooseluks realiseerida. Ja siis mõne aasta pärast võib see taas korduda. Ja siis jälle ja jälle. Ning me vabandame end aususega – ma tahan oma tunnetes aus olla.
Pikaajalises paarisuhtes armastuse taastamisse või armumise elustamisse ma eriti ei usu. Vastastikune armastus on teineteisele otsa vaatamine, suurest armastusest õhkamine ja teineteise nautimine. Armastuse muutudes sotsiaalseks koosluseks tuleb positsiooni muuta, kõrvuti koos ühes suunas vaatama hakata ehk käest kinni hoides ühiskonda astuda. Selleks peab saama mägironijatele tuttav nõue – kolmas punkt ehk taburetiefekt, mis garanteerib püsivuse, mida kahele punktile toetumine ei taga. See on koostegutsemine, ühised eesmärgid, harrastused ja huvid, lapsed, ühised tuttavad ja sõbrad.
Teineteist armastavate või teineteist armastanud, kuid kõikvõimalikke kriise läbi elavate paaride toetamisel on esimeseks võtteks saada selgust, milliseks me oleme kujunenud, ehk kunagistest illusioonidest vabaneda. Sellele aitab kaasa «abielupuhkus» – paar nädalat teineteisest eemal kaugemalt vaatamise visiooni, kus argiaskeldused üldistavat muljet ei sega. Kuid veel tõhusam, ehkki raskem on ellu see taburet leida. See oleks kõigepealt koos reisimine, ühise harrastuse soetamine, vaba aja täitmine kas või eskapistlikultki totrate eesmärkidega. Näiteks käia koos läbi kõik muuseumid või kirikud, juua koos tass kohvi kõigis linna kohvikuis või pildistada end kõikide Eestimaa linnade või suuremate külade keskustes. Eesmärgina ehk mõttetud, kuid elurahu leidmiseks vajalikud.