Tallinna perekeskuse lastepsühholoogi Anni Vaheri igapäevatöö on kuulata laste muresid ning aidata neil tagasi võita eneseusk ja positiivsed mõtted iseenda ja maailma kohta.
Lastepsühholoog: südamega kuuled hästi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anni Vaheriga vesteldes tekib tunne, et kusagil tema kõrval kõlgutab jalgu «Väikese Printsi» raamatust tuttav rebane, kes sosistab: «Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on
silmale nähtamatu.» Annile on oluline, et tulevased täiskasvanud oleksid õnnelikud, sest siis on õnnelikud ka
nende laste tulevased lapsed.
Kuidas sai teist psühholoog?
Psühholoog olen olnud ligi 23 aastat, Tallinna perekeskuses läheb mul juba 13. aasta. 39-aastasena leidsin, et olen piisavalt küps, et võiksin psühholoogitööd teha. Keskkooli lõpetades tundus see mulle kõige huvitavam valik. Õppisin Tartu ülikoolis siis, kui psühholoogia oli veel küllaltki uus ala.
Pärast ülikooli lõpetamist suunati mind Balti manufaktuuri psühholoogiks. Maalapsena polnud mul aimugi, et Eestist võib leida asutuse, kus suhtlus toimub ainult vene keeles. See mõjus šokina, aga oli ka ainus võimalus Tallinnas elamist leida, sest töökoht pakkus kodu ühiselamus. Mul polnud rikkaid vanemaid, kes oleksid mulle korteri muretsenud. Mul oli sel ajal juba 3-aastane tütar ja vajasin kindlat katust pea kohale. See kogemus andis hea
õppetunni, vähemalt vene keele sain selgeks. Oma igapäevatöös puutun ka praegu kokku toredate vene laste ja nende vanematega.
Alustasin seksuaalterapeudina. Õppisin Leningradis, hiljem töötasin ka Tallinna arstlikus perenõuandlas. Kui Eestis olud vabamaks läksid, osalesin gestaltteraapia koolitustel. See raputas mu läbi ja tegi veidi haiget, kuid andis palju juurde. Mõistsin, kui oluline on lihtsalt teadlik olla, kui rikas on see hetk, mis on nüüd ja praegu. Minevik on läinud ja tulevik alles ees ning ainult praegune hetk on see, mil saan tunda ja olla kontaktis teise inimesega. Hiljem tegelesin veel pereteraapia ja lahenduskeskse lühiteraapiaga. Probleemi raskus võib olla lapsel, mehel või naisel, kuid ikka on sellest haaratud kõik pereliikmed.
Olen osalenud mitmesugustel konverentsidel ja koolitustel, sh need, kus on analüüsitud laste väärkohtlemise teemat. Poolteist aastat õppisin Helsingis perede nõustamist. Selles programmis oli suur rõhk seksuaalteraapial ja
suhetele suunatud koolitusel.
Laste juurde jõudsin alles 13 aastat tagasi. Enne seda töötasin konsultatsiooni- ja koolitusfirmas, siis tegin aga
kannapöörde ja hakkasin koolipsühholoogiks. Peagi kutsuti mind Tallinna laste tugikeskusesse, sest valdan väga
hästi vene keelt. Laste tugikeskus sai Tallinna perekeskuseks ja selles majas toimetan nüüd juba 13. aastat.
Kas selle aja jooksul pole tekkinud mõtet hoopis mõnd muud ametit proovida?
Mul pole kordagi sellist mõtet tekkinud. Olen väga tänulik, et elu mind selle ameti juurde tõi. Psühholoogiamet on huvitav ja kogu aeg saan midagi juurde õppida. Tegelemine inimeste ja eriti lastega muudab mu elu ja töö erakordselt rikkaks. Ükski laps ei sarnane ju teisega. Lastes on nii palju siirust ja ausust ning nendega kontaktis olles saan kogu aeg midagi ka ise vastu.
Mul on kolm täiskasvanud last ja kolm lapselast, kes on mind väga palju õpetanud. Seepärast rahustan ka lapsevanemaid, et ärge muretsege, kui te ei tea, kuidas ja mida teha. Laps õpetab teid ise, kuulake vaid südamega. Kogemus enda lastega teeb elu väga rikkaks. Armas soe koht tekib südamesse, kui väike viieaastane lapselaps
mulle helistab: «Vanaema! Tead, mis meil juhtus?!»
Kuidas te nii emotsionaalset tööd tehes sisemist tasakaalu hoiate?
Mul on vedanud, et meil töötavad siin nii head inimesed. Tulen siia nagu teise koju. Kui mul on väga raske juhtum,
siis mul on kolleegid, kelle õlale toetuda. Seda, mis meie töös toimub ja milliseid kohti see hinges puudutab, ei tohi
enda sisse jätta. Võib-olla ei näe ma mingit asja kohe või puudutas miski minu sees mõnd väga isiklikku teadvustamata kohta või on vaja lihtsalt mingeid tundeid välja elada, mis sessiooni käigus tekivad. Lastega juhtub ju igasuguseid asju ja nende tunnete ees ei saa end teha tuimaks puutükiks. Kui on midagi, millest me aru ei saa, siis kasutame üksteise tuge. Kord kuus toimub ka supervisioon, kus arutame läbi keerulisemad juhtumid. Vahel tekib mõnel kolleegil hea idee, kuidas teemaga edasi minna ja olla kasulik sellele perele või lapsele.
Mul on üsna pikad tööpäevad, sest paljud koolilapsed ei saa väga vara tulla. Tahan siis pärast tööd tingimata jala
kõndida ja vaikselt olla. Lõõgastun looduses jalutades. Kui midagi jääb kripeldama, otsin võimaluse sellest rääkida,
aga mõnikord on vaja lasta ka asjadel settida.
Kas käite palju maal?
Olen maalaps ja ilma maa ja looduseta ma ei saa. Käsmu on minu koht. Käisin just kaks päeva mööda lumiseid
metsaradu vaikuses ja kuulasin linnuhääli. Meri oli veel täiesti valge ja jääs. Oma elu kriisiperioodidel vajan ikka pikalt maal olemist. Looduses on asjad paigas. Seal on nii palju ilu, rahu ja tasakaalu ning kõik see rikkus on täiesti
tasuta. Kujutan ette, et olen ka ise üks raasuke loodusest, näiteks rohulible või tilluke liivatera mere ääres. Olen väike osake milleski suures.
Miks teile meeldib just lastepsühholoog olla?
Mulle meeldib tõesti kõige rohkem lastega tegeleda. Olen mõelnud, et ju ma siis olen selliseks tööks piisavalt küps.
Hoolin lastest ja soovin, et neil kõigil oleks tore kodu ja armastavad vanemad. Lastega on hea tegeleda ka selle pärast, et nad on ausad, siirad ja väga loovad. Nendega koos olla on alati põnev.
Kas laste mured on aastatega muutunud? Näiteks küberkiusamist enne arvutiajastut ei olnud.
Minu juurde väga palju kiusatavaid lapsi ei satu, nendega tegelevad enamasti koolipsühholoogid. Minu vastuvõtul
käivad rohkem need lapsed, kel on varased sünnieelsed või sünnitraumad, psühhosomaatilised või kerged autistlikud sümptomid.
Kuidas on majanduskriis lapsi mõjutanud?
Korraldasime mõni aasta tagasi küsitluse, milles uurisime, kuidas tulevad toime lapsed, kelle üks või mõlemad vanemad elavad ja töötavad välismaal. Kooliealine laps on siis tihti mõne sugulase juures. On ka juhtumeid, et gümnaasiumis õppiv laps elab üksinda. Selliseid lapsi on kahjuks päris palju.
Ühel vanemal on muidugi raskem, kui teine on kusagil kaugel raha teenimas. Kogu lapse kasvatamise vastutus on siis tema peal. Mõnikord ei taha Eestis elav vanem oma muresid kaugel oleva teise poolega väga jagada. Alati pole
abi saamiseks kerge ka vanavanemate poole pöörduda. Siis võib juhtuda, et ei jätku enam energiat ja aega enese
eest hoolt kanda. Ununeb ära lihtne tõsiasi, et lastele on kõige tähtsam see, et vanemad on õnnelikud, oma eluga
rahul ning lapse jaoks emotsionaalselt ja füüsiliselt olemas. Vanemad võivad mõelda, et millest see väike laps ikka
aru saab. Loomulikult teavad lapsed, mis toimub nende vanematega. Võimalik, et nad ei oska oma arusaamist alati
sõnadega väljendada ja teevad seda kuidagi teisiti.
Mida teha, kui lapsevanem põhjustab lapsele näiteks hoolimatusest emotsionaalse trauma?
Enamik lapsi tuleb sellest välja, kui juhtum on ühekordne. Kui trauma aga kordub, on tagajärjed tõsisemad. Näiteks
kui saad füüsiliselt haiget, siis paned haavale sideme ja see paraneb. Kui saad aga samasse kohta järjest haiget, jääb sellest sügav haav, mis tuleb katta tugeva paksu sidemega. Haiget saanud koht armistub ja võib muutuda tuimaks. Hingelise haigetsaamisega on sama lugu. Korduva trauma korral jääb mingi osa inimesest tundetuks. Samas on sellel tundetusel psüühikat kaitsev ülesanne. Hea, et inimesel on võime tekitada psühholoogiline kaitse, aga halb, et see koht jääb «sügavkülmutatuks», mille peidushoidmiseks kulub hulga energiat.
Õnneks on enamik lapsi väga nutikad. Nad leiavad võimalusi, kuidas ennast aidata, ja oskavad märku anda, kui midagi on halvasti. Peale oma vanemate on paljudel lastel õnneks hoolivad vanavanemad, õpetajad ja treenerid.
Kas näete oma töös tihti laste depressiooni?
Laste depressiooni sageli ei märgata, sest see väljendub teistmoodi kui täiskasvanutel. Kui täiskasvanutel esineb kurvameelsust ja meeleolukõikumisi, siis murdeealistel on palju vihahooge ja nad ärrituvad kergesti. Mõnikord ei tulda selle peale, et käitumishäiret võib põhjustada depressioon. Kindlasti peaks jälgima, milline on lapse uni, kuidas tema mälu ja mõtlemine töötavad ning kuidas ta õppimise ja suhtlemisega toime tuleb.
Mida peaks lapsevanem tegema, kui laps käitub agressiivselt või kapseldub endasse arvuti taga istudes?
Selline laps vajab abi. Kui vanem ei suuda lapsega kontakti saada, siis peaks leidma kellegi – mõne hea õpetaja,
vanaema, vanaisa, tädi, onu või sõbra lapsevanema –, kes saab lapsega jutule. Juba see aitab, kui lapsel on võimalik rääkida kellegagi, keda ta usaldab. Kui vanemal on süda õiges kohas ja piisavalt arukust, siis ta leiab viisi, kuidas lapseni jõuda. Mõnikord polegi sõnu vaja. Vahel piisab sellest, kui vanem ise midagi räägib, näitab, et ta on lapse jaoks olemas ja tema pärast mures, ning väljendab, et laps võib igal hetkel tulla ja temaga rääkida.
Meie perekeskuse psühholoogid pakuvad mitmesuguseid teraapiavõimalusi ja ka mitteverbaalseid meetodeid:
kunstiteraapiat, liiva- ja mänguteraapiat, tööd saviväljal jm. Kõik, mis lapsega toimub, jääb lihaspingetena tema kehasse. Sobiv füüsiline tegevus aitab pingeid maandada. Töötamine kahe käega samal ajal aitab leida sisemist tasakaalu. Tähtis on pakkuda lapsele võimalusi, mis aitavad tal ennast paremini tunda ja oma ülesannetega hakkama saada.Täiskasvanud saavad juhatada last nende vahendite juurde, millega ta saab ise ennast aidata. Vajaduse korral tuleb alati pöörduda oma ala spetsialistide poole.
Kübersuhtlus pakub võimalusi suhelda võõraste inimestega ja seda võimalust saavad ka lapsed tänapäeval lihtsalt kasutada.
See on kübersuhtluse positiivne pool, et oled anonüümne ja saad välja öelda kõik, mis su hingel on. Vanemate ülesanne on olla kursis, mida laps arvutis teeb ja kellega suhtleb, ning selgitada lapsele võimalikke ohte.
Kuidas lapsevanem saab probleeme ennetavaid vestlusi läbi viia?
Ta mitte ainult ei saa, vaid ka peab seda tegema. Loodan, et ennetavaid vestlusi tehakse ka koolis. Laps küll ei võta
seda tõsiselt sel hetkel, kui temaga räägitakse, ja arvab, et ta on ettevaatlik ja temaga ei juhtu midagi, aga eks need
sõnad mälusoppi ikka jäävad. Lapsel oleks vaja täiskasvanutelt lühikest konkreetset retsepti, mida ohuolukorras teha: kuhu minna, kellele helistada.
Mõned lapsevanemad tunnevad end neil jutuajamistel abituna, eriti kui teema on seotud seksuaalsuhetega. Tähtis on lihtsalt alustada, olla lapse jaoks olemas ja vaadata, mis küsimused võivad jutuajamise käigus tekkida. Piisab ka sellest, kui lapsevanem tuletab meelde enda elu samas vanuses ja räägib natuke sellest, mida tema noorelt koges ja mõtles.
Need on nii lapsele kui ka vanemale tähtsad vestlused. Kui tundlikku teemat on juba ükskord puudutatud, on lapsel edaspidi palju julgem oma küsimustega vanema juurde tulla. Kui lapsevanem ei oska või ei julge oma lapsega üldse rääkida, võib tekkida olukord, kus lapsed saavad oma teadmised seksuaalelu kohta internetist ja sõpradelt. Kõige enam õpitakse muidugi oma kogemustest. Halva kogemuse saanud laps vajab aga kindlasti tuge ja lohutust,
mitte parastamist ja näägutamist.
Kuidas peaksid käituma lahutatud vanemad, et laps end hästi tunneks?
Mul on alati südamest hea meel, kui minu juurde tulevad mõlemad vanemad koos lapsega. Olen oma töös kohanud
palju toredaid lahutatud peresid, kus täiskasvanud suudavad lapsesse puutuvatel teemadel inimlikult suhelda. Kui
laps elab suurema osa ajast ühe vanemaga, siis on viimase ülesanne teine vanem lapse eluga kursis hoida. Kahjuks on mõnikord mahajäetud lapsevanem väga solvunud ega ole nõus lapse heaolu nimel pingutama.
Mida peaks laps tegema, kui üks või mõlemad vanemad või kasuvanemad kasutavad tema suhtes psühholoogilist vägivalda?
Lapsed armastavad igasuguseid vanemaid. Ka neid, kes ei tule iseenda eluga ega vanemaks olemisega toime. Et lapsest kasvaks enesest lugupidav, ennast usaldav ja oma vajaduste eest seisev inimene, vajab ta esmajärjekorras tingimusteta armastust ja turvalisi piire. Ta on armastatud selle pärast, et ta on olemas, mitte selle pärast, mida ja kuidas ta teeb. Laps, keda pidevalt kritiseeritakse, võib hakata uskuma, et ta pole piisavalt hea ja et ta ei tee midagi nii hästi, kui peaks. Ta võib hakata liigselt pingutama saavutuse ja tulemuse pärast, jättes unarusse oma arengu isiksusena ja oma isiklikud vajadused.
Palju saavad allasurutud last toetada head õpetajad, keda õnneks leiab meie koolidest päris palju. Hea, kui laps saab osa võtta mõne huviringi tööst ja tunda rõõmu sellest, mida ta teeb. Nii leiab ta ka uusi sõpru ja hakkab rohkem uskuma oma võimetesse. Märgata ja aidata saavad ka vanavanemad või mõne hea sõbra vanemad. Paremini läheb nendel lastel, kes on nutikad. Raskem on neil, kelle vaimsed võimed on nõrgad ja ümbritsev keskkond pole toetav.
Mida teha lapsevanematega, kes ei leia pere jaoks aega, sest on töönarkomaanid? Mida teha lastega, kellel on madal enesehinnang, kuid väga suur vajadus midagi saavutada ja tõestada?
Töönarkomaania on samasugune sõltuvuskäitumine nagu alkoholism. Selle taustaks on uskumus, et olen armastatud ja väärtuslik ainult siis, kui midagi väga hästi teen. Töönarkomaanil on raske ilma tegutsemata olla, ta muutub rahutuks ja olemine on ebamugav. Kehasse talletatud pinged hakkavad endast rahuolekus märku andma.
Selleks, et seda summutada, inimene läheb ja teeb midagi. Niimoodi pidevalt kiirustades võib kehas mõni süsteem katki minna. Tagajärjeks on haigus.
Loodetavasti on haigus hea õppetund, mis annab võimaluse aeg maha võtta ja saada teadlikuks sellest, mis temaga toimub. Võibolla hindab inimene siis oma väärtused ümber ja võtab teise suuna. Keha vajab hoolitsust. Hea on mõõdukas tegelemine kehakultuuriga, piisav uni ja vaheldusrikas toit. Mõnikord on vanemad mures lapse pärast, kes pingutab liialt heade hinnete pärast ega jõua tegeleda millegi muuga. Lapsele tuleks pakkuda erinevaid võimalusi puhkamiseks, viia teda ilusatele kontsertidele, soovitada häid raamatuid, käia koos teatris ja minna suvel matkama. Erinevate võimalustega kokku puutudes saab laps ise valida, mis talle kõige rohkem sobib.
Igal inimesel on keha, hing ja vaim. Tähtis on hoida ennast tasakaalus. Oma keha ja tema vajadusi kuulates saab teha sobivad valikud. Näiteks võib mõni teadlane olla nii pühendunud oma tööle, et unustab ära söömise ja magamise. Kui elu on tasakaalus, siis on inimesel hea ja sõbralik kontakt oma kehaga ja ka ümbritseva maailmaga.
Kuidas näeb välja teraapia saviga ehk töö saviväljal, mida lastele pakute?
See on lihtne. Laual on kast saviga ja selle kõrval kauss veega. Mina istun oma toolil lapse kõrval. Lapsel on võimalus teha kõike, mida ta tahab. Minu ülesanne on jälgida lapse keha ja käte tööd. Oluline on, et laps end minuga
turvaliselt tunneks. Kui laps tuleb esimest või teist korda ja näen, et ta minuga end turvaliselt ei tunne, siis palun, et ema oleks meie juures. Kui näen, et laps mind usaldab, võib ema vahepeal oma asjadega tegeleda. Mina olen lapsele toeks, vajadusel julgustan ja innustan. Kõik, mida ta teeb, on õige. Pole mingit kohustust midagi konkreetset
välja voolida. Lapse käed on targad, neid tuleb usaldada.
Kuidas inimesed jõuavad teraapilise saviga tegelemise juurde?
Oleme savitööga juba pikka aega tegelenud ja igal võimalusel seda ka tutvustanud. Samuti levib teadmine suusõnaliselt. Infot leiab ka meie kodulehelt. Mitmed meie savikoolituse läbinud psühholoogid töötavad koolides ja teevad lastega tööd saviväljal.
Inimesed on eri eluetappidel pühendunud eneseotsingutele ja tahavad leida sisemist tasakaalu ja rahu. Kuidas tasub teie arvates sisemist tasakaalu otsida?
Mõnikord ei leia seda otsides, vaid mitte otsides. Pean lugu ida filosoofiast – budismist, zen-budismist ja taoismist.
Mulle meeldib ida filosoofias muutumise paradoksaalne mehhanism. Pole võimalik muutuda nii, et homsest ma
enam sel viisil ei käitu ega tunne ning nüüd on mul uus elu. Selleks, et muutuda, tuleb inimesel end ikka ja jälle heaks kiita sellisena, nagu ta on. Selleks, et millestki vabaneda, tuleb kõigepealt hakata ennast armastama.