Maarja Kivi: rokilaval niisama nägusid ei tehta

Maarja Kivi

FOTO: Donna Fedenko

Täna alanud Rock Summeril üles astuvale endisele Vanilla Ninja solistile Maarja Kivile on tegu omamoodi verstapostiga, sest kodumaal pole USAs elav lauljatar – lavanimega Marya Roxx – esinenud. Ja veel: eile astus esimest korda oma vanemate sünnimaale tema teine laps!

Maarja Kivi (27), kümme aastat tagasi lastemuusikalides kaasa löönud ja Vanilla Ninja solistina ilma teinud blond ja habras näitsik, kelle juus vahepeal Marya Roxxina brünetiks kiskus, on nüüd taas plaatinablond.

Kuus aastat tagasi koos muusikaärimehest abikaasa Renee Meristega Los Angelese  lähedale Woodland Hillsi kolinud Maarjale justkui polekski Skype’i üllatavalt selge liikuva pildi põhjal aastad mõjunud – ta on täpselt samasugune nagu kümme aastat tagasi.

Ent tema juttu ja olekusse on lisandunud konkreetsus. Lapsepõlv on selja taga ning Maarjast saanud tubli pereema, kellele abikaasa ja lapsed elus päris kindlasti esikohal. Nii ütlebki ta, näol helklemas aknast tuppa voogav hommikupäike, et lähemate aastate ülesanded on eeskätt lapsed üles kasvatada, pere tervena hoida ja alles siis karjääri arendada.

«Täpselt selline tähtsuse järjekord ongi,» sõnab ta lauljale omasel kõval, kõlaval ja selgel häälel. Ja kui viimane mingil põhjusel soiku peaks jääma – milleks praegu küll põhjust pole –, omandab ta Santa Monica kolledžis kosmeetiku, juuksuri ja küünetehniku eriala. Ütleb, et äkki avab kunagi oma ilusalongigi.

Woodland Hills on üsna idülliline ja rahulik paik. Kortermaja, kus Renee ja Maarja lastega elavad, asub orus, aknast paistavad palmid ja naabermajad ning nii mäed kui ka rand on jalutuskäigu kaugusel. LA kesklinn asub täpselt vastupidises suunas.

Woodland Hillsis elab palju lastega peresid, aga ka vanemaid inimesi, seal on kaubanduskeskusi ja hulgaliselt parke ning asunduse keskuses armastab paar kinos käia. Aga mitte autoga, nagu enamik ameeriklasi, vaid ikka nagu Euroopast tulnud inimesed – jalutades.

Oled oma sooloprojekti raames ehk Marya Roxxina esinenud isegi Helsingis, aga Tallinna pole varem jõudnud. Miks?

Sest nüüd tehti pakkumine ja võtsin sellest hea meelega kinni. Et saab lõpuks ka Eesti publiku ees esineda ja näha, milline on inimeste  reaktsioon. Igal maal, kus olen tuuritanud, on reaktsioon erinev olnud. Mõnel pool lähevad peale mu aeglasemad lood, mõnel väga rasked, aga mõnel pool meeldivad hoopis sellised vahepealsed.

Kunagi pole olnud nii, et ainult üks mu lugudest meeldib kõigile ühtmoodi. Samas on see lahe, sest annab teadmise, et kõik lood on head ja huvitavad. Pahatihti kuulad albumitäiest lauludest vaid mõnda hitti ja siis tundub, et ah, nii igav!

Miks Marya Roxxi lavaimago nii kuri on? Või mängidki iseennast?!

Eks ma enda teist poolt mängi. Igas inimeses on mitu poolt peidus. Ühelt poolt olen pereema, teiselt artist, ja see on mõnus! Ma ei hakka midagi liigselt ohverdama ega ennast kehvasti tundma. Paljud ütlevad, et oh, sa ju lastega kodus, kaotad iseenda, aga minule pole see probleem, mul jookseb kogu aeg kõik paralleelselt. (Naerab.) Nagu praegu – laps magab teises toas!

Ja tead, see minu imago pole ju kuri. See on lihtsalt rokilik! Kui ükskõik millist teist rokibändi vaadata, siis nad pole teistsugused.

Sa ei saa minna lavale roosas pits-kleidis?

Ei. Samas ei saa ma aru, miks on Eestis need soorollid nii kindlalt välja kujunenud ja keegi ei saa neist lahti. Et naine peab olema juuksesalku keerutav, naeratav ja malbe naine ning mees mehine mees. Malbe naine saan ma olla kodus! Seda on paljud fännidki üllatusega tõdenud, kui suhtlemisaldis ja rõõmus inimene ma tegelikult olen.

Mõtle, kui ma oleksingi kogu aeg sünge ja tõsine? Fännidelgi oleks minuga sel juhul raske suhelda. Ja ma võib-olla ei tahakski suhelda ja see teeks karjäärile liiga. See süngus ongi vaid laulja imago, see käib sellise muusikaga kaasas, aga eesti inimesed pole sellega harjunud.

Eestis on rokkmuusika alles lapsekingades, see pole laiema publiku poolt aktsepteeritud, eriti kui seda teeb naisterahvas. Blacky on Eestis ainuke, keda tean, kes on vähemalt proovinud midagi teha.

Millise tundega kuulad praegu Vanilla Ninja «Club Kung-Fud»?

Millisega ikka – toredad mälestused! Kõik mu varasemad lindistused on mõnusad vaadata ja meenutada. Mulle meeldib vaadata ka oma lapsepõlvefotosid. Teadmine, kust oled tulnud ja millise arengu teinud, annab enesekindluse.

Milline positsioon sul muusikamaailmas Marya Roxxina on?

Tean, et tegelen alternatiivmuusikaga, ja seda isegi siin, LAs. Vastavalt sellele on mul ka oma publik – vastav seltskond, kellest mu päevane tutvuskond midagi ei tea, aga kui tuleb öö, siis sukeldun sellesse ja mu ümber on hoopis teised inimesed.

Vahel ma neid ei näegi, võib-olla töötavad nad poes müüjana, aga õhtul panevad peale meigi ja muutuvad gootideks, punkariteks või rokkariteks. Alternatiivmaailm on nii põnev ja lahe, ja seal olengi oma koha leidnud. Kontserdilkäijaid on palju ja saan esineda pidevalt, kui ma tahan, kui mul on aega.

Mitu kuulajat on sinu tavalisel kontserdil?

Jummel küll, raske öelda! Oleneb paiga suurusest. Paljud rokiklubid on väga väikesed, väga väike on umbes 50 inimest, väga suur aga üle tuhande inimese. Sõltub, kui palju rahvast klubisse mahub.

Mitmetele esinemistele sõidavad fännid üle maailma kokku, ükskõik, kus kontsert on. Näiteks ühed Šveitsi kaksikud tüdrukud, kes mu välimustki püüavad matkida, tulevad kindlasti Eestissegi. (Omaette.)

Täitsa huvitav, kas seekord ilmuvad samuti blondina välja, aga vaevalt küll. (Muigab.) Oleme nendega nagu kolmikud õed, täitsa naljakas! Publikut on alati olnud, sest inimesed saavad aru: teen asja hingega. Kui lihtsalt laval nägusid teha, näevad inimesed selle läbi, eriti rokimaailmas.

Nad on eheduse tagaajajad. Kui oled rokiartist ja teed järsku albumi, mis on liiga pehme, siis nad küsivad kohe, et mis värk on, tule maa peale tagasi, ära jama, me ei osta sellist plaati!

Valitud suunda ei saa enam muuta?

Saan ikka, katsetan, sellega muidugi võin fännide arvu vähendada või hoopis suurendada. See polegi oluline, olen iseenda tööandja. Ma ei sõltu produtsendist, plaadifirmast, mitte kellestki. Võin suunda muuta, aga siis pean ka riskima või tegema kompromisse. Mul on loominguliselt täiesti vabad käed, võin teha, mis tahan.

Praeguseks on sul väljas üks album?

Jah, «Payback Time», praegu tegelen uute lugude kirjutamisega, et minna selle aasta lõpul või järgmise algul stuudiosse.

Aga kontserttuure on mul olnud üsna mitmeid. Euroopas olen lausa mitu korda käinud, ükskord Inglismaal eraldi ja siis läbisegi veel Tšehhi, Saksamaa, Prantsusmaa, Soome, Rootsi… Igal pool sai käidud. Ja siin USAs ka – kui tulime, esinesin küllaltki tihti ja isegi praegu on esinemisi, kui uue albumi kirjutamise vahelt vähegi aega on.

Esinemistele tuli paus sisse, kuna sündis poeg Angus?

Just. Ja väga hea, et see Rock Summeri esinemine tuli, saab ennast kiiresti vormi tagasi. Süda põksub ärevalt!

Kui tihti muidu Eestis käid?

Tahaks käia suvel, kui on ilus, aga käin ka jõulude ajal. Mõni aasta on vahele jäänud, aga püüame kord aastas käia. Vastupidiselt enamikule inimestest meeldib mulle ka talv, sest siin saame kogu aeg päikesepaistet.

Aga sellist elamust nagu viimasel ajal Eestis talviti, et maas on paks lumi ja valitseb jäine külm, pole ma siin kogenud. Jah, mäed siin on, aga mägedes on soe – kuigi lumi maas, võib seal päikesest täiesti ära põleda.

Lahkusite kodumaalt 2007. aastal. Miks just LAsse ja miks nii kaugele?

LA on ju kogu maailmas tuntud muusika- ja meelelahutuskeskus. Tahtsin ennast proovile panna. Olen kohtunud väga ägedate siinsete muusikute ja kunstnikega, see annab inspiratsiooni. Ma ei taha seista ühe koha peal, teadmata muust maailmast midagi.

Mul tekiks loominguline seisak, ja võin päris kindlasti öelda, et siiatulek on hoogu kõvasti juurde andnud. Elu on veidi huvitavam, pöörasem ja kiirem.

Ikkagi – miks nii kaugele?

Sa räägid nagu minu ema! (Naerab.) Sama jutt! Minu ema tavaliselt küsib nii. Ja ikkagi ma räägin, et LA on tõesti koht, kus kõik muusikud kokku saavad, tänu sellele saab tohutult kontakte juurde, palju rohkem esineda ja uutes huvitavates kohtades käia. Ameerika oli minule täiesti avastamata maa.

Algus oli raske?

Algus oli ainuüksi seetõttu raske, et võõras keskkond, ülisuur linn, kerget klaustrofoobiat tekitas tunne, et isegi Eesti ja paljud teised Euroopa riigid on siinsetes mastaapides väikesed. Ja muidugi koduigatsus, millest hiljem üle sain … Skype ja koduskäimine leevendavad seda, aga igatsus oli küll üks raskemaid asju. Hea, et internet olemas on ja saab Eesti uudiseid lugeda, aga tegelen sellega harva. Pigem palun oma emal saata ajakirju, et sirvida näiteks Pere ja Kodu.

Mida ta veel saadab?

Just Pere ja Kodu, eriti nüüd, kui sündis laps. Siis veel ajakirju Beebi ja Anne&Stiil, ja väga palju on juurde tulnud naisteajakirju. Loen neid hea meelega. Igal maal on ju teistmoodi olemine, ka pereelus. Siitki olen palju häid asju juurde õppinud, kombineerin neid Eesti kogemusega.

Mulle meeldib Ameerikas, et asju võetakse vabalt, ei pea kõike tegema ühtmoodi.

Mille poolest erineb teie pere elustiil nendest, kes Ameerikas kaua elanud?

Nii ja naa. Mõte siia kolida tekkis veidi ka sellepärast, et oleme Reneega tavalistest eestlastest erinevad. Palju avatumad, suhtleme iga inimesega, vahet pole, kui meil temaga ühtseid vaateid pole – peaasi, et oleks huvitav ja saaks teada, kuidas nad elavad.

LAsse ongi tulnud avatud inimesed. Nad on päikselised, üksteist aktsepteerivad, siin on väga palju erinevaid kultuure, religioone ja poliitilisi vaateid. Ometi saame kõik koos hakkama!

Aga erinevusi on, jah, ikka. Näiteks usun, et kohalikele tunduvad kummalised mõned loodusravinipid. Näiteks kui silma tekib odra­iva, tuleb seda kuldsõrmusega nühkida, ja nad kohe küsivad, et oled sa sellise ravi õigsuses ikka kindel. Ütlen siis, et see tõesti toimib väga edukalt, aga te ei pea ise proovima.

Siinne eesti kogukond on väike, aga täiesti olemas. Saab eesti juttu ajada ja samas olla teiste ameeriklaste keskel, kes sa vaid tahad olla. Vaba õhkkond on siin, midagi ei ole teha!

Lugesin, et eestlastega ei suhelnud te algul terve aasta.

Isegi rohkem aastaid, kuigi teadsime, et Eesti Maja on täiesti olemas. Kontakti siiski ei tekkinud, sest nende kodulehel pole just palju informatsiooni. Aga kui juba hakkad seal käima, satud vastavasse ringkonda ja saad üritustest teada. Kui sul kellegi kontakti pole, siis oledki siin justkui üksinda.

Juhuslikult sattusin ühe eestlasega kohalikku toidupoodi ja tema kutsus, et tulge tütre Dora-Liisaga eesti kooli. Käime Eesti Majas vabariigi aastapäeval ja muudelgi üritustel, kuid igapäevaelus suhtleme rohkem ameeriklastega.

Nad on väga erinevatest rahvustest – Rootsist, Saksamaalt, Šveitsist, kust iganes. Tütre koolis on ka kõik läbisegi. Tal just tehti klassis esivanemate uuring, et kes kust pärit, ja isegi siis tuli välja, et paljudel on mitu põlve varem olnud läti, leedu, poola või tšehhi juured. Californias vist polegi sellist tavalist keskmist ameeriklast. Sisserännanuid on nii palju, et juba ainuüksi sellepärast tunned end koduselt.

Kas oled leppinud, et sinu lastest saavad ameeriklased? Või saavad neist eestlased?

Keeruline küsimus. Me tunneme end ikkagi eestlastena, kuna meil kodukeeleks on ainult eesti keel. See sai selgeks juba varakult, et nii kui lased natukenegi lastel inglise keelt rääkida, läheb käest ära. Vahel peab iseendalgi sõnasabast kinni saama, aga isegi eestlased Eestis räägivad kogu aeg, et okei ja okei. Mina püüan seda vältida.

Meil on Dora-Liisaga niisugune mäng, ja küll me hiljem ka Angusega seda mängime, et kasutame vaid selliseid väljendeid, mis on ühe teatud tähendusega, ja küsin siis Dora käest, et kas sa tead, mida see tähendab, ja siis me seletame talle. See arendab ka ennast, sest paratamatult unustad kummalisemad väljendid ära. Näiteks «mis sa soperdad». Lapsed neid sõnu loomulikult ei tea, sest nad pole kasvanud sellises keskkonnas.

Tunneme ennast eestlastena, ükskõik kus me ka ei oleks. Nagu ütles mu sõbranna: kodu pole korter ega maja, vaid kodu on sinu pere. See kehtib ka eestluse kohta.

Oled juba üheksa aastat abielus. Paljud sinuealised ei kavatsegi veel abielluda või on jõudnud juba korduvalt lahutada.

Ongi nii. Ka siin on palju lahutusi, aga naljakas on see, et ringkond, kellega suhtleme, on moodustunud kaasadest, kes teineteisele truud. Kummaline, aga varem ma polegi sellele mõelnud. Ei ole üksikvanemaid, vaid pered. Ja suured pered!

Tuttaval paaril – üks on Ameerika, teine Šveitsi juut – on neli last, sõpradel ukrainlastel, juba mitmendat põlve siin, aga ikka oskavad ukraina keelt, neil on samuti neli last. Nii et kui peame sünnipäevi, on tohutult palju lapsi koos.

Sa ei arva, et sukeldusid pereellu liiga vara?

Ma olin teistsugune laps. Olin nagu väike vanainimene. Pere loomine oli mulle väga loomulik ja normaalne tegu. Võib-olla sellepärast, et mul on kogu aeg oma vanemate peremudel ees olnud, nad on siiani koos kindel pere.

Samamoodi on ka mu abikaasa vanemad väga toredad, ühtsed. Usun, et kui selline peremudel ees, kaldud ikka sinnapoole, kas varem või hiljem. Sest sa tahad stabiilsust ja sa tead, kui hea see on, ja oskad seda rohkem hoida. Tead, et mis iganes ka ei juhtu, pole vahet, sest saad alati abikaasale toetuda. Ja see on nii hea! Kui sa selle leiad – ükskõik millal –, selle tunde, selle hetke ja selle inimese, siis pole vahet, millal sa abiellud.

Otsus mehele minna tuli seega väga lihtsalt ja loomulikult. Ma ei mõelnudki vanuse peale.

Kui see juhtus, olin mina küll üllatunud.

Olin  siis 18-aastane. Kahju, et Eestis abiellumine nii langevas suunas läheb, et eelistatakse lihtsalt elukaaslased olla, ehkki lapsed on ühised. Siingi on nii, et esmalt vaadatakse, et oleks stabiilne töökoht, võlad makstud, auto ja maja ning alles siis mõeldakse laste soetamisele.

Millega Renee tegeleb?

Kontserttegevuse korraldamise ja meediaga, ta on jätkuvalt minu mänedžer. Elame ja töötame koos. Ja miks just Renee – sellepärast, et mõistame teineteist, tegeleme sama valdkonnaga ja see teeb elamise lihtsaks. Paljud arvavad, et pereelus on vaja ka aega üksiolemiseks, aga sedagi saab ju leida, lugeda midagi või käia üksinda jalutamas, ei pea eri suundades tõmblema, mis tekitab võõrandumist.

Võtame või minu kui muusiku, reisiva inimese elustiili. Mul poleks võimalikki kellegi teisega koos olla. Siis poleks ei lapsi, peret, mitte midagi!

Kes hoiab lapsi, kui kontserttuurile lähete?

Oleneb olukorrast, aga meil on väga head vanavanemad, kes vastu tulevad. Kui on pikem tuur ja Doral kool, siis nad tulevad Eestist siia. Kuna poeg saab 7. augustil aastaseks, siis pikkadele reisidele ma praegu minna ei saa. Aga pole viga, minul on alati hea meel lastega kodus ja koos olla! Kõik asjad saab, laps puusal, aetud!

Nüüd toome poja esimest korda Eestisse, ja see saab üldse kihvt reis olema. Kõik sugulased saavad teda lõpuks näha ja katsuda ja kallistada.

Kas võib öelda nii, et läksite Ameerikasse paremat elu otsima?

Parem elu … Parem elu on suhteline. Mõnele on kindlasti parem elu Eestis, mõnele on siin või Austraalias. Igal pool on häid ja halbu külgi.

Jah, majanduslikus mõttes on Eestis raske ja tundub, et läheb raskemaks, siin on aga elu stabiilne. Vahel mõtlen, et issand, kui äkki tuleb sõda, siis USAs võime tunda ennast kindlates kätes. Eesti on ju nii väike ja kellel iganes mõte tuleb, võib selle kohe ära teha. Kahjuks.

Ja siit saame alati eestlasi või keda iganes aidata, nagu väliseestlased viimase sõja ajal nõu ja jõuga aitasid. Nii et siin on nii poliitilisi kui majanduslikke eeliseid.

Ämm just ohkas, et issand, kui lihtne sul on! Tema pidi kogu aeg muretsema, et lapsed pärast vannitamist ei külmetuks. Siin on nii, et laps kuivab alasti ringi roomates sekundiga ära! Soe, mõnus, külmetushaigusi ei teki. Saab randa minna nii, et mõtled ja lähed, ja mitte ainult suvel.

Aga Eestiga me sidemeid ei katkesta. See on meie kultuur, meie rahvus ja püüame seda just laste nimel hoida.

Olete USA kodakondsed?

Taotleme seda, sest aeg on sealmaal. Advokaat ajab paberid korda, avalduse peab tegema, õppima eksamiküsimused selgeks, riigilõivu maksma ja eksami ära tegema.

Kas sa eesti keeles ka kusagil laulad?

(Naerab.) Ainult kodus. Eesti hümni laulame üsna tihti, et see lastel selge oleks. Või siis lastelaule nagu «Kus on minu koduke», «Süda tuksub», «Muki on koerake, väikene koerake» ja kõik Entel-Tenteli laulud, mida me autos kaasa laulame. Angusele need meeldivad, ja mul on tunne, et temast kasvab tõeline eestlane, mis sest et kõik ohivad, et temast saab ameeriklane.

Ei saa, seda võib ta olla passi järgi, aga juba praegu eelistab ta eesti laule. Ükskord beebikoolis hakkas ta nutma, aga kui laulsime «Põdra maja», jäi vait, sest hakkas kuulama.

Kohalikus Eesti Maja koolis olen vabatahtlik muusikaõpetaja, sest lapsevanemate abi on alati oodatud. Aitan lastega laulda, tantsida ja neid ohjata. Isegi üht etendust tegime, mina mängisin Suurt Rohutirtsu, kuna üks laps jäi tulemata.

Miks oli su hüüdnimeks Potsataja?

Selle nime pani mulle abikaasa meie abielu alguses. Aga enam ta mind nii ei kutsu, võib-olla pole ma enam Potsataja moodi.


Maarja Kivi

Sündinud 18. jaanuaril 1986 Tallinnas

Õppinud Kopli kunstigümnaasiumis

2002–2004 oli ansambli Vanilla Ninja solist ja basskitarrist

2004 lõpetas Tallinna saksa gümnaasiumi ja abiellus muusikamänedžeri Renee Meristega (38)

2005 naasis lavale artistinimega Maarja

2007 asus elama USAsse, tema artistinimeks sai Marya Roxx

2010 ilmus Marya Roxxi esikalbum «Payback Time»

Osalenud paljudel kontserttuuridel ja rokifestivalidel

Tütar Dora-Liisa (8) ja poeg Angus Martin (9-kuune)

Arvamus

Renee Meriste

abikaasa

Maarja on alati sõbralik, rõõmsameelne ja optimistlik. Väga hea suhtleja, eriti paistab see silma Ameerikas, kus leiab iga rahvusega kohe kontakti. Tal on positiivsed mõtted ja head ideed.

Veel on ta järjekindel ja püsiv, õpihimuline ja sihikindel. Eesmärgid, mis endale seab, saavad alati täidetud. Ta armastab ilu eneses ja enese ümber ja õpib praegu Santa Monica kolledžis kosmetoloogiat.

Maarjale meeldib reisida, aga üle kõige armastab ta muusikat, olles  pühendunud rokkmuusikale. Ta suudab ühendada muusikukarjääri ja pereelu, on hea abikaasa ja suurepärane ema, tegeleb laste arendamisega. Meie tütre huvid on mitmekülgsed, ta õpib viiulit, tegeleb näitlemisega ja käib mitmes huviringis.

Tagasi üles