Pereteraapia, mis see on?

FOTO: SCANPIX

Vajadus psühholoogilise abi järele laste kasvatamisel on nüüdisaja märk. Räägime pereterapeut Roman Timofejeviga tema tööst.

Mõtted oma elukvaliteedi ja suhete parandamisest, püüdlused õnnelikuma elu poole tekivad siis, kui kõige baasilisemad vajadused on täidetud: ei pea muretsema toidu, vajaliku ihukatte, toasooja ja teiste ellujäämiseks oluliste küsimuste pärast. Õnnelikud lapsed kasvavad peredes, kus valitseb mõistmine, jagatakse emotsionaalset toetust ja osatakse probleeme lahendada. Perekond võib olla lapse jaoks toetuse ja arengu igakülgne soodustaja, kuid kahjuks ka mittemõistmisest tuleneva valu allikas ja ebasoodsate käitumismustrite tekitaja.

Mis probleemidega pered sinu poole pöörduvad?

Lastekaitse suunab tavaliselt peresid, kes on lahutatud ning mehe ja naise vahelised halvad suhted ei lase jätkata täisjõuga vanemate rolli täitmist. Erapraksisesse tulevad tihti paarid, kes on sattunud mingisse nõiaringi: ühe partneri käitumine muudab teise partneri seisundi hullemaks ja teise reaktsioon sellele teeb omakorda esimese olukorra hullemaks jne. Müüt on, et pereteraapiasse tulevad pered pereprobleemidega. See ei ole päris nii. Esialgne mure võib olla ükskõik milline: mees joob, naisel on depressioon, laps käitub koolis halvasti. Minu juures on neil võimalik kokku saada. Lapse probleem on tihedamini n-ö pilet teraapiasse. Lapse mure pärast on kergem terve pere kokku saada, tavaliselt ei teki vanematel küsimusi, miks nemad peavad tulema – nendega on ju kõik korras.

Muidugi on ka kriitilisemaid hetki, mil pere suurema tõenäosusega võib abi vajada. Need on tavaliselt olukorrad, kus on vaja kohaneda millegi uuega – laps läheb kooli, laps hakkab perest eralduma, perre sünnib teine laps jne.

Tegeled nii eesti kui ka vene peredega. Kas teemad on erinevad?

Eesti ja vene perede mured ei ole väga erinevad. Kui siiski rääkida erinevustest, siis vene peredel on üks probleem nendele lisaks, mis esinevad eesti peredes. Oletame, et 1970. või 1980. aastatel emigreerusid inimesed Eestisse mingist Nõukogude Liidu väikesest linnast. Siin said nad tööd ja elamist. Mingil hetkel abielluti või oli juba siia tuldud koos abikaasaga. Siis said nad lapsed. Ja 1990. aastatel Nõukogude Liit lagunes. See on väga keeruline olukord, kui sinu kodumaa n-ö ära kaob. Üsna sageli isoleerisid sellised pered ennast oma korteritesse. Eestlastega ei räägitud eriti, sest ei osatud eesti keelt. Kriis süvenes veelgi, kuna kogu elu muutus, oli vaja kohaneda kapitalistlikus ühiskonnas. Endale teadvustamata hakkasid sellised pered kasvatama oma lapsi nende standardite, väärtuste ja tõekspidamiste järgi, mis eksisteerisid nende väikses kodulinnas, kust nad kunagi ära tulid. Need tõekspidamised ei kehti enam ammu ka selles väikeses linnas, kust nad on pärit.

Korteris, kus pere isoleerituna elab, on reeglid viimane asi, millest kinni hoida – maailmas, mis tundub vaenulik, kus sa ei saa aru elureeglitest ja keelest. Näiteks ühe pere isa on pärit külast, kus oli kombeks, et enne kooselu pidi abielluma, ja enne kui mees naise võtab, küsib ta tema vanematelt luba. Nüüd, kui tema täiskasvanud poeg soovib koos tüdrukuga elama hakata, jääb noormees järsku pere toetusest ilma, vanemad on kategooriliselt kooselu vastu enne abielu. Samas on poja suhtlusringkonnas igati normiks elada koos enne abiellumist.

Kõige rohkem kannatavad lapsed ja noored, keda kasvatatakse üles väärtuste ja tõekspidamistega, mida on väga raske sobitada tänapäeva Eesti eluga.

Mida soovitad selles olukorras teha noormehel ja mida vanematel? Tundub ebatõenäoline, et inimesed reegleid lihtsalt muudavad.

Peres kehtib nähtamatu lojaalsus. Kui pereliige rikub mõnda reeglit, siis isegi kui seda polnud kunagi sõnastatud, tunneb ta süüd. Teised tunnevad, et neid on reedetud ning pereelu on ohus. Selliste juhtumite korral sobib hästi süsteemne pereteraapia, kuna annab võimaluse nii noortele, lastele kui ka täiskasvanutele väljendada oma tundeid, ja mis veel tähtsam – tähendusi, mida nad olukorrale omistavad. Pereteraapias on võimalik välja astuda süüdistamise- vihastamise-uue süüdistamise nõiaringist ning hakata arutama, kust tõekspidamised on pärit, miks need on olulised, mida nendest kinnipidamine tähendab, mida tähendab neist loobumine. Pereliikmetel on väga erinevad vaated ehk mitte ainult nende positsioonid ei ole erinevad, vaid ka tähendus, mida olukorrale antakse. Tähtis ei ole esialgu mitte nende ühtlustamine, vaid teadvustamine. Alles siis saab otsida lahendusi, kuidas edasi elada.

Mida teha, kui vanemad on laste kasvatamise küsimuses eriarvamusel?

See ei pruugi üldse olla probleem. Tasub lihtsalt meeles pidada, et ühe asja tegemine kahel eri moel korraga pole võimalik. Lapsel on kergem kohaneda ja harjuda, kui reeglid ei muutu iga päev.

Minu kogemus terapeudina ütleb, et need erinevused vanemate vahel, mis probleeme tekitavad, ei ole üldse nii tihti pärit vanemate väärtustest või teadlikest hoiakutest. Probleem võimendub siis, kui lapse käitumine on kuidagi seotud lapsevanema enda Achilleuse kannaga: kui lapse käitumine on kuidagi seotud vanema enda traumaatiliste kogemustega või tema psühholoogiliste nõrkustega. Näiteks ema mäletab, kuidas temale ei olnud noorena lubatud sõpradega välja minna, kuidas teda hoiti kodus ja kuidas see tegi ta õnnetuks.

Nüüd, kui laps nõuab, et tahab õue minna, ema hea meelega lubab. Ta ei seosta sel hetkel, et lapsel võivad praegu olla teised tingimused. Isa, kellel valulikku kogemust pole, on nõudlikum ning tema ei näe põhjust, miks peaks nii kiiresti ja tingimusteta järele andma. Naisele aga tekitab lapse keelamine ärevust, sest ta mäletab ennast sellises olukorras. Kuna naine ei teadvusta enda valu ega jaga seda mehega, on tema käitumine mehele arusaamatu. Naine on kindel, et lapsele peaks antud olukorras järele andma. Ja see paneb meest tugevdama oma seisukohta, mis omakorda hirmutab naist, sest see meenutab talle tema isa käitumist, ning ema hakkab aina jõulisemalt last kaitsma. Kui mõlemad vanemad teadvustavad, kust nende nõudmised ja ootused pärit on, millel need põhinevad, ja jagavad seda omavahel, on võimalik jõuda kokkulepeteni. Ehk kui sõnastada, mida me soovime: kuidas laps elaks, mida ta kogeks, mida ta õpiks. Järgmine samm on keerulisem – vaadata faktidele otsa ja tunnistada endale, kas see, kuidas ma lapsega käitun, aitab mul olla see lapsevanem, kes ma tahan olla.

Kuidas mõjub lapsele olukord, kus ühel vanemal tekib tunne, et peab last teise vanema eest kaitsma, teine aga näeb esimese oskamatust ja tahtmatust lapsele piire seada. Kuidas saada partner nõusse, et näiteks pereterapeudi juurde minna?

Lapsed kasutavad tihti selle võimaluse ära ja hakkavad manipuleerima. Lisaks võib see mõjuda nii, et laps peab üht vanematest paremaks kui teist ning moodustab temaga sellise koalitsiooni, et teine vanem kaotab aina rohkem oma autoriteeti.

Niisuguses olukorras on oluline leida võimalus rääkida paarilisega üks ühele ning arutada, miks on temale oluline see, mida ta teeb, kuidas ta näeb oma partneri rolli ja kuidas olla, kui partner temaga nõus ei ole. Kahjuks sellised asjad juhtuvadki just nendes peredes tihedamini, kus vanemad ei suuda omavahel rääkida, ning lapsed kohanevad sellega üsna manipulatiivsel viisil.

Kui naine pakub mehele pärast tüli välja, et läheme psühholoogi juurde, siis enamasti see ei õnnestu. Parem argument on see, et mina lähen nagunii, sest ma ei tunne ennast hästi, ja ma soovin, et sina, minu jaoks oluline inimene, oleksid minuga koos, vajan sinu abi.

Tagasi üles