Eesti pere Loone ja Märt Ots toetavad Keenias Shianda külas elavate laste kooliteed. Nad pole neid kunagi kohanud. Miks on Keenia külalapsel vaja kooliminekuks toetust Eestist?
Eestlased, kes toetavad Keenia külalapsi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loone ja Märt Ots toetavad Shianda lapsi Mildredit ja Kevinit. «See on perekondlik otsus,» rõhutab Loone. Et Loonel ja Märdil on kaks tütart, tundus hea mõte hakata toetama kaht «ristilast», üks kummagi lihase lapse eest. Tutvunud Shianda laste eluga, mis on meie mõistes üliraske, otsustas perekond Ots toetusringi veelgi laiendada: Loone ema Rita Kaust nõustus heameelega abistama Margareti. Rita on üksi elav pensionär, kelle sissetulek jääb toimetulekupiiri lähedale – küsimus oli eetilises kohuses. Rita usub, et ka eakas daam saab oma vajadusi piirata, kui sellest on kasu ühele kas või tundmatule ja Eestist kaugel elavale lapsele. Aafrika projektist innustusid ka Märdi vanemad. Nii tuli Otsade laiendatud pereringi Dainah.
Üks Loone ja Märdi lastest, Mildred, on õpingutega jõudnud keskkooli esimesse klassi. Mildred elab keskmises Shianda peres. Tüdrukul on kuus õde-venda, teda kasvatab ema, isa suri kaheksa aastat tagasi tuberkuloosi. Tuberkuloosi suremine on Shiandas tavaline. Tuberkuloos on seal üks levinumaid haigusi, millesse nakatuvad sageli HIVpositiivsed inimesed. HI-viirus on aga Shianda külas tabu. Eriti meestele. Kuigi HI-viirust kannab 6 protsenti Keenia elanikkonnast, Shianda külas sellest ei räägita, seda ei põeta, sellesse ei surda. Haiglasse ei minda. Surrakse tuberkuloosi.
Mildred on täiesti tavaline Shianda tüdruk. Nagu tema klassikaaslastele, meeldib tallegi vabal ajal oma ema majapidamistöödes aidata ja palvetada. Suurena tahab Mildred saada arstiks nagu kõik tema klassiõed. Arstiks, medõeks või õpetajaks. Nendel erialadel saab Keenias tööd.
Mildredi emal ja ka suuremal osal tüdruku klassikaaslaste vanematel on pisike maatükk, mis on pere ainus sissetulekuallikas. Seal kasvatatakse enamasti maisi või suhkruroogu, mille müügist saadava rahaga püütakse ära toita terve pere, maksta koolimaksud, osta riided. Maatükk on Mildredi pere vajaduste rahuldamiseks ilmselgelt liiga väike. Tema emal puudub aga piisav haridus, et tööd leida. Ainus võimalus on teha üliväikese tasu eest kõplamistöid. Mildredi emal ei ole laste harimiseks piisavalt raha. Eranditult tasuline keskharidus on Keenias luksus, mida saavad endale lubada vaid rikkamad.
Ette määratud saatused
Mildredile oli määratud jääda keskhariduseta, pärast põhikooli lõpetamist abielluda ja panna alus samasugustes probleemides vaevlevale perele. Kuigi Mildred unistab iga päev arstiks saamisest ja on valmis end sellele eesmärgile täielikult pühendama, ei leia ta, et tema unistuste täitumise võimatuses midagi erilist oleks. Suurem osa Mildredi naabritüdrukuid ei saa isegi mõnda aega keskkoolis käia, rääkimata selle lõpetamisest.
Keskmise Shianda pere keskmise tüdruku ettemääratud tulevikku keskharidust sisse kirjutatud ei ole. Tüdrukud annavad endale väga hästi aru, et nad on õnnelikud, kui saavad lõpetada põhikooli. Kuigi põhiharidus on riigis ametlikult tasuta, peab ka kehvemates maakoolides maksma seitsmendas ja kaheksandas klassis eksamitasusid, mis küünivad tihti 40 euroni aastas.
Viimasel aastal on Mildredi põhihariduse omandamist toetanud Loone ja Märt. Tänu Eesti MTÜ Mondo ja Keenia organisatsiooni WEFOCO koostööle maksti Mildredi eksamitasud ära õppeaasta alguses ja talle osteti kooliks vajalik varustus: koolivorm, kingad, sokid, vihikud, kirjutusvahendid jm. Nii sai Mildred terve õppeaasta koolis käia. Kui koolivarustust pole, koolivorm on liiga katkine või eksamitasud maksmata, on õpetajatel õigus laps koju asjade või raha järele saata ning enamasti jäävad nad koju nädalateks või kuudeks. Julgemad proovivad salaja kooli tagasi minna, lootuses, et õpetaja nende tagasitulekut tähele ei pane. Enamasti õpetaja siiski märkab seda ja karistab tagasi tulnud lapsi peksuga ning nad saadetakse jälle koju. Õppimissoov on aga peksuhirmust suurem ning lapsed kipuvad aina kooli tagasi. Juba esimese klassi õpilased teavad, et haridus on ainus võimalus paremaks eluks, ning kooliskäimist peetakse ülioluliseks. Kõik lapsed Shiandas tahavad koolis käia.
Juhtub liiga palju
Kui Mildred sai teada, et talle on antud võimalus minna keskkooli, jäi tüdruk väliselt häirivalt rahulikuks. Arvatavasti oleks Mildred täpselt samamoodi reageerinud ka uudisele, et ta keskkooli edasi minna ei saa. Väärikalt. Leplikult. Shianda lapsed on ääretult kannatlikud. Nad on leppinud paratamatusega, et kõike ei saa. Paljut ei saa. Vahepeal ei saa vähestki. Mitte ainult keskhariduse omandamine, vaid ka haiglaravi on Shianda külas keskmisele perele luksus. Minu jaoks häiriva rahulikkusega reageeritakse kõigele toimuvale, olgu selleks siis mõne õe-venna surm alatoitumisest põhjustatud haigusesse, see, et purjus isa igal õhtul ema peksab, või et mõne euro puudumise tõttu koolist välja kukutakse. Laste ümber juhtub niisuguseid asju liiga palju selleks, et kõigele emotsionaalselt reageerida. Lapsed, teiste hulgas ka Mildred, on muutunud tuimaks. Aktsepteerivaks. Kuid samas sihikindlaks. Kui neile anda võimalus, siis nad kasutavad seda.
Kevin ja Dainah
Peale Mildredi toetavad Loone ja Märt põhikooliõpilast Kevinit ja Märdi vanemad toetavad samuti põhikoolis õppivat Dainahi. Ka Kevini isa on surnud ning tema eest hoolitseb väikefarmerist ema. Kevini unistuseks on saada sotsiaaltöötajaks, et aidata teisi probleemseid perekondi. Kevin on asjalik noormees, kelle koduseks meelistegevuseks on koolis õpitu kordamine. Sageli aitab poiss aga ema ja kõplab terve päeva põllul, koolitükkide tegemine jääb õhtusse. Tihti pole perel aga raha parafiini jaoks ja valguse puudumise pärast jääbki poisil õppimata. Kevin elab pisikeses kahetoalises majakeses, mille esimene tuba on elutuba, teises toas aga on muldpõrandal kuhjas maisikotid, mille peal poiss magab. Nelja peale on peres üks tekk. Vett toob allikalt tema 1. klassis käiv noorem õde.
Kevin on tõsine, asjalik ja napisõnaline noormees, kes unistab ülikooli minekust, kuid kardab, et unistus ei ole määratud teoks saama. Tema pere on nii vaene, et 10aastane õde Moureen sai kooli minna alles aasta tagasi tänu eestlasest toetajale. Kevini jaoks oleks juba suur asi, kui ta saaks keskhariduse.
Lapsed tahavad haridust ja iseseisvust
Dainahi elusaatus on kõige keerulisem. Tema mõlemad vanemad surid HIVi tõttu ning ka tüdruk ise on HIV-positiivne. Õnneks käib ta korralikult ravil ning on elurõõmus ja hakkaja. Dainahile toetajat leida oli väga oluline. Tema eest hoolitseb kehval majanduslikul järjel olev ema õde, seetõttu on tüdruk koolist väljakukkumise ohus – investeerimist oma sugulaste laste haridusse, eriti veel raskesti haige tütarlapse haridusse, ei peeta oluliseks. Dainahi haridus
ei ole tema hooldajale ilmselgelt esmatähtis ja esimeste suuremate koolikulude tekkimisel kukuks tüdruk suure tõenäosusega koolist välja. Nüüd on tüdrukule vähemalt põhiharidus kindlustatud. Koolist eemale jäänud tütarlapsed pannakse üsna kiiresti mehele. Seda saatust ei taha endale aga mitte ükski põhikoolitüdruk. Kõik tahavad haridust ja iseseisvust.
Neid lapsi ühendab suur õpimotivatsioon. Tihti jäävad lapsed kooli kuni pimedani, et sealseid tingimusi õppimiseks ära kasutada – kodus pandaks nad lihtsalt majapidamistöid tegema või väiksemate õdede-vendade eest hoolitsema. Kuigi haridust ja kooliskäimist väärtustatakse väga, ei soosita kodus õppimist, sest majapidamine nõuab abikäsi.
Kõik kolm last on maksmata õppetasude pärast tekkinud peksuhirmust hoolimata kangekaelselt siiski koolis käinud ning ka kodus takistuste kiuste õppinud. Tänu sellele on nad häid tulemusi saavutanud ja endale toetaja leidnud. Keenias on rahapuuduse tõttu isegi põhiharidusest ilmajäämine laste igapäev. Tänu Eesti naisele Loonele ja tema perele julgevad kolm last kaugel Keenias aga jälle unistada.