«Kui enam hullemaks minna ei saa, siis kuidagi ikka saab», kordan Muprhy seadust. Vahel mulle tundub, et elan kui filmis. Seekord tutvusin naisterahvaga, kes osutus mulle uue sõbranna asemel hoopiski austajaks. Ma ei osanud uneski näha, et ta on minust kui naisest huvitatud, kuid ootamatu suudlus ütles rohkem kui tuhat sõna.
Eelmisel nädalal juhtus minuga midagi eriskummalist. Tööintervjuule kiirustades ja bussis end vaimselt ette valmistades, pöördus minu poole naisterahvas ja kommenteeris raamatut, mida lugesin. «Investeerimispangandus…»vaatas ta imestunult. Naeratasin ja ütlesin, et kandideerin pankuriks, mistõttu ammutan viimaseid teadmisi, mis mind kohtumisel aidata võiksid. Ja juttu jätkus kauemaks.
Ilmnes, et ta töötab samal alal, kuid konkureerivas ettevõttes. Ta oli väga abivalmis, tutvustades mulle viimase aja probleeme antud valdkonnas ja jagades nippe, kuidas intervjueerijatele muljet avaldada. Kuigi me ei teadnudki üksteist, suutis ta täita mu hinge enesekindlusega. Rääkisime tööalastest kogemustest, oskustest ja unistustest. Mulle tundus, et tal oli rohkem usku minusse kui mul endal.
Ma ei olnud ammu nii palju pabistanud kui tol hommikul. Sõbralik naeratus ja toetav käsi oli kõik, millest ma unistada oskasin. Öeldakse, et õiged asjad tulevad meie ellu siis, kui seda kõige rohkem vajame. Tema positiivne ellusuhtumine ja toetus oli parim minu rahustamiseks. Enne bussist väljumist ulatas ta mulle oma visiitkaardi, öeldes, et võiksin teada anda, kuidas mul läks.
Mul ei olnud aimugi, kas intervjuu läks hästi või halvasti, kuid otsustasin talle igal juhul helistada ja toetuse eest tänada. Kuuldes, et ma ei ole toimunud vestluse suhtes üldsegi entusiastlik, tegi ta mulle ettepanekuks kohtuda tema tööandjatega. Võib-olla õnnestuks mul sealt ettevõttest endale töö leida. See tundus küll väga suur teene olevat, kuid tean, et ka abi tuleb osata vastu võtta. «Kui see suurt tüli ei tee», vastasin kohmetult. Leppisime kokku aja kohtumiseks, et rääkida firmast, kus ta töötab.
Neid inimesi ei ole palju, kes tasuta teeneid jagavad. Mõtlesin, et pean hakkama enda uskumusi muutma. Olen ikka arvanud, et niisama ei saa midagi. Alati on kuskil konks. Selle lühikese aja jooksul, mil bussis jutustasime ja üksteist tundma õppisime, sain aru, et ka tema on väljaspool koduriiki elanud. Ta teab, kui raske on enda elu nullist üles ehitada. Olles eemal oma sõpradest ja perest ning igasugusest abist, millele tavaolukorras on võimalik toetuda.
Ta on üks nendest positiivsetest ja optimistlikest inimestest, kes lihtsalt pakatavad energiast. Sotsiaalne ja entusiastlik naine, kellega oli rõõm taaskohtuda. Rääkisime tööst, ettevõttest, kus ta on oma kanna kinnitanud ja ka elust enesest. Tean, et parim viis endale töö leida on kandideerida ajal, mil konkurents on minimaalne ehk siis, kui tegelikult töötajat ei otsita. Ta tutvustas mulle oma firma poliitikat ja rääkis, milliseid inimesi ta ülemused otsivad. Seda kõike selleks, et kirjutada sobiv motivatsioonikiri ja paluda kohtumist tööintervjuuks.
Õhtu lõppedes jalutasime head ilma nautides kodu poole. Nimelt elame samas rajoonis, mistõttu oli hea kohtuda oma elukoha lähistel asuvas kohvikus. Rääkisime oma untsu läinud suhetest ja naersime elu üle. Jõudes teelahkmele, oli aeg hüvasti jätta. Kallistasin teda ja tänasin toetuse eest. Enne kui jõudsin eemalduda, otsustas ta mind ootamatult suudelda. Oskamatusest reageerida, seisin kui puunukk teda vastu suudeldes. Ta naeratas mulle, pööras selja ja kõndis sõnagi lausumata minema.