Lugeja kirjutab: pärast lahkuminekut teesklesin inimest, kes ei hooli millestki

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Panther Media/Scanpix

Naine24 lugeja kirjutas loo sellest, kuidas ta pärast lahkuminekut masendusse langes ning varjas oma tundeid ka lähimate inimeste eest. Selle loo autor valis endale auhinnaks Ultimate 7S nahahoolduskomplekti Avonilt.

Paljud inimesed kannavad ees teeskluse maski ja julgen tunnistada, et mina olin kunagi üks nendest. Kõik sai alguse peale lahkuminekut, mis oli minu jaoks raske. Ma ei suutnud lahti lasta ja tema tagasisaamine muutus minu kinnisideeks. Raskeks tegi elu minu jaoks see, et mitte keegi ei mõistnud mind. Sama hästi oleksin ma võinud rääkida seinaga, kes midagi ei vasta.

Emotsionaalselt olin ma kurnatud ja murdumise äärel. Tundsin et miski minu sees lämmatab mind ja hingamine läks iga päevaga raskemaks. Mõtted muutusid negatiivsemaks ja peeglisse ei tahtnud ma enam üldse vaadata, sest sealt vaatas mulle vastu vaid tüdruk, kes oli täis viha, kurbust ja hirmu. Ma kartsin, mis saab minu elust edasi ja kas ma suudan muutuda ning lahti lasta.

Kui ma nähes, et minu pingutused soovitud tulemust ei anna, loobusin. Ainuke asi mis järele jäi oli viha, mida raske koormana endaga iga päev kaasas kandsin.

Ma hakkasin teesklema inimest, kes ei hooli enam kellestki, ega millestki. Mind ei huvitanud enam mitte miski ning tundsin, et olen kui surnu. Ma ei näidanud välja emotsioone mis mind valdasid, ja oma mõtteid ei jaganud ma kellegagi. Ma ei unustanud ja ei andestanud. Arvasin et kõik muutub paremaks kui näitan end inimesena, kes ma pole. Ja inimesed uskusid seda mida nägid.

See pani mind imestama. Kui sa tunned inimest, kuidas sa ei näe sellest maskist läbi, mis tema nägu varjab? Või kui sa vaatad tema silmadesse, sest sõnadega saab valetada, kuid mitte silmadega. Järeldan, et kõik inimesed ei oska hinge vaadata. See on kurb.

Ühel hetkel otsustasin maskist loobuda. See muutus liiga raskeks koormaks, mida ma ei jaksanud enam endaga kaasas kanda. Ma tahtsin olla jälle Mina Ise. Inimene kes hoolib, andestab, kuulab ja mõistab. Endiseks muutmine võttis aega, sest olin maskiga harjunud, kuid ma sain sellega hakkama ja olen seepärast enda üle väga uhke. 

Ma ei soovita mitte kellelgi samasugust hoiakut võtta, sest see muudab asjad vaid hullemaks. Inimesed hakkavad sinust eemale hoidma, arvates asju, mis tegelikult sinu päris isiksusega kokku ei käi. Ole sina ise, juhtugu mis tahes!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles