Sten Sang: raamatud muudavad mehe nohikuks

Sten Sang
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sten Sang
Sten Sang Foto: Erakogu

Lugejad kahtlevad tihti siinse kolumni sisukuses ning soovitavad raamatukokku minemist. Teie rahustuseks selgitan kohe lähemalt, mis mehega raamatuid lugedes juhtuma hakkab.

Olen alati uskunud, et suures koguses raamatuid loevad erakutüüpi inimesed. Kuidas ma seda väita julgen? Olen selle tee ise läbi käinud.

Juba enne kooli uputasin end kohalikku väikesesse raamatukokku. Mind ei suutnud eemale peletada isegi lutsukomme häälekalt manustav raamatukogutädi ega pidevalt lukus olevad uksed. Ikka kiirustasin suure raamatukotiga oma pühasse Mekasse ning eraldusin päris elust. Kuni lõpuks jäingi päris üksi oma raamatutega.

Eakaaslaste mängud ning jutud ei pakkunud enam grammigi huvi - need näisid labased ning sõna otseses mõttes igavad. Eemalolev suhtumine tõrjus mängukaaslased omakorda kaugemale ning sõbrad raamatud said mu kogu täiega endale. Tagantjärgi võin öelda, et käitusin kui narkomaan - omasin ainet, mis viis reaalsusest minema ning võõrutas mind sellest.

Kui narkomaania ei oma üldjuhul ühtegi head külge, siis minu sõltuvuses õnneks siiski leidus ka head. Tänu laiale sõnavarale ning suurele lugemusele oli kergem omandada õppeaineid ning saada paremaid tulemusi. Mis omakorda kinnitas veel tugevamalt rinda nohiku medali.

Samal ajal, kui teised kutid keldrites tüdrukutega huvitavaid mänge praktiseerisid, istusin mina õpioskusi lihvides toas. Hakkasin endalt nõudma tulemuste saamisel maksimumi ning iga pisimgi ebaõnnestumine viis ahastuseni.

Muidugi huvitas mindki lähemalt tutvumine mõne kena ja huvitava neiuga. Ilu kui sellist oli üsna kerge määratleda, kuid peas toimuvaga läks alati nihu. Mu põhikooliajal oli popiks meelelahutuseks kirjasõpradega suhtlemine. Nii ka mina endale neid otsisin ning posti teel eeposeid teele saatsin. Enamiku neidudest suutsin just oma liiga põhjaliku ja keerulise kirjaga kohe eemale peletada. Vähesed allesjääjad aga kadusid pärast päris elus kohtumist. Ilmselgelt polnud sotsiaalsed oskused sama kõrgel tasemel kui kirjutamisvõime. Kohtudes võttis maad piinlik vaikus ning soov taas koju fantaasiamaailma põgeneda.

Keskkooli jõudes võõrutasin end jõuga oma sõltuvusest. Enam ei suutnud raamatud mulle pakkuda, mida vajasin ja elult ootasin. Sain suurepäraselt aru, et ma ei sobi nii kergelt ümbritsevate sekka ning oli aeg sellega tööd tegema hakata.

Üks lihtne vahend seltskonda sulandumiseks oli alkohol. Ega niisama öelda, et kangem kraam paneb vennastuma. Proovisin minagi sulanduda ning olla popp ja huvitav. No, väliselt see mõnevõrra võis toimida, kuid sisimas jäid ikka alles suured käärid ja igatsus raamatute järgi.

Tänaseks päevaks olen suutnud võõrduda nii paberist sõpradest kui ka kraadidega kraamist. Loodus aga tühja kohta ei sallivat, mis nende asemele tuli?

Pikka aega praktiseerisin suhtesõltuvust. Tihti tunnen selle jätkumist tänaselgi hetkel. Siia sobib lohutuseks mõte - inimene on sotsiaalne olend ning vajab enda kõrvale teist inimest.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles