Tõstamaa valla 46 elanikuga Värati küla üllatas kokaraamatuga, millesse koondatud toiduretseptidest, piltidest ja lugudest aimub randlaste kasin elu.
Kokaraamat kajastab randlase elu
6. juuni 2009, 15:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Äsja müüki jõudnud "Meie küla kokaraamatu" (Värati, 2009) üks autoreid, Reinu talu noorperemees Aro Kütt räägib, et mõte hakkas idanema üle aasta tagasi.
Valdavalt oma põllu, lauda, metsa ja mere saadustest valmistatud toitude retsepte ärgitas üles kirjutama pealinnas töötav naabripere: ökoloogi haridusega kirjastaja Madis Peil ja bioloog, vähiuuringute tehnoloogia arenduskeskuse juhataja Riin Ehin.
Kokakunsti valdajatena on nad Aro Küti kõrval trükise autorid ja peavad Kihnu väina mereparki jäävatel Värati rannaniitudel lambaid.
Erilised road
"Seoses sellega, et siin on üsna vaene piirkond, ongi oma retseptid tulnud, et hästi odavalt läbi saada," seletab Aro Kütt kodutalu lopsakalt rohelises õues üle 100 aasta tagasi maakividest laotud maja seina äärde jääva laua juures askeldades.
Kokaraamatu kaasautorid, maailmas Arost rohkem ringi rännanud Riinu-Madistki peavad kohalikku toitu parimaks ega kuluta poes raha valmissöögile.
"Kriitikameel on isal ja minul üsna terav, aga kvaliteetsetest toorainetest on tunduvalt lihtsam midagi head valmistada," seletab Aro, vastates pärimisele, kelle nõu või hinnanguga ta kokates enim arvestab. "Aga emale on söögitegemine nii kohustus kui harjumus. Kindlasti motiveerib teda tunnustuski, seda jagub. Ja vahel üllatab ta mindki, no tuleb ikka hästi välja, kuigi ma ju eluaeg tema toite saanud."
Aro saarlasest isa Rein Kütt varjub maja taha tööd tegema ja Läänemaalt pärit ema Varje Kütt valvab köögis küpsevat kooki. Tagasihoidlike maainimestena ei anna nad ennast jutule.
Kokaraamatust leiab aga Varje pannkookide, koduleiva ja delikatessräimede valmistamise õpetuse, samuti Reinu siiaäkilise, mis juba viie minuti pärast kõhtu täitma sobib.
Rikkalik pagas
"Mina teen süüa lõbu pärast, see on hämmastav, kui lihtsalt saab häid roogasid teha. Ja kui tulevad sõbrad külla, peab ju neid toitma, võimalikult odavalt ja maitsvalt," muheleb Aro ja kiirustab üle õue vaatama, kas hõbekogred võib lauale anda. "Tund aega tagasi olid nad veel elus," teatab ta, harutades fooliumist auravat kala, mille lõhn paneb süljenäärmed tööle ja maitse ähvardab keele alla viia.
"Kogrel võtsin soomuse maha, siis sain fileed võtma hakata, filee panin fooliumile, raputasin peale sidruniga kalamaitseainet, vaja oli kala kohta väike sibul, tomat, tilli, juustu ja peale sidrunipipart," ei tee Aro roa saamisloost saladust.
Loomingulise toiduvalmistamise järel saab ta jätkata ennelõunal pooleli jäänud tööd, lambaaia tegemist Värati ninal.
Tagasiteel põikan Pärnu lahe partnerluskogu kontorisse Audrus, sest Leader-tegevusgrupp ja partnerluskogu arendavad kaheksa valla ettevõtjaid, omavalitsusi ja mittetulundusühinguid kaasates "Romantiliste randade projekti", mille alaprojekt on mõeldud väärtustama kohalikku toitu.
""Meie küla kokaraamat" on autorite oma aja ja rahaga kinni makstud ehe näide, kui rikkalik oskuste pagas on meie külainimestel," tunnustab partnerluskogu tegevjuht Mercedes Merimaa Värati küla perede ettevõtmist lootusega, et teisedki meistrid saavad trükisest innustust ja panevad oma oskused kirja.