Sten Sang: jaanipäev Saaremaal - iga õige eestlase unistus

Sten Sang Foto: Erakogu

Kõhnema rahakotiga kodanikul saarele asja pole - kui kalliks aga läks meile ettevõetud reis ning mis selle raha eest lõbusat teha sai?

Vastse Tartu residendina ootas ees viietunnine sõit kadakalõhnalisele Saaremaale. Autopaak sai kurguni hinnalist kütust täis tõmmatud ning oodatud reis võis alata. Esimene pikem peatus toimus Suvepealinnas, kus täiendati liha- ning joogivarusid. Erinevalt ülejäänud seltskonnast otsustasime viisakateks jääda ning halja kesvamärjukese asemel lahjemaid moejooke pruukida. Ostukorvi lendasid ilus heleroheline Pisang ning kollakasvalge Pina Colada. Nii sai garanteeritud mälestusterohke ajaveetmine mäluaugu asemel. Kütusearve ja poekraam röövis rahakotist tublid sajalised.

Praami järjekord meid õnneks ei kiusanud - saime peale juba kümne minutiga. Laevukesel ringi patseerides oleks saanud autogrammi küsida lugupeetud sotsiaalminister Taavi Rõivaselt ja tema kaunilt kaasalt Luisalt. Nimelt selgus, et lauljanna on Jaanipäevaks Saarele esinema palutud. Praamisõit kui selline annab tihti tavainimesel võimaluse prominente oma silmaga kaeda. Nii sain minagi härra Rõivase eriti lühikesi rohelisi šortse ning põnevaid lokke lausa meetri kauguselt imetleda. Omaette mõtlesin, miks tal turvamehi ümber pole. Kui mõni üdini Eestis pettunud inimene peaks ta ära tundma, võib üle parda nügimine üsna kiirelt tulla.

Pärast pikka sõitu saabusime maalilisse majutuskohta, mille naise perekond endale saarele rajanud on. Edasiseks õhtuplaaniks sai viinapitsi ning kaineks rooliks olemise eest põgenemine. Esimene neist oleks tähendanud pikale venivat tiksumist aina valjenevas pundis. Teine variant peitis endas poole ööni purjakil seltskonna sõidutamist. Kunagi pole hea sõpruskonnas päris kainena aega veeta- siis tunduvad alkoholi pruukinud sõbrad liiga koomilised.

Järgmisel hommikul ärkasime värsketena ning vaatasime sõprade väsinud näod üle. Õnneks said nemadki end mõne aja möödudes reipamaks liigutatud. Algas ringreis saare vaatamisväärtuseid mööda. Minu õuduseks viis pankrannikuni kümnekilomeetrine kruusatee. Mõttes kirusin kohalikku omavalitsust - nii populaarne tee on jätkuvalt mustkatteta ning tolmab kui vanakurat. Hoolimata räpasest autost, oli sõit igati ennast väärt, võimas vaatepilt avanes kõrgelt rannakaljult alla vaadates. Tekkis lausa soov peene häälega kilgata, kui ilus ikka Eestimaa on, nagu seda ühes telereklaamis kuulda saab. All lainetav vesi meenutas laguuni ning kõrgusest avanev vaade sisendas aukartust looduse vormide ees.

Edasi liikusime forellipüüki, kus suutsime veidi draamat kogeda. Teenindajatena liikusid söögikohas ringi kooliõpilased ning juhatajalaadset olevust kohal ilmselt ei viibinud. Seetõttu rikuti meie lõunasöök kenasti ära. Püütud kalad toodi seltskonnale lauda erinevatel aegadel, tellitud kartuleid enam tšekil ei olnud ning neid me ka ei saanud. Esimene forell ei näinud välja mitte lubatud punane, vaid oli vanadusest hall ning limane. Hoolimata ebaõnnestunud lõunast, lõbutsesime siiski end batuudil hüpitades ning kaalukiigul loksudes. Siiski jäi söögikohast mulje kui ainult kasumile orienteeritud asutusest. Lauad olid kattelakki näinud viimati aastaid tagasi, üle oja viiv sild mädanenud ning trepikivid purunenud ja kõikusid jala all vastikult. Veider, et Eesti ettevõtja ei raatsi kohe mitte kvaliteedi hoidmisesse investeerida, vaid ostab kohe esimese kopika eest omale maasturi ning edasine kasum läheb juba majaliisingu alla. Nii need ettevõtted välja surevad - klient saab aru, kui tema heaolu on ebaoluline ning iga kopikas piinlikult omanikku taskusse peab kukkuma. Meie toetasime koonrit omanikku enda poolt paarisaja eurokupüüriga.

Meie puhkus siin päikselisel Saaremaal jätkub, läinud on mõned tuhanded eurod ja ilmselt kulub veel. Jaanipäev on kallis lõbu, kuid tavasid peab au sees hoidma. Head Jaani, Eesti rahvas!