/nginx/o/2018/04/12/7777481t1hdec9.jpg)
Pärast head peab ikka mingi jama kõik uuesti tasakaalu viima. Nii läks ka sel korral ning meeleoluka jaanipäeva Saaremaal lõpetas õnnetus autoga ning kopsakas trahv onu politseinikult. Positiivsena jääb siiski meelde tülidevaba aeg naisega ning värsked hommikud.
Ühe meie reisiseltskonna auto suutsime ära rikkuda suvalisel Saaremaa linnatänaval. Sõitsime kenasti kolonnis, kuni esimesena liikunud auto alt kaevuluugikaas minema kargas. Muidugi mõnusalt vastu põhja ning tagastanget. Peatusime kõik õnnetuskohal ning katsime augu sealt lennanud kaanega. Mis omakorda oli mõtlematu tegu, sest juba järgmise ülesõitja alt lendas see sama kelmikalt minema. Lähedal elavate eramaja omanike sõnul olid nad linnavalitsust teavitanud probleemsest kohast juba aastaid.
Sel hetkel ma veel ei teadnud, et vabatahtlikult kohale kutsutud sinivalge tegelasega saan mandril veel kohtuda. Nimelt oli vaja saarel juhtunud õnnetus politsei poolt fikseerida kindlustuse jaoks. Kohale ilmunud härra andis õige saarlase mõõdu välja - pidime viis korda üle küsima, mis tänavaga tegu on. Saarlase suust kõlas kõik ühtlase Vallimaana, kuigi mandriinimene oleks kangesti tahtnud Vallimäe tänava nimeks punnitada.
Teine ja vähem meeldiv trehvamine mundrikandjaga ootas ees Tartumaal. Pikast reisist väsinuna sai hüljatud ning inimtühjast mahajäetud asulast veidi kibedasti läbi sõidetud. Asula väljasõidul pesitsesid põõsas aga meie kõigi fööniga sõbrad ning kamandasid kriminaali kiirelt teeserva. Kõige vahvam loo juures - kuna käimas jaanipäeva kampaania, siis karistused olid tavaliselt krõbedamad. Ei aidanud ka vastulause, et juba on saabunud kahekümne viies juuni. Sinivalgete kena kampaania kestab ka pärast jaani edasi. Autos selgitas mundrimees mulle midagi sellest, et joodikjuhte on palju ning seetõttu peab ta mulle rohkem trahvi välja kirjutama. Mokaotsast mees muidugi tunnistas, et konkreetses asulas ei ole juba ammu enam kooli ning piirang sai sinna kunagi just koolilaste pärast paigaldatud. Ju on see külake samamoodi välja surnud nagu sajad teisedki Eestimaal, tööd ei leidu ning lasteaedade asemele kerkivad vanadekodud.
Kiiruseületamise eest trahvi saamine tekitab pigem trotsi. Liikluses näeb nii meeletult rikkumisi, mida keegi ei fikseeri. Naise elukohas Tartumaal on alevist väljasõit, kus nii haagisveokid kui ka sõiduautod juba kilomeeter enne asulalõpu märki madallendu alustavad. Ka ei ole omavalitsus sinna kõnniteed suutnud rajada. Nii on päris meeleolukas alevis sees maanteekiirusel lendavate masinate kõrval ellu jääda.
Meenub üks aastatetagune parkimistrahv, kus tubli Pärnu mupolane väänas lisakoha tegemise eest valusad viissada krooni. Pärast seda ummistasin kuid ta postkasti fotodega samas kohas rikkujatest. Lõpuks sai mupolasel hing täis ning maha joonistati kollased parkimist keelavad ristid. Need omakorda läksid aasta hiljem koos uue asfaltiga kaduma ning lisakohti näeb seal siiani.
Olen palju mõelnud inimese taluvuspiirile. Kui palju saab trahve kirjutada ning reegleid seada? Ühel hetkel saab ka rahulikul inimesel mõõt täis. Võib-olla sellepärast eestlast tihti riigi ja tööandja tagant varastajaks tembeldataksegi. Kuskil on vaja oma allasurutud viha välja elada, teha meelega midagi keelatut.
Huvitav, kui hulluks me läheksime, kui ühtegi asjapulka enam keelamas, käskimas, trahvimas poleks? Meile sisendatakse, et siis valitseks anarhia ning tugevama õigus. Justkui inimene muutuks loomaks, kui tal kupjapiitsa turjal tantsimas poleks.
Mina usun, et elutervet suhtumist leidub meie seas siiski enam kui hävitamisvajadust. Küll on aga kellelegi kuskil väga vajalik, et me ise endasse ei usuks. Selle asemel laseme endale reegleid ette kirjutada ning arvame, et ilma nendeta saabub maailmalõpp.