Ämm ja ülemus, abikaasa ja alluv, vend ja äripartner

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meeskonnamäng: vasakul istub Erkki Lõhmus, kelle juuste kallal askeldab kääridega Helena Lõhmus. Keskel isa Guido. Teisel toolil istub Indrek, kelle juukseid föönitab ema Maie Lõhmus. (Indreku abikaasa Merit hoidis pildi tegemise ajal nende kaht väikest last.)
Meeskonnamäng: vasakul istub Erkki Lõhmus, kelle juuste kallal askeldab kääridega Helena Lõhmus. Keskel isa Guido. Teisel toolil istub Indrek, kelle juukseid föönitab ema Maie Lõhmus. (Indreku abikaasa Merit hoidis pildi tegemise ajal nende kaht väikest last.) Foto: Liis Treimann

Olete kunagi mõelnud, kuidas oleks töötada oma ämma alluvuses? Või – oh jumal – abikaasa käe all? Või ühes ettevõttes noorema vennaga, kes väiksena pidevalt närvidele käis? Balti riikide juhtiva iluettevõtte omanikud teavad vastuseid.

Pereettevõte, millele Maie Lõhmus 20 aastat tagasi aluse pani, on nüüdseks laienenud Lätti, Leetu ning jae- ja hulgimüügiga ka Soome. Aastas teenindab juuksurikett Salon+ üle 180 000 kliendi, pakkudes eri riikides tööd kokku enam kui 250 inimesele. Ent kuidas kõik alguse sai?

Stseen nr 1 – unistus oma salongist

Aastanumber on 1990. Juuksur Maie Lõhmus töötab Tallinna Taksopargi lähedal tegutsevas salongis, aga unistab päris oma firmast. «Kus neil Soomes on ikka võimalused, interjöörid, vahendid! Miks meil ei tohi oma salongi olla?» ahastab ta põhjanaabrite külastamise järel.

Et Maie on ka koolitaja, avaneb talle juba nõukogude ajal vahel võimalus reisida. Koolitustel ja võistlustel õpitud soenguid katsetab ta vanema poja Erkki peal. Viimasele see üldse ei meeldi, aga ema sõna vastu ei saa. Noorem poeg Indrek pääseb kavalusega – tema kannab pikki juukseid ja ema süda ei tihka kääridega nende kallale minna.

«No mulle kohe üldse ei meeldinud need soengud! Need olid sellised … kandilised!» lagistab Erkki tagantjärele naerda.

Stseen nr 2 – joovastus ...

Siis on käes 1993. aasta ja Tartu maanteel avatakse Maie Lõhmuse nimeline juuksurisalong. Elamiskõlbmatuks tunnistatud ruumidele on elu sisse puhunud Maie abikaasa, kuldsete kätega Guido. Ka pojad tulevad salongi ehitamisele appi.

Lõhmuse salong saab välgukiirusel populaarseks. «Meeletult tööd! Ületunnid! Järjekorrad mitu nädalat ette,» meenutab Maie.

Aga naise hing laulab. Võiks öelda, et lausa lõõritab. Maie suurim unistus on täitunud. «Joovastus,» võtab ta oma emotsioonid ühe sõnaga kokku.

Kohe esimese salongi avamise järel mõtleb Maie vaikselt ka laienemisele. Vahepeal taksojuhiametist loobunud ja perefirmasse asunud Guido aga ütleb kahtlevalt: «Maiekene, ei tea, kas ikka tasub nii suurejooneliselt asja ette võtta …?» Vastuseks kujuneb järgmise salongi avamine Nõmme keskuses. Appi kutsutakse ka minia Helena, kes aitab mõned kuud administraatorina Tartu maantee salongis ning asub raamatupidamist ja graafikuid korrastama.

Stseen nr 3 – minia jääb lokkidest ilma

1994. aastal saadab Maie Helenat tihtipeale raamatukokku ajakirju lappama ja koopiaid tegema, et uute soengute ideid saada. Erkki on rõõmus – ta pääseb ema juuksemodelli saatusest.

Nüüd võtab juuksuritoolis platsi Helena, kelle peal Maie eri värve ja soenguid proovida saab. Ühel heal päeval lööb ämm minia pikkadesse lehvivatesse lokkidesse käärid sisse.

«Nüüd pole päästa enam miskit,» jõuab Maie veel teatada ja lõikab otsustavalt Helena kiharad maha. Viimasel vajub nägu pikaks, aga Maie lohutab ehtjuuksurlikult: «No mis sa nutad – juuksed kasvavad ju nii kiiresti tagasi! Pealegi sobib sulle see soeng palju rohkem.» Ja ilmselt sobibki. Mõni aeg hiljem lööb Maiel järjekordseid ajakirjaväljalõikeid nähes peas lambike põlema: «Aga Helena, tee parem ise oma iluajakiri!»

Nii sünnib koostöös heade sõprade Kati ja Toivo Prommiga tuntud moeajakiri Avenüü, mis ilmub enam kui 13 aastat.

Stseen nr 4 – vennad muudavad äri rahvusvaheliseks

1996. aasta. Maie vanem poeg Erkki on paar aastat varem lõpetanud peda kehakultuuriteaduskonna, töötanud samas asuvas kinesioloogia laboris teadurina ning tegutseb nüüd koos vennaga puiduäris.

Samal ajal on aga Maie püsti hädas. Korraliku töö tegemiseks on hädasti vaja häid vahendeid. Koolitajana Soomes käies on ta näinud eri brände ja tooteid. Eestis on valik kesine, et mitte öelda olematu.

Tuntud juuksebrändidele kirjutades selgub, et Eestisse on vaja maaletoojat. Aga kes selle ülesande enda peale võtaks?

Maie on piltlikult öeldes ööd ja päevad oma salongides rakkes, Guido niisamuti. Järele jäävad vaid pojad.

Ent juuksehooldusvahendite äri tundub neile võõras. Naiselik.

Ühel hetkel ei lähe aga puiduäris enam hästi. Nooruses korralikult ujumisspordiga tegelenud vennad vaatavad ema äri kasumiaruandeid ning otsustavad perefirmaga liituda. Kuigi Erkki on öelnud paar aastat enne seda: «Mitte iial ei hakka ma mingeid naiste iluasju maale tooma!»

Üheskoos otsustavad vennad, et hulgimüügiga on eesmärk Baltimaade vallutamine. Kaks aastat hiljem avatakse Lätis ka esimene Salon+’i salong. Vennad käivad välismaal õppimas, tänu hulgimüügifirmale on tekkinud kontakte ja kogemusi. Äri õitseb. Kiibitsejad ütlevad küll kõrvalt, et «oh, mis te siin eestlastele ja lätlastele juuksehooldusvahendeid müüte, need kannavad ju aasta ringi mütse», aga vennad ei lase end heidutada. Üha enam salonge luuakse kaubamajadesse.

Stseen nr 5 – minia Helena lööb korra majja

Käes on 2004. aasta hilistalv. Erkki ja Helena mööduvad Kristiine keskuses asuvast Salon+’i salongist. Radiolinjas suhtekorraldusjuhina töötav Helena märkab puudusi ja asub targutama: «No miks see on niimoodi seal? Miks sa midagi ette ei võta?»

Erkki ärritub kergelt ja purskab välja mõtte, mis tal juba ammu peast läbi käinud: «Aga miks sa ise ei tule ja ei tee?!» Järgneb minutine vaikus ja Helena vastab: «Aga vaat, kui tulengi!»

Uisapäisa see otsus ei sünni. Koju jõudes istuvad abikaasad maha, võtavad valge paberi, tõmbavad keskele joone ning laovad ühele poole plussid ja teisele miinused. Arutamist ja kaalumist on aga vaid nädala jagu. Kümme aastat tagasi ämma salongis administraatorina töötanud Helena esimesed kuud Salon+’i keti juures on keerulised. Mitte kõik juuksurid ei võta teda omaks.

«Eks nad vaatasid, et Erkki tõi oma tibi firmasse, sest tal pole ju midagi muud teha,» muigab Helena.

Sügiseks on ta siiski omaks võetud ning noor naine asub looma süsteemi, kuidas salongides teenindust parandada. Salongikett muudkui kasvab, Guido ja Maie on õnnelikud, et minia poisid paika pani.

Kaheksa aastat hiljem liitub ka teine minia Merit, kes abistab ettevõtte Soome laienemisel.

Stseen nr 6 – armastus päästab maailma

Kaks aastakümmet on möödunud, Guido ja Maie istuvad Salon+’i uhkes kontoris Ehitajate teel, kuigi mõlemad naudivad juba viiendat aastat pensionipõlve. Edukal iluettevõttel on ühtekokku üle 20 salongi ja juuksehooldustoodete müügipunkti.

«Mul on hea meel, et inimesele on antud aega, et elada ka teistsugust elu. Tore, et saame olla vanaisa ja vanaema!» rõkkab Maie.

50 aastat juuksurikarjääri on selja taga. 50 aastat unistuste elukutset, kogu pere toel firma laiendamist. Ent kas ka Guidol oli toona suur armastus juuksemaailma vastu? «Oh, mis armastus!» rehmab Guido käega, võtab kaasal hellalt kaela ümbert ja lisab osava poliitiku kombel: «Mina armastan vaid oma kallist naist!»

Tuliste arutelude abil parimate lahendusteni

20 aastat on ühele ettevõttele võrdlemisi pikk iga. Eriti veel sellisele, mis tegutseb ilutööstuses. Küsimusele, mis on Lõhmuste perefirma saladus, vastavad kõik asjaosalised kui ühest suust: «No me oleme ühed suured vaidlejad! Aga vaidlemise tulemusena selgubki parim lahendus, mis edasi viib.»

Guido Lõhmus lisab kõrvalt: «Meie Maiega oleme juba 50 aastat vaielnud. Ja need vaidlused on aina tulisemaks läinud!»

Minia Helena sõnul lähevad vaidlused kõige tulisemaks siis, kui ühe laua taha satuvad Indrek, Erkki, tema ja Maie. «Vahel tundub, et vaidleme üksnes vaidlemise pärast. Oleme justkui Itaalia perekond, keda kõrvalt vaadata on ilmselt väga naljakas!»

Seda, kas perefirmaga liituvad ka järeltulijad, veel ei tea. Sundima kedagi ei hakata. Küll aga on Erkki ja Helena vanem tütar Anette vargsi vihjanud, et oleks sellest huvitatud. Väiksem õde Marie punub aga emme lühikestesse juustesse meelsasti õhtuti kümneid patse. «Perefirma ei saa tegelikult olla eesmärk omaette, selleks kasvamine peab toimuma orgaaniliselt,» tõdeb Helena Lõhmus.

Indrek näeks aga oma poega ja tütart hea meelega tulevikus ettevõttes kaasa löömas. «Minu arvates oleks see tore!» sõnab ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles